Tulipunktis klavessiin, ja mitte ainult

Marju Riisikamp

Mitzi Meyerson Arvestades tänapäeva kiirenevat elutempot, on Eesti klavessiinifestivalil selja taga pikk ajalugu. Esimene toimus aastal 1996, korraldajaks Eesti Kontsert, esinejateks Tallinna Kammerorkester ning eesti klavessinist Imbi Tarum, Huguette Dreyfus Prantsusmaalt ja Edward Parmentier USAst. Aastate lõikes võib kinnitada, et kõik festivalid on olnud rikastavalt mitmekesised, pakkunud lisaks kõrgetasemelistele kontsertidele ka muid teemakohaseid ettevõtmisi: pillinäitusi, huvitavaid ettekandeid ja meistrikursusi. Esinejate arvu põhjal võib öelda, et senini on festivale peetud pompoossemas vormis, kaasatud on enamasti olnud väike barokkorkester ja mitmed kammersolistid. Meistrikursused on pakkunud võimaluse tutvuda eri kultuuride ja koolkondade esindajatega ning heita pilgu nende n-ö töötuppa.

Tänavune festival oli tõepoolest miniatuurne: piirdusime viie kontserdiga Tallinnas ning kontsentreerusime põhiliselt külalisesinejatele. Aastast 1999 on festivali kunstiline juht olnud Imbi Tarum, 2002. aastast on muusikapeole südamlikkust ja esinduslikkust lisanud patroon Mari-Ann Kelam. Neli viimast aastat on korraldajaks olnud Eesti Klavessiinisõprade Tsunft (EKST) Eesti Kontserdi toetaval kaasabil. EKST produtsendid Ene Nael ja Iren Lill andsid tänavuse festivali õnnestumisele samuti olulise panuse. Ehkki ka varem on kontsertidel figureerinud muud ajaloolised klahvpillid nagu orel ja klavikord, siis nüüd mindi selles osas veel kaugemale, tutvustati ka haamerklaveri ja pedaalklavikordi helimaastikku. Õieti oligi kolm eri klahvpilliga esitatud soolokava kesksel kohal.

 

Brunner särab oma tundliku lähenemisega

Ava-akordiks oli Salzburgi Mozarteumi õppejõu Wolfgang Brunneri kontsert Mederi saalis pealkirja all „Vabast fantaasiast”. Mitmekülgne interpreet musitseeris Eesti Kontserdile kuuluval haamerklaveril (1795. a pilli koopia, meister Chris Maene). Pealkirja on ilmselt inspireerinud kavas figureerinud heliloojad C. Ph. E. Bach ja W. A. Mozart, kelle fantaasiad on täis leidlikkust ja värskust. Pianist oskas selle kõik pisima detailini välja tuua, kujundada lihtsaimagi saatefiguuri reljeefselt, samal ajal ümaraid fraase vormides. Brunner, kes oli Tallinna festivali külaline juba teist korda (2004. aastal soleeris ta klavessiinil), on õppinud koolimuusikat, muusikateadust, klavessiini, haamerklaverit ja ajaloolist esituspraktikat. Viimast ei kellegi muu kui Nikolaus Harnoncourt’i käe all. Lisaks tunneb ta end kodus improvisatsiooni alal (ka jazzi stiilis), mis lisas esitatule spontaansust ja kordumatust.

Kontserdi teises pooles kõlasid Schuberti sonaat Es-duur D 557 ja Allegretto Es-duur D 946/2 ning Haydni tuntud sonaat D-duur Hob. XVI:37, mis tekitas energiast laetud avaosaga publikus äratundmisrõõmu ja elevust. Brunner särab oma tundliku lähenemisega just haamerklaveri taga, pakub mikroarhitektoonilisi lahendusi, valdab suurt paletti väljendusvahendeid ning on ka suurepärane pedagoog. Sellest andsid tunnistust tema EMTAs korraldatud meistrikursused, kus ta käsitles muu hulgas haamerklaveri ja modernklaveri erinevusi. Tema sõnul nõuab varasemate pillide mängimine just käe peenlihaskonna väljaarendamist, modernklaveri mehhanism võimaldab aga ka robustsemat tehnikat.

 

Lapsed ja klavessiin

12. IV anti kell 12 teatri- ja muusikamuuseumis kontsert „Con spirito”, kus esinesid festivali noorimad ja ühtlasi ainsad kodumaised solistid: Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakooli, Tallinna muusikakeskkooli ja Rakvere Kauri kooli õpilased, eestvedajateks Ene Nael ja Kristiina Are.

Teatri- ja muusikamuuseum on vahepeal muutunud esinduslikuks kultuuritempliks: fuajee on tundmatuseni muutunud, ehteks suured peeglid ja Peeter Süda büst, seinu kaunistamas näitleja Ants Eskola eluloo fotod, tema maalid ja joonistused. Juba mõnda aega on muuseumi käsutuses pillimeister Peeter Talve ehitatud saksa tüüpi klavessiin. Eestis sai klavessiiniõpetus lastele alguse Vanalinna Muusikamaja tegevusest 1989. aastal. Vanalinna muusikakoolis sai klavessiin erialapillina õppekavasse sisse viidud 1991. aastal ning hetkel viib klavessiini eriala õppetööd jõudsalt edasi Ene Nael. Õpetuse oluline osa on olnud ka suvelaagrid, mida tänavu peeti juba üheksandat aastat järjest. Siin on tähelepanu keskpunktis veel ka klavikord, orel, ansamblimäng ning basso continuo.

Festivalidel on osalenud ka Elleri muusikakooli, Otsa kooli ja EMTA õpilased ning sel aastal oli esinejate ring laienenud veel kahe õppeasutuse võrra. Nimelt avas 2007. aasta kevadel Rakvere Kauri koolis uksed klavessiiniklass, juhendajaks Kristiina Are, ning nüüdseks on koolil ka oma klavessiin (Peeter Talve). Ka Tallinna muusikakeskkoolis avati Kristiina Are klavessiiniklass. Koduorelite ja muude pillide keskel musitseeris 16 eri vanuses last, Ene Nael lisas väikesi vaherepliike heliloojate kohta, rõhutas kontserdi pealkirjale viidates, et klavessiini tuleb mängida õrnalt ja hingega. Kõlasid mõned improvisatsioonid, baroksed helindid ja ka eesti heliloojate palad.

 

Speerstra sõrmede koreograafia

Joel Speerstra (USA) mängis 12. IV Kadrioru lossis eranditult J. S. Bachi teoseid ning kaldun arvama, et Kadrioru lossi seinad pole selliseid helisid veel kunagi kuulnud. Nimelt seepärast, et mängija musitseeris kahe manuaaliga pedaalklavikordil. Klavikord on Eestis suhteliselt tuntud pill. Lisaks meie klavessinistidele, kes on jõudnud selle enesele hankida või koguni ehitada (näiteks Ene Nael), on ühel festivalil klavikordil musitseerinud veel ka soomlane Aapo Häkkinen ning tema kaasmaalane vanameister Pekka Vapaavuori. Meenub üks meistrikursus aastaid tagasi toimunud Vanalinna Muusikamajas, kus ta demonstreeris oma instrumente ning jutustas suure armastusega puuliikidest, millest üks või teine pill tehti. Mäletan lugu vanast õunapuust, millesse oli ühel suveööl välk sisse löönud ja mille „surnukeha” oli lebanud tema koduõuel küll vihma, küll päikese käes aastaid… ja kuidas lõpuks oli temast saanud imelise kõlaga klavikord.

Kuid tagasi Speerstra kontserdi juurde. Kõigepealt tutvustas ta pilli mehhanismi, võttis vilunud liigutusega välja suvalise klahvi – selleks, et näidata metallist tangenti klahvipikenduse otsas, igal allavajutusel lööb see altpoolt vastu keelt. Johann David Gerstenbergi 1760. aastal ehitatud pilli koopial on pedaalis 8´ ja 16´ register. Speerstra ehitas selle pilli 2004. aastal ning tänaseks on tema valmistatud pedaalklavikorde paljudes juhtivates USA, Euroopa ja Aasia muusikakõrgkoolides.

Neljaosaline Pastorella BWV 590 kõlas Speerstra sõrmede all küll igati sümpaatselt ja uudselt, kuid kipun eelistama siiski orelivarianti, mis toob minu arvates paremini esile teose jõulumeeleolu ja peene polüfoonilise struktuuri. Koraalieelmäng „Nun komm, der Heiden Heiland” kõlas hoopis uues võtmes, tekitas põnevaid kõlaseosed, kvardi ulatusega teema mõjus kuidagi eriti müstiliselt. Kaks triosonaati  e-moll ja C-duur (BWV 528 ja 529), orelirepertuaari kõvemaid pähkleid, võlusid aga jäägitult. Speerstra on salvestanud nimelt kõik Bachi triosonaadid pedaalklavikordil! Bachi biograaf Nikolaus Forkel juhtis esimesena tähelepanu sellele, et orelisonaatideks pole neid teoseid põhjust nimetada. Pedaalklavikordil teisenevad need huvitavaks kammermuusika ja orelistiili vahepealseks hübriidstiiliks. Ja teada on ka fakt, et Bach tundis pedaalklavikordi.

Kirjanik George Bernard Shaw on avaldanud klavikordivaimustust, viidates, et siin oleneb kõik mängija osavusest klahv õigesti aktiveerida. See erinevat näiteks Erard’i klaveri täiusliku mehhanismi tööst, mis nõuab hulga vähem jõupingutusi.

Speerstra on ka muusikateadlane, organist ja pedagoog. Hetkel õpetab ta orelit ja klavikordi Göteborgi ülikooli muusika- ja teatriakadeemias ning meistrikursustel Rootsis ja Itaalias. Teame, et klavikordi heli on õrn ning kontserdi algul soovitati (nagu alati) mobiilid välja lülitada, kuid lisati veel, et köhida oleks soovitav lugude vahel (Klassikaraadio salvestus), ning keelati vaat et hingaminegi ära. Viimane oli muidugi nali, kuid interpreedi prognoos, et pärast paari esimest lugu kuulaja tavaliselt kohaneb, pidas täielikult paika, sest lõpupoole mõjusid 16jalase pedaali saatel haaratud stile concitato akordid lausa paugatustena. Õhtu tõeline pärl oli algselt viiulile loodud Bachi Chaconne d-moll BWV 1004 Edoardo Maria Bellotti seades klavikordile. Loole lisas dramatismi teose väidetavaks aluseks olnud traagiline Orpheuse ja Eurydike lugu.

Meistrikursusel tõdesime kõik, et klavikordimäng eeldab maksimaalset enesekontrolli ja arenenud tehnikat. Miks siis õieti soovitatakse klahvpillimängijatele lähemat tutvust klavikordiga? Aga selleks, et iga noodi heakõlalisuse eest tuleb sõna otseses mõttes „võidelda”. Speerstra sõnul tuleb luua lausa omaette sõrmede koreograafia. Klavikordimängu puhul on veel üks eelis: kui kirikus organist tihti ei kuule oreli kõla (s.t seda, mis kandub kuulajateni all kirikulöövis), siis klavikordiga on teine lugu. Akustiliselt kõige soodsam asukoht on just mängijal endal.

 

Meyerson – elektrilise energiaga interpreet

13. IV esinesid Kadrioru lossis Oksana Delaforge (klavessiin), Matthieu Delaforge (klavessiin) ja Fabien Roussel (viiul) Prantsusmaalt. Kontsert kandis alapealkirja „Les caractères de la dance”. Oksana Delaforge on pärit Eestist, 1999. aastal läks ta õppima Pariisi konservatooriumi ning lõpetas selle 2001. aastal. Praegu tegutseb ta pedagoogina Compègne’i konservatooriumis ja saadab Irène Gingeri barokktantsu truppi. Viimane tõik viis mõttele, kuivõrd tähtis on tunda selle ajastu tantsusamme, tunnetada nende ebatavalist liikumisloogikat. Kava oli tõeliselt rütmikas, tantsud Jean-Philippe Rameau’ ooperist „Dardanus” kõlasid kahe klavessiini esituses Delaforge’i seades lausa orkestraalselt. Viimane on tegev eelkõige organistina, nimelt Saint-Denis’ Martin Lutheri kirikus.

Viiuldaja Fabien Roussel võlus oma nõtke ja kontsentreeritud esitusega eriti François Couperini „XI kuninglikus kontserdis”. Milline luksus, kuulata prantsuse barokki nii kõlaintelligentse viiuldaja esituses – ta on teinud koostööd William Christie’ga! Tema ampluaa on lai ning arvukate salvestuste seas on Brahmsi Trio viiulile, metsasarvele ja klaverile ning Corelli kuus kirikusonaati. Kuulsa itaallase „La Follia” lõpetas selle tulevärgi-õhtu, kus ei puudunud ka kastanjetid, tamburiin, trumm – tõeline prantsuse ballet de cour!

15. IV musitseeris Estonia kontserdisaalis Mitzi Meyerson (USA). Kava kandis pealkirja „Le grand clavecin français” – sädemeid pilduv muusika, mida saab edasi anda vaid elektrilise energiaga interpreet ja seda ta tõepoolest oli. Esineja ei mänginud Eesti Kontserdi klavessiinil, vaid EMTA prantsuse klavessiinil. Nii interpreedile kui korraldajatele tõi see ümberkorraldus asjatut närvikulu, kuid jätkem tolle kurioosumi üksikasjad vaid asjaosaliste teada. Seda enam, et need ei kärpinud kõrgprofessionaalse esituse taset mingilgi viisil. Estonia saal oli taas intiimsemaks kammersaaliks ümber sätitud, kuid, olgem ausad: nii suur ruum ja kõrge lagi ei tule klavessiini kõlale kasuks, see lihtsalt hajub ära ning retoorilised figuurid „lahjenevad” tunduvalt.

Ometi leidis Meyersoni jõuline stiil ka selles olukorras väljapääsu. Tema kunstnikukreedo kõlab järgmiselt: „Know what you mean, and belieave what you say.” Seda lauset tõestas ta iga fraasiga ning kogu tema olek mõjus ehedalt ka visuaalselt – ülim teatraalsus, näoilmed kajastasid iga peenimat muusikalist käänakut, barokktantsude rütmiline alge oli äärmuseni viidud. Kontserdiõhtu vaheajal katkes häälestamise ajal üks klavessiini keel, millele Meyerson reageeris paanika asemel rahu ja huumoriga. Eelnenud vahejuhtumit arvestades meenus mulle paljude vanade pillide sisekaanel sageli ilutsev tekst „Acta virum probant”. Kontserdi mõjuvaimaks teoseks oli Antoine Forqueray Süit d-moll, mis on algselt loodud viola da gamba’le. See kõlas harjumatus tessituuris, lisaks tavapärasest 415 Hz kõrgusest veel madalam prantsuse häälestus. Unelaul „La du Vaucel”, kuninglik „La Regente” – kõik see oli väga kujundlik ja efektne.

Veel meeldejäävam oli Meyersoni meistrikursus EMTAs. Berliini kunstiülikooli klavessiiniprofessorina keskendub ta paljuski mängija füüsise vabastamisele (olgu lisatud, et ta tegeleb muuhulgas ka sotsiaaltööga sünnitushaiglas). Tema huvialadeks on veel fotograafia ja sumomaadlus (!).

Meyersoni kavatekstilt võis lugeda karmi ajaloolist tõde, kuidas Suure Prantsuse revolutsiooni ajal põletati massiliselt klavessiine kui jõukuse (ilmselt ka vaimuaristokraatia) ilmingut. Huvitav, et eesti keelde on tulnud sõna „klavessiin” just prantsuse keelest. Seda peaks meeles pidama ning vältima võõrsõna tšembalo (cembalo), liiatigi veel sellist „leidlikku” mugandust inglise keelest nagu „hapsikord” (harpsichord), mida on samuti kirjapildis nähtud.

Niisiis – „Vivat, klavessiin!” ning tänavune festival ootab taas uut põnevat järge.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht