Tuiksoonel

„Jõulujazzi“ parimad nopped olid koosseisud, kes kindlalt teadsid, mis neil on öelda ja milliste vahenditega saab ütlemine kõige mõjusam.

MEETA MOROZOV

Festival „Jõulujazz“ 28. XI kuni 14. XII üle Eesti, kunstiline juht Anne Erm.

„Jõulujazz“ ilmutas külalislahkust ning kutsus kokku külalisi kaugelt ja lähedalt, seda nii geograafilises kui ka kuuldud koosseisude laia žanrispektri mõttes. Esitajate nimekirja mahtusid sõbralikult festivali avakontserdil „9 hümni vabadusele“ laval olnud Eesti džässmuusika koorekiht, meie oma folk- ja elektronmuusikud, koorilauljad kõrvuti nüüdisheliloojatega, maskuliinsed ja omanäolised Euroopa kollektiivid, samuti USA vokaaldžässi särav esindaja Lizz Wright ja Eurovisioni lauluvõistluse täht Salvador Sobral. Mõnegi puhul ei saa rääkida klassikalise džässi raamidesse jäämisest või üldse seal olemisest, aga küllap on „Jõulujazzi“ identiteet 23 aastaga kujunenud juba nii tugevaks, et võibki endale lubada piiride laiendamist, kartmata kaotada fookust. Kontserdielamused andsid tunnistust sellest, et „Jõulujazz“ ainult võitis oma programmi mitme­kesisusest. Laia valikuga kaleidoskoopilisel festivalil pakuti midagi igale vanusele, tujule ja maitsele kaasakiskuvatest tantsurütmidest hinge läbistava eksistentsiaalsuseni, sisekaemuslikust olemisest pulbitseva elurõõmuni.

Võib julgelt öelda, et „Jõulujazzil“ läheb hästi. Kontserdilt kontserdile liikudes oli näha aina täissaale: vähemalt esimesel Eestil on piisavalt raha ja soovi oma õhtuid muusikale pühendada. Lavale jõuavad aina paremad muusikud – vähemalt nii neid presenteeritakse –, keda iseloomustatakse sõnadega „maailma põnevaim ja dünaamilisim džäss­trio“, „ameerika vokaaldžässi absoluutsesse tippu kuuluv“, „briti esi­saksofonist“, „maailma üks omapärasem ja produktiivsem trompetist“. On tunne, et oleme ümbritsetud parimast, mida tänapäeva džässimaailm pakub, et ka siin väikeses Eestis saab olla elu tuiksoonel ning sündmuste keskmes. Paradoksaalsel kombel on rikkaliku valikuga laua ääres istudes raskem üllatuda ja kergelt tekib täissöönud tunne. Kõrge tasemega harjub ära ja virtuoosne pillimäng ei avalda enam kustumatut muljet, kui kuulata nädala jooksul neljandat meisterlikku trummarit. Mõtiskledes selle üle, mis tegi üldiselt igati edukate kontsertide seas mõne eriliselt heaks ja meeldejäävaks, leidsin, et eristusid need muusikud, kes esitasid veenvalt isiku­pärast omaloomingut, suhtlesid ehedalt ja soojalt publikuga ning oskasid siduda muusika funktsionaalsuse, oma isiksuse ning kontserdipaiga eripära orgaaniliseks tervikuks.

Festivali esimese poole tipphetked olid portugali laulja Salvador Sobrali ja kvarteti Philipp Gropper’s Philm etteasted. Kahel järjestikusel päeval antud kontserdid olid täiesti erineva iseloomuga ning igas mõttes kontrastsed, kuid neid ühendas tähelepanuväärse kontserdielamuse mõõdupuuna see, et mõlema puhul võis selgelt tajuda tugevat isikupära ning suurt teadlikkust esitatavast muusikast. Nii suures Estonia kontserdisaalis kui ka väikeses džässi­klubis võis näha, kuidas muusikute isiksused ja looming sulanduvad laval kokku ning kuidas tekib artisti, publiku ja ruumi sünergia. Sobrali fenomen on kahtlemata tema erakordne karismaatiline olek ja kuvand. Ei olegi nii tähtis, mida ta laulab, kuigi tema esinemine on kahtlemata ka muusikaliselt nauditav, vaid inimesi lummab ja kisub kaasa just tema ehe ja eristuv käitumine laval. Pannes proovile tõsise ja väljapeetud olemise, julgeb Sobral olla mänguline, lapselik ja täpselt selline, nagu ta parasjagu tunneb ja tahab. Tema ülimalt kehaline muusika läbielamine ja tundlik tunnetamine kandus lavalt publikusse ning puudutas hingekeeli. Relvituks tegi ka mõnus huumor ja tugev interaktsioon kuulajatega.

Belgia-Luksemburgi trio Dock In Absolute isikupärast käekirja toetas soe suhtlus publikuga ja nauditav koosmäng. Kogu kontserdi vältel oli põnev, trio suutis üllatada iga järgmise looga.

Eve Saar

Klubis Philly Joe’s toimunud ainu­kesel kontserdil üles astunud Berliini kvartett eesotsas saksofonisti Philipp Gropperiga oli hoopis teistsuguse näoga ning tõi isiksuse asemel esile heli. Erinevalt Sobrali mängulustist Estonia laval polnud siin mingit lusti ja lillepidu: higi voolas ning veresooned paisusid oimukohtadel pingest ja jäägitust andumusest. Nagu ütles ka trummar Oliver Steidle sissejuhatuses: „Ärge oodake, et nalja saab.“ Kvartett kompas traditsioonilise džässi piire, sundis kuulajat end mugavustsoonist välja raputama ning keerulisele sisemiste otsingute ja seisundite rännakule kaasa minema. Tundus, et seda katsumust ei jaksanud kõik kuulajad kaasa teha, nii et pärast vaheaega olid mõned read tunduvalt hõredamad. Kes jäi, sai aga osa ausa ja kammitsemata klaveripartii klastritest, löök­pillide peene­koelistest rütmidest ja imetlusväärsest varieeruvusest, saksofoni sugestiivsest tämbrist ja monoliitsest ansamblilisusest. Liigse sentimendita intellektuaalne väljakutse raputas läbi ja sundis heas mõttes ajusid ragistama.

Etteaste eri komponentide sidususe hea näide oli ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori, kitarrist Robert Jürjendali, norra trompetisti Arve Henrikseni ja löökpillimängija Madis Metsamardi ühisprojekt „Talvemaastikud“ Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Oskuslikult üles ehitatud kontserdi taga oli tunda tugevat kontseptsiooni. Kontserdi algus, mil koor alustas lavale liikumist, lauldes idamaise hõnguga vana hümni „Veni, veni, Emmanuel“, ja lõpp, kus lahkuti lisalooga „Mu süda, ärka üles“, andsid raamistiku ning lõpetatuse tunde. Ühelt loolt teisele sujuv katkestusteta ja aplausideta üleminek soodustas suure terviku kujundamist. Valitud teosed olid tunnetuslikult samal lainepikkusel ja sobitusid kargesse põhjamaisesse mustrisse. Niguliste iseäralik erakordselt pikk kaja tõi esile esitatavate lugude tugevuse. Pikad noodid ja motiivid, millel lasti kiirustamata võlvide alla lennelda, tekitasid mõtliku ja meditatiivse õhkkonna. Vaimulike teoste vaheldumine looduspiltidega lõi sakraalsuse ja loodusläheduse harmoonilise sümbioosi. Kõike kroonis Henrikseni õrn ja imeliselt puhas trompetimäng, mis lausa paitas kõrvu.

Üllatavalt hea mulje jättis ka Sandra ja Jalmar Vabarna perekontsert Kumu auditooriumis. Siingi tunnetasid muusikud hästi teoste funktsiooni ja õhustikku. Kui esitusele tuli laulumäng, kutsuti lapsed lavale ja mängitigi, kui kõlama hakkas tantsumuusika, oli lava kõigile tantsuhuvilistele avatud. Aktiivne ja vahetu suhtlus publikuga lõi vaba õhkkonna. Vabarna võttis kontserdi kulgu tajudes spontaanselt kavasse ette kavatsemata lugusid ning loomingulisus toimis. Võrdluseks toon nädal hiljem samal laval musitseerinud Ungari ansambli Swing à la Django, kelle repertuaaris olid kaasakiskuvad mustlasmuusika motiivid ja tantsurütmid. Kuigi esitus oli tehniliselt hea, kehtestas klassikaline kontserdivorm oma reeglid ega lasknud muusikal täielikult esile tulla. Tantsupõrandal oleks õhtust võinud jääda meeldejääv elamus, aga auditooriumi seitsmendas reas toolil istudes jäi kummitama teatud distants ja vastuolu, sest kehaliselt oleks tahtnud kuuldule teisiti reageerida.

Minu lemmikuks kujunes festivali viimasel kontserdil üles astunud Belgia-Luksemburgi trio Dock In Absolute. Nendegi puhul oli tunda isikupärast käekirja, mida toetas soe suhtlus publikuga ja nauditav koosmäng. Esile tõstan ennekõike pianist Jean-Philippe Kochi avara ja põneva klaverikäsitluse. Armastatud klahvpill kõlas tema käe all kogu võimsuses: beethovenlikud pateetilised akordid vaheldusid õrnade ja mõtlike lüüriliste meloodiatega, ostinaatsed ja lakoonilised motiivid rullusid lahti kõike­haaravaks mölluks ja kulminatsiooniks. Introvertne sisekaemuslik loomus pöörati pahupidi. Kogu kontserdi vältel oli põnev, trio suutis üllatada iga järgmise looga. Pärast nii õnnestunud festivalilõpetust ei saa öelda muud, kui et „Jõulujazziga“ tehti muusikahuvilistele jälle üks ilus ja nauditav kingitus, mille parimad nopped olid koosseisud, kes kindlalt teadsid, mis neil on öelda ja milliste vahenditega saab ütlemine kõige mõjusam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht