Ühe jalaga minevikus, teisega tulevikus

Lauri Kadalipp Social Jazz on alles arenemisjärgus ansambel, mille iga uus esinemine pakub üllatusmomente nii publikule kui ka muusikutele enestele.

IVO HEINLOO

Lauri Kadalipp Social Jazzi albumi „Feels Just Right“ esitluskontsert 19. I NO99 kohvikus. Laval Lauri Kadalipp (saksofon, klahvpillid), Allan Järve (trompet, flüügelhorn), Kirke Karja (klahvpillid), Tõnu Tubli (trummid).

Ansamblit Lauri Kadalipp Social Jazz kohtasin esimest korda juba eelmise aasta „Tudengijazzil“ ja nende toona küll kõigest pooletunnine kontsert oli 2017. aasta üks meeldivamaid üllatusi. Avaldasin siis ka lootust, et nii mõnigi samalt festivalilt tuule tiibadesse saanud ansambel annab kiiremas korras välja plaadi, ja uue aasta algul peabki tunnistama, et mu lootused on täitunud. LKSJ debüütalbumi pealkiri on „Feels Just Right“ ja juba on mitmel pool Eestis toimunud ka esitluskontserdid, viimane neist 19. I NO99 kohvikus.

Lauri Kadalipp Social Jazz on mõtte- ja põlvkonnakaaslaste punt, mis on saavutanud võrdlemisi lühikese aja jooksul juba päris hea kokkukõla. Teadagi on Eestis võimalused kontserte anda võrdlemisi piiratud ja kui mõtleme sellele, kui vähe või palju leidub publikut just säärast sorti muusikale, siis saab meie väikesele riigile üsna kiiresti ring peale tehtud. Social Jazz on aga kindlasti bänd, kes võiks jõuda ka kaugemale ja saada märgatud välismaal.

Trummar Tõnu Tubliga seob Lauri Kadalippu rohkem kui 15aastane sõprus, mis läheb tagasi aega, kui mõlemad õppisid Viljandi kultuuriakadeemias. Teistega, trompetist Allan Järve ja klahvpillimängija Kirke Karjaga, kohtus ta hiljem. Kadalipp on öelnud, et ansambel kujunes selliseks nagu praegu olude sunnil – alguses ainult ühe kontserdi tarbeks, aga nagu ikka, on ajutised projektid tihti need kõige püsivamad.

Lauri Kadalipp Social Jazzi kuulates tekib küsimus, kui palju on selles muusikas Lauri Kadalippu ja kuivõrd on see ühislooming. Fotol vasakult Kirke Karja, Lauri Kadalipp, Tõnu Tubli ja Allan Järve.

Raul Ollo

Klassikaliseks džässansambliks ei saa LKSJd nimetada juba sel põhjusel, et puudub bassimängija. See ei olnud aga algul päris taotluslik. Kui Kadalipul avanes võimalus 2016. aastal Tartus üheks kontserdiks ansambel kokku panna, siis ei saanud ta ühtegi bassimängijat kätte. Algul ehk pealtnäha häirivast tegurist sai hoopis bändi tugevus, sest bassimängija roll nihutati klahvpillimängija õlgadele ja kogu kõlapilt kujunes vastavalt sellele.

Social Jazzi teeb eriliseks akustilise ja elektroonilise sulam, ühe jalaga minevikus ja teisega tulevikus asetsemine. Kontserdil NO99s oli laval kolm süntesaatorit, millega on bändis hõivatud nii Kirke Karja kui ka multiinstrumentalist Lauri Kadalipp ise. See tekitab põneva illusiooni, sama muusikat plaadilt kuulates võib-olla ei tulekski alati selle peale, et ansambel on kõigest neljaliikmeline – ja tundub, et kolmest sündist isegi ei piisa. „Võib-olla see number veel kasvab,“ hoiatab Lauri Kadalipp, kergitades katet bändi veelgi ambitsioonikamatelt tulevikuplaanidelt.

Social Jazz on muidugi alles arenemisjärgus ansambel, mille iga uus esinemine pakub üllatusmomente nii publikule kui ka muusikutele enestele. Kadalipp ütleb, et improvisatsiooniline kontseptsioon käib selle kollektiiviga lahutamatult kaasas: midagi ei ole paika pandud ega põhimõtted kivistunud, ka kontserdiolukorras julgetakse katsetada ja riskida. Kindla peale väljaminek, turvalises voolusängis ujumine ei ole lihtsalt nende noorte muusikute loomuses.

Ansamblit kuulates tekib ka küsimus, kui palju on selles muusikas Lauri Kadalippu ja kuivõrd on see ühislooming. „Mina olen süüdlane kõigi lugude teemade vormistamisel. See, mis juhtub nende teemade vahel, on juba igaühe enda kanda,“ räägib Kadalipp loomeprotsessist. Kuna kõigi ansambliliikmete taustad ja muusikalised eelistused on erinevad, siis ilmselt lähenebki igaüks oma vaatenurgast – Allan Järve ehk rohkem n-ö vana kooli džässi, Kirke Karja nüüdis- ja süvamuusika ning Tõnu Tubli tänapäevase pärimusmuusika mätta otsast.

Kontserdil oli näha, et hoolimata bändi liikmete ilmselgest nõrkusest uue laine elektroonilise džässi vastu, on neil siiski ka side klassikaga. „Iga džässmuusik pühendab mingi osa oma elust ajaloo tundmaõppimisele, nii ka mina,“ räägib Kadalipp. Herbie Hancocki „Maiden Voyage“ ja Chick Corea „Crystal Silence“ on plaadil ainsad standardite maailmast pärinevad lood. Mõne teise loo pealkiri on aga varjamatult ja väljakutsuvalt minevikuga polemiseeriv ja natuke provokatiivne, näiteks „In a Sentimental Hood“ ja „Somewhere Over the Railroad“, mis on kuuldavasti sündinud just trummar Tõnu Tubli mõttevälgatusest.

Lauri Kadalipust kuuleme juba õige peagi uuesti. Nimelt on Kadalipp kutsunud kokku täiesti uue noortest koosneva bigbändi New Wind Jazz Orchestra, mis võiks saada kunagi, miks mitte, näiteks Estonian Dream Big Bandi väärikaks mantlipärijaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht