Tundmatu Mozarti avastamine

Aleksandra Dolgopolova

„Mozarti sünnipäev”: Kalle Randalu (klaver), Tallinna Kammerorkester, dirigent Juha Kangas 21. I Mustpeade majas. Mozarti sünnipäevale pühendatud kontserdil kostitati publikut loomulikult Mozarti loominguga (Klaverkontserdid nr 6 B-duur KV 238 ja nr 8 C-duur KV 246), lisaks kõlas Eesti esmaesituses Juha Kangasele pühendatud Einojuhani Rautavaara teos„Valguse südamesse. Canto V” („Into the Heart of Light. Canto V”, 2011) ja Haydni Sümfoonia nr 95 c-moll. Kontserdi esimeses pooles kõlas ühe tuntuma soome nüüdishelilooja Einojuhani Rautavaara teos „Valguse südamesse”, mis on viies tema „Canto”-nimeliste lugude sarjas. Teose dramaturgia vastas väga täpselt programmilisele pealkirjale. Alguses domineerinud madalate keelpillide tume register asendus järk-järgult viiulite heleda kõlaga ning kirgastunud kulminatsioon oli justkui valgus tunneli lõpus. Teose teises pooles paigutus lõputu, sujuv ja meeleline meloodia (Canto!) dissonantsesse konteksti, justkui liiga eredasse valgusse, mis moonutab kehade kontuure. Esitus oli väga orgaaniline, selles väljendus ilusti Juha Kangase interpretatsioonile iseloomulik nõtkus ja vormikujunduslik distsipliin. Viimane omadus leidis oma kehastuse ka Haydni Sümfoonias nr 95 c-moll. Esitus tundus suhteliselt sirgjooneline, kuid vorm joonistus tänu sellele väga selgelt välja. Teise osa tšello ja viiuli dialoog ning kolmanda osa tšellosoolo Leho Karinilt jäid kontserdi eredamateks momentideks. See sümfoonia on üldiselt sünge ja tõsimeelse iseloomuga ning Kangase interpretatsioonis vilksatas Haydni delikaatsuse ja läbipaistvusega kõrvuti mõnikord ka lausa šostakovitšlikke kõlavärve.

Eesti üht armastatumat pianisti Kalle Randalut seostatakse Eestis sageli Mozarti loomingu interpreteerimisega ning kontserdi tuumiku moodustasidki kaks Mozarti kontserti tema soleerimisel. Kõnesoleva kontserdiga lõppes ühtlasi Randalu ja Kangase mõni aasta tagasi eesmärgiks seatud suurprojekt kanda üheskoos ette kõik Mozarti klaverikontserdid. Klaverikontserdid nr 6 B-duur KV 238 ja nr 8 C-duur K 246 olidki viimased, mis neil veel ette kandmata. Ühtlasi oli tegemist ka Eesti publikule avastuslike Mozarti teostega, sest pole teada, et neid oleks Eestis varem esitatud.
 
Üheskoos läbitud pika tee jooksul sündinud dirigendi ja solisti ühine Mozarti-tunnetus avaldus suurepäraselt kontserdis C-duur KV 246. Teine, aeglane osa oli lihtsalt suurepärane ja klaverisoolo äärmiselt maitsekas. Randalu igast noodist kiirgas väljapeetud lihtsust, kuid ka soojust ja magusat igatsust. Fraasilahendused olid väga loogilised, harmooniakäsitlus peen ja meloodia hästi artikuleeritud. Ka kiired osad olid elegantselt tantsulised või lüürilised, nii orkester kui ka solist suutsid avastada ja orgaaniliselt teostada väga üllatavaid dünaamikanüansse.

Klaverikontsert B-duur KV 238 jättis vähem tervikliku mulje: kui selle lüürilisemad hetked kõlasid tõesti nõtkelt ja läbipaistvalt, siis kiired osad tundusid seevastu kuidagi beethovenlikult kärsitud. Eriti kontserdi finaal tundus ületavat Mozartiga seonduva tasakaaluka rõõmsameelsuse piiri.