Tulesambad ja tähendustasandid

Kaur Garšnek

No-Big-Silence. ivo musting

NO-BIG-SILENCE ja RECYCLE BIN Tartu Sadamateatris 29. IV.

 

Kevad on ilus aeg. Eriti Tartus. Eriti keset tudenginädala pidu ja pillerkaari. Ilmselt ei olekski saanud No-Big-Silence valida paremat aega ega kohta enda vastvalminud albumi “War In Wonderland” esitlemiseks kui 29. IV Sadamateatris. Tolsamal päeval oli juba aset leidnud kaks põhisündmust: “Karsummiks” kutsutud võistluse raames hüppasid mõned kõige agaramad järgemööda Emajõkke; seejärel pladistati juba suurema seltskonnaga üksmeelselt kummipaadirallit. Kevadpäevade nael – ülelinnaline volbriöö-dionüüsia andis end aga veel oodata ning NBSi live toimiski ehk omamoodi ventiilina, aitas leevendada ootusärevust, sellest samal ajal toitudes. Mõnest teisest küljest võis aga osutuda hoopis kulminatsioonipunktiks.

Ürituse juhatas huvitava kontrasti ja võrdlusalusena sisse pikast talveunest virgunud Recycle Bin, endiselt mitmeplaanilist meloodilist metalsust viljelev noorte andekate muusikute kamp, sedapuhku uues kuues. Lisaks asendusvokalistile oli kaasatud ka klahvpillimängija Reinis Kampe, kelle esile manatud sünteetilised foonid andsid muusikale tublisti avarust ning kohati justkui visandanuksid (basstrummi kardaanimüdina toetusel) synth-pop’ilikult kaasakiskuvaid industriaalmaastikke. Ent erinevalt NBSist ei saa RB kohta küll väita, nagu oleks tegemist popmuusikaga per se. Selleks ei ole nende helimaailm piisavalt “instrumentaalne” (vahendlikkuse mõttes) ning elab liiga intensiivselt omaenda kunstipärast elu – reedab ilmselt ka teatud pühendumust ning sissevõetust neist hoovustest ja võimalikkustest.

Sõnaga, RB näitas end taas tugeva live-bändina, kes ei pakkunud mitte niivõrd spektaaklit kui elavas ekspressiivses esituses meisterlikult tekitatud kõlasid; ning mitte üksnes jalga tatsuma, vaid ka kõrvu kikitama panevaid helisid.

Selles mõttes erines NBSi formaat tublisti. Ei taha öelda, et nad oleksid vähem muusikud, kuid ütleme siis nii, et nad on rohkem artistid. Ning oma asja teevad nad teadupoolest ka hästi. Näiteks oli nende esitatu tunduvalt “lihtsakoelisem”, kuid rahva hullutamise seisukohalt osutus see eeliseks. Popmuusika industrial-rock’i kõlavärvidega. Sugestiivselt korduvad kujundid, tantsusõbralikud rütmifiguurid, vokaalimuundurid, eelprogrammeeritud taustad ja lakkamatu flirtimine erinevate elektroonilise muusika vooludega; selgelt eristuv salm-refrään-struktuur, lausa hirmuäratavalt teatraalse veendumusega karjutud lööklaused ning impressiivsus üleüldisemalt; muusikaline intertekstuaalsus ja crossover-tendentslikkus – avalduvana ka publiku variatiivsuses. Tänu nendele omadustele võib NBSi pidada tõeliseks popkultuurinähtuseks, mitmeti tõlgendatavaks muljeks ilma ettekirjutatud tähenduseta.

Näiteks pani mind esmapilgul kulmu kergitama stseen, kus laulja Cram haaras vöö vahelt püstolid, nendega terve loo vältel ringi vehkis ning lõpuks pauku ka tegi. Nali naljaks, aga mõtted liikusid (ka tänu massiivselt kandilisele muusikale) automaatselt Tartu skinhead’idele, kelle huumorisoon pole just kiita. Lisaloona esitatud “My Tears Are Fire” ajal purskusid lavalt ent juba mitmemeetrised tulesambad, Cram röökis “Fire!”, mis oli juba liiga võimas impressioon, et vaadelda seda mingilt metatasandilt. Tegelikult aga andsid juba avaloos skandeeritud “gore gore girls and rock’n’roll!”, hiljem “she’s got hyper power!” ja “robot super lover boy!” ning too püstolite ja patsidega amatsoon seal seina peal mõista, et võtmeks on nimelt huumorimeel ja võime tajuda korraga eri tähendustasandeid. Koomiksivägivald ei ole vägivald jne. Või siiski?

Olgu sellega kuidas on, kuid üllatusi jagus veel. Kõigepealt mõjus juba esimese loo algus imestamisväärselt ühese vihjena Marilyn Mansonile ning veel hiljemgi oli mul raske sellest seosest vabaneda. Peamiselt vokaalipartiide iseärasuste ning järjekindlalt põhjakeeratud distortion’iga mängitud kvintharmooniate tõttu kitarril, kuid ka üleüldisema rõõmus-kurja šokk-rock-hoiaku tõttu. “Dreamriders” seevastu kõlas äraütlemata The Prodigy laadselt ning vahepeal tekkisid kahvatumad paralleelid ka Nine Inch Nailsiga.

Üllatusena ei saa käsitleda küll seda, et esitati põhihitti “New Race”, kuid ultramodernse loo “The Outer Suns” ajal tekkis mul küll vastupandamatu soov saada teada, mida nüüd mõtlevad ja tunnevad kõik need pikajuukselised, põhimõttekindlalt musta nahka rõivastuvad rokkarid, kuuldes toda space trance rock’i vms. Ning erakordselt värskendav vaheldus oli viimase pala lihtne, ilus ja väljendusrikas finaal, mis näitas, et NBSil on ka tundlikum külg. Sellega väärtustus eelkuuldu veel kord ümber.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht