„Tuubel“ väärib duubeldamist

Sel õhtul said särada eeskätt heliloojate selged ja hästi vormitud kunstilised ideed, kus nii instrumentalistid kui ka nende pillide võimalused on muusika teenistuses.

ELIISE KANNUKENE

Sarja „TKO kammermuusika“ kontsert „Tuubel“ 9. V Mustpeade maja valges saalis. Toomas Oskar Kahur (tuuba), Tallinna Kammerorkester, dirigent Rasmus Puur. Kavas Jüri Lepa „Yes Yes or No Yes“ kammerorkestrile (algselt keelpillikvintetile, esiettekanne), Peeter Vähi „Canzone capricciosa“ tuubale ja kammerorkestrile (esiettekanne), Raimo Kangro ja Béla Bartóki muusika.

Tallinna Kammerorkestri (TKO) kammermuusika sarja värskest energiast ja mängurõõmust pakatav kontsert „Tuubel“ Rasmus Puuri juhatusel hõlmas kahte esiettekannet. Sarja juubeli­fookusest oli ajendatud selle aasta mais 60. sünnipäeva tähistava Jüri Lepa teos. Peeter Vähi oli aga kirjutanud tuubakontserdi 2020. aasta telekonkursil „Klassikatähed“ TKO preemia saanud Toomas Oskar Kahurile. Just sõnadest „tuuba“ ja „juubel“ inspireerituna olevatki kontserdi pealkirjaks saanud „Tuubel“. Peale esiettekannete olid kavas osad Raimo Kangro tsüklist „Tantsusammud“ ja Béla Bertóki „Rumeenia rahvatantsud“ kreeklase Vikentios Gionanidise seades tuubale ja kammerorkestrile. Mõlemad valikud täiendasid kontserdi esiette­kandeid suurepäraselt ja nõnda moodustus muusikaliselt loogiline tervik.

Kontserdi avateos, Peeter Vähi tuuba­kontsert „Canzone capricciosa“ algab julge, saatuslikult kõlava, mahlase madala pika tuubanoodiga. Enne kontserti ERRile palutud teost kirjeldavas kommentaaris tõi Peeter Vähi välja, et teoses on rohkesti meeleolude vaheldumist ning kohati „kaheksa takti ühes meeleolus ja kaheksa takti teises meeleolus“.* Peab ütlema, et orkester ja solist tulid sellega suurepäraselt toime: kohati justkui raamatus või filmis, jutustades kordamööda fragmentide kaupa ühe loo kaht eri tahku. Karakterivahetused olid meeldivad just seetõttu, et üleminekud olid kohati kui noaga läbi lõigatud, uus meeleolu oli kuulajale selge juba esimesest noodist. Samuti oli muusika loogiliselt liigendatud ning ka löökpillivalik hea: nii torukellad kui ka timpanid teenisid kulminatsioone edukalt. Ka tuubal kasutatud pilli laiendatud tehnikad, nt läbi instrumendi õhu sissetõmme ja välja­puhe ning perkussiivne huuliku kinni löömise heli, olid helilooja kunsti­liste ideede teenistuses, muusikaliselt õigustatud ja mõjusid loomulikult.

Tähelepanu pälvis ka dirigent Rasmus Puuri ja solist Toomas Oskar Kahuri väga hea kontakt. Sarnaselt tuuba laiendatud tehnikatega sobitusid teosesse ka helilooja kasutatud generaalpaus ühendatuna kogu orkestri jalamatsuga ning teoses hiljem kasutatud orkestrantide plaksutatud rütmid, ent rütmiplaksude puhul arvanuks, et see ongi lõpp – sellele järgnenud muusikaline materjal mõjus üleliigsena. Kontserdi soolopartii laseb solistil näidata tuuba imelist kõla ja nõtkust ning eriti head sulandumist tšellode ja kontrabassidega. Teose lõpuosa toob ka kiiremad käigud ja hüpped, millega solist sai meisterlikult hakkama. Puhas rõõm oli nautida ka kadentsi, kus solisti jäägitult vaba olek haaras kuulajad endasse. Igal juhul on eesti muusika­ajalugu saanud rikkamaks ühe tuubakontserdi võrra ning võib loota, et esiettekanne ei jää pikkadeks aastateks selle ainsaks esituseks.

Kontserdi teine teos oli ühtlasi õhtu teine esiettekanne „Yes Yes or No Yes“, mille on progeroki ansambli Yes loomingust inspireerituna kirjutanud Tallinna Kammerorkestris selle asutamisest saati mänginud kontrabassimängija Jüri Lepp. Algselt võimendatud keelpillikvintetile mõeldud teos sai tänu kontserdisarja kunstilise juhi Leho Karini soovitusele orkestriversiooni, mis õnnestus kontserdil efektselt ning osutus kindlasti õigeks valikuks.

Kohe esimese osa „Algus“ esimestest taktidest oli selge, et tegemist on eri helimaailmade sulamiga: ühest küljest klassi­kalisele keelpilliorkestrile omane kõla, kuid ometigi täiesti teise tunnetusega, mis on omane rokkmuusika kavereid esitavatele keelpilliartistidele. Orkestri kõlas oli lahedat kergust ja samal ajal toonis konkreetsust. Tänu orkestri ühisele heale rütmitunnetusele esitati ka vähem levinud taktimõõte selgelt ja pingevabalt. Väga sujuvad üle­minekud ning voolavus kõigis karakterites tegid kuulamise meeldivaks.

Teine osa „Igavik“ näitab aga helilooja Jüri Lepa väga head keelpillide tundmist: ta on kombineerinud eri mängu­tehnikaid, et saavutada sama koos­seisuga täiesti isesorti kõlapilt. Ka osa pealkiri on väga tabav: eriti teise osa alguses puudub samal kujul tunglemine nagu esimeses osas. Kuulajale jäigi tunne, et hõljutakse eikusagil ning selles on küll sündmusi, sisemist liikumist ja arengut, aga väljast jääb justkui kõik paika.

Kolmas osa naaseb rokkmuusika meeleoludesse ning sisaldab elavat ja ägedat, energiast pakatavat muusikat. Olgugi et orkestrante sai näha muigamas ja oli selge, et neil endal oli ka lõbus mängida, siis esines hetki, kus muusikaline materjal oleks võinud kõlada veelgi kergemalt ja vabamalt. Publik oli Jüri Lepa teosest joovastuses: kostsid hõiked ja hüüded, ka pärast kõiki asjakohaseid kummardusi saatnud pika aplausi lõppemist oli saalis kuulda veel vestlusi, kus kuuldut kiideti. „Yes Yes or No Yes“ näitel usaldan küll TKO mõnda rokk-kontserti mängima.

Esiettekannetele järgnenud „Kand ja varvas“ Raimo Kangro tsüklist „Tantsu­sammud“ noorteorkestrile op. 44a (1992) oli kavasse hea valik, sest jätkati endisel energiatasemel ning tänu tugevale pulsitunnetusele, aktiivsele rütmikale ja suurepäraselt õnnestunud dünaamilistele kontrastidele ei jäänud pala helikeelelt eelnevatest teostest liiga kaugeks.

Kava viimaseks teoseks oli valitud Béla Bartóki „Rumeenia rahvatantsud“ Sz 68 (1917), mille kreeklasest tuuba­solist ja arranžeerija Vikentios Gionanidis on seadnud tuubale ja kammer­orkestrile. Muidu terve kontserdi väga hea kontakti ja koosmängutajuga säranud orkestrantidel esines aga viimases teoses mõningaid lahknevusi, eeskätt just solistiga koos sama materjali mängides. Ka ühe orkestri vahemängu ajal jäi vajaka orkestri juhtrollist. Kuigi sellise seade idee võib kõlada kummaliselt, siis juba esimesest tuuba sisseastumisest tekkis mul kuulajana eelaimus, et see kombinatsioon võib toimida väga hästi. Toomas Oskar Kahur oli solistina paeluv ja köitis tähelepanu. Publikus olles sai kindel olla, et solistil on täielik kontroll iga heli ja selle nüansside üle. Samuti oli selge, et ka solist naudib nende rahvatantsude esitamist.

Kontsert õnnestus, seda tõestas äärmiselt heatujuline publik. Sel õhtul said särada eeskätt heliloojate selged ja hästi vormitud kunstilised ideed, mida kuulajal oli hea jälgida ning kus nii instrumentalistid kui ka nende pillide võimalused on muusika teenistuses. Tuubasolisti ja kahe uudisteosega kontserdi kohta on rõõm kinnitada, et solist Toomas Oskar Kahur on tõesti tasemel ja mõlemaid esiettekandele tulnud teoseid kuulaksin hea meelega veel.

* Reet Weidebaum, Tallinna Kammerorkester toob publikuni uudisteosed tuubakontserdist progerokini. –ERRi kultuuriportaal 8. V 2024.