Üks hetk, üks viiv, üks silmapilk

Ester Mägi looming on läänemaailma muusika arenguga kaasas käinud, ent ükski stiiliuuendus ei ole haaranud tema tegemisi üleni endasse ega pannud kaotama omanäolisust.

NELE-EVA STEINFELD

ERSO veebikontsert „Ester Mägi 99“ 8. I Estonia kontserdisaalis. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kammeransamblid, kavas Ester Mägi kammermuusika.

On kontserte, mis jäävad meelde, ilma et tekiks tahtmist esitatut kriitika abil lahterdada või lahata. Ester Mägi muusika on kõlanud meie kontserdisaalides ja mälus juba kolmveerand sajandit ning kõrvuti tema teostega on küpseks saanud mitu muusikute põlvkonda. Mägi looming jõuab muusiku repertuaari vaikselt, suurt kära ja ülevoolavat emotsioonitulva tekitamata, ent kinnitab enese esitaja mõttemaailma, rullides oma tähendusväljad lahti sammhaaval. Eesti muusikud mõistavad Mägi loomingut ja oskavad sellesse põimitud väärtustel lasta esile tulla, mõistes justkui sõnadetagi, et ülepingutus hävitaks hetke ning liialdus varjutaks sisemise sära. Mägi väljenduslaadis on midagi väga eestlaslikku: laia joone ja paatose asemel tasane eesmärgile jõudmine, suure dramaatilise arengu asemel detailitäpne ja napisõnaline kammerlikkus, introvertsus ja omamoodi jonnakas süvenemine üksiku heli ja kujundi algosadeni ning enesekriitiline visa töökus, mis on võimaldanud omakorda järjepidevat rõõmu valminud helitöödest.

„Eriti õnnelikud võivad olla need autorid, kellel on püsivad austajad-interpreedid nagu „ihuarstid“, kellele võib alati toetuda. Nende järgi orienteeruvad ka teised interpreedid ja avalik üldsus,“ on Mägi öelnud.¹ Austajatest-interpreetidest ei ole tal tõesti puudu olnud, ei kodumaal ega kas või Seattle’is, kus on tema koorilauludega pühendunult tegelenud Mägi Ensemble. Kuigi tema loomingus on vokaalteoseid üksjagu, peab Mägi end pigem instrumentaalheliloojaks. „Instrumentidele kirjutada on huvitavam. Laule on mul küll palju, aga leian, et suuremaid kordaminekuid on mul instrumentaalmuusikas.“² Sel sajandil, mil aktiivne loometegevus ei ole enam nii väga esiplaanil olnud, on ta hoidnud silma peal, kus ja millal tema teoseid esitatakse. Juba 1980. aastate lõpust, kui Eesti avanes maailmale, on tema teoseid esitatud menukalt paljudes Euroopa riikides, USAs ja Austraalias ning ta on saanud uute teoste tellimusi Rootsist ja Saksamaalt. Mägi loomingusse kuulub kümmekond orkestriteost, 50 kammer­ansamblit ja 20 instrumentaalsoolopala, umbes 40 vokaalkammerteost, kaks vokaalsümfoonilist suurvormi ja sada koorilaulu.

Mägi hingestatud muusika kõneleb selgelt Eestist ja rahvaviisi kaudu avanevast eesti kultuurimälust. Pianistiks saada tal käte haigestumise tõttu ei õnnestunud, kuid iga halb on millekski hea. Mõneti juhuslikult heliloomingu juurde sattununa nägi Mart Saar temas kaasasündinud annet ja ainulaadset taju ning pidas vajalikuks anda noorele kolleegile edasi oma kogutud tarkust ja sidet rahvaloominguga. Mägi arendas edasi Saarelt päritud rahvaviisi ja kunstmuusika põhimõtteid siduvat stiili­suunda, sulatades oma teostes kokku rahvaviisi arhailise maailma ja euroopaliku puhta muusika ideaali. Midagi allajoonitut ega rõhutatut tema noodiridadest ei leia, ei luubi ega tikutulega. Isegi otsesema rahvaviisikäänu, mis võiks mõjuda mõnel puhul kui särtsakas Haljala kindakiri, oskab Mägi märkamatult muundada isikupäraseks ja kordumatuks originaalloominguks. Mägi on ise osalenud rahvaloomingu kogumisretkedel ning talletanud seda kultuurikihti endasse. Kerri Kotta on võtnud osavalt kokku: „Rahvaviis, mis on ju omamoodi üldistus, paljude individuaalsete viiside kontsentraat, on Mägi muusikas saanud taas isiklikuks.“³ Mägi looming on läänemaailma muusika arenguga kaasas käinud, ent ükski stiiliuuendus ei ole haaranud tema tegemisi üleni endasse ega pannud kaotama oma nägu.

Kammermuusikast koosnevasse sünnipäevakavasse jättis mõttelised tühimikud laulude „Üks hetk“, „Murdunud aer“ ja „Kerkokell“ kohale kontserdipäeva hommikul koroonaviiruse tõttu esinemise üles ütelnud Eesti Rahvusmeeskoor. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kammeransamblid täitsid aga kontserdi sisukalt ning kammerlik teerada hõlmas aastaid 1962–2001. Kontserdi varaseim teos oli „Ostinato“ (1962) puhkpillikvintetile, selle esitasid avaloona eredalt Mihkel Peäske, Heli Ernits, Soo-Young Lee, Jakob Peäske ja Mattias Vihmann. Neoklassitsistliku hingusega loos on rohkem noote ja tunglemist kui Mägi hilisemates teostes ning võib öelda, et nende aastate otsingute kaudu suubub Mägi helimaailma, mida praegu seostatakse eksimatult tema loominguga. Omamoodi murrangupunktis tema loometeel oligi keelpillikvartett nr 2 „Eleegiad“ (1965), mille kirjuta­miseks oli andnud tõuke Ain Kaalepi luuletsükkel „Väikesed eleegiad“. Muusi­kas otsest programmilisust ei leia, ent teose kude ja olemus on luulekujunditele omaselt napp, täpne ja intensiivne. Mägi on kahtlemata rohkem poeet kui lopsaka väljenduslaadiga proosa­kirjanik, ja seda kogu oma loometeel. Eriliselt jäi kõrvu kvarteti kolmas melanhoolne valsilik osa, mille Arvo Leibur, Kadi Vilu, Rain Vilu ja Tõnu Jõesaar esitasid eriti tundlikult. „Eleegiate“ ning sonaadi klarnetile ja klaverile (1985) vahel tekkis kontserdil põnev seos. Tundub, et mõlemasse teosesse on kätketud terviklik elutunnetus, eri värvides ja meeleoludes. Neist mõlemast võib leida ängi ja meeleheidet, seejärel helgemaid ja lüürilisemaid toone ning marsilikke-skertsolikke lõike. Kadri-Ann Sumera ja Taavi Orro esitus sonaadist oli mõtlik ja julge. Nad tabasid ülihästi teose need võimalused, kus mängida näiliselt väike ja esmapilgul vähetähtsana näiv detail oluliseks ja kandvaks. Sumera kuuldavale toodud maalilised klaverivärvid lisasid vaheldusrikka toonilaigu kontserdi üldisele puhk- ja keelpillikõla rohkusele.

„Serenaad“ (1982) oli kontserdil üks huvitavamaid hetki, mille pakkusid Mari-Liis Vind, Miina Laanesaar ja Helena Altmanis. Teose pealkiri lubab arvata, et see on midagi romantilist. Naisi on aegade jooksul ikka tundelise lüürikaga seostatud, aga Mägi seda vaadet ei jaga: „Minu looming on pigem eepiline ja jutustav. Ma ei ütleks, et ma lüüriline olen. Ma olen palju karmim ja kargem, võib-olla asjalikum. Kuigi meeste ja naiste erinevat vaimulaadi tuleb muidugi tunnistada.“⁴ Ka „Serenaadist“ ei ole võimalik leida midagi ülepaisutatut ega südant puistavat. Pigem jäävad kõrvu helguse ja nukruse vaheldumine ning peenest huumoristki ei jäeta kuulajat ilma. Aasta hiljem valminud tsükkel „Duod rahvatoonis“ (1983) oli selle kava instrumentaalkoosseisult hapraim teos, mille esitasid meisterlikult Arvo Leibur ja Mihkel Peäske. Aga seegi tsükkel on Mägi loomingu üldistamisel hea näide – kahehäälne napp kooslus võib olla igati piisav, et kanda välja sügavuti minevat mõtet. Nii nagu ühes kaunilt mängitud helis võib sisalduda kogu muusikalugu või veetilgas peegelduda kogu maailm.

Kontserdi lõpetas ERSO kammerorkestri soojuse ja tänuga esitatud „Vesper“ (1990/1998), Mägi viimane orkestriteos. Mägi hilisemast loomingust kõlas teos „Huiked“ (1995/2001), mis esialgu valmis sopranile, flöödile ja kitarrile, kuus aastat hiljem tuli seade viiulile, vibrafonile ja kitarrile. Arvo Leibur ja Terje Terasmaa tõid koos Heiki Mätlikuga kuuldavale seade esiettekande 2001. aastal. Nüüd, 20 aastat hiljem lõid nad taas kaunilt teose saladuslikku maailma, kitarril musitseeris noor Agni Hallik. Mägi selge ja puhta maailmatunnetusega muusika sobib noortele esitajatele väga hästi. Loomulikult on viljakad loomeaastad lisanud uusi sisulisi, psühholoogilisi ja tunnetuslikke nüansse ning käekiri on läbi teinud muutusi. Alati on aga alles jäänud mingi seletamatu nooruslik õrnus, loomistahe ning läbi elu kulgemise kurbus ja helgus, millest viimane on alati peale jäänud. „Kui kooli läksin, küsis õpetaja kõikide laste käest, kelleks keegi tahab saada. Mina vastasin julgelt, et Miina Härmaks, ilma et oleksin üldse teadnud, mida see tegelikult tähendab.“⁵ Toompeal sündinud heledapäine patsidega tüdruk, kes on tervitanud tänaval president Pätsi, üle elanud sõjaaja raskused ja mitu riigikorra vahetust, on toonud meieni kaasa tolle ajastu parimad väärtused, harituse ja väljapeetud kombed ning pannud kogetu kordumatusse helimaailma. On suur õnn saada selleks, kelleks soovid, isegi kui tee selle saavutamiseni näib olevat juhuslik ning lapsepõlves seda täpselt määratleda ei oska.

1 Urve Lippus, Ester Mägi nonaginta. – Sirp 13. I 2012.

2 Nele-Eva Steinfeld, Ester Mäe kaunis ja karge kõlamaailm. – EPL 6. I 2012.

3 Kerri Kotta, Portreteerides klassikut. – Sirp 19. I 2012.

4 Nele-Eva Steinfeld, Ester Mäe kaunis ja karge kõlamaailm. – EPL 6. I 2012.

5 Ester Mägi. Elu ja helid. Koost Evi Arujärv. Eesti Muusika Infokeskus, Tallinn 2008, lk 7.