Üks Lonitseera muusikaline võileib – jah, palun!

Lonitseera äsjased esinemised Eesti Kontserdi esindussaalides Tallinnas, Tartus ja Pärnus koos laiendatud koosseisus VHK keelpilliorkestriga on vaid üks verstapost bändi eduloos.

KRISTIINA MALM-OLESK

Lonitseera ja VHK keelpilliorkestri kontsert 28. XI Estonia kontserdisaalis. Lonitseera koosseisus Kaisa Kuslapuu (vokaal, klaver), Katariina Tirmaste (flööt, taustavokaal), Kristin Kaha (taustavokaal), Mart Nõmm (kontrabass) ja Tõnis Kirsipu (löökpillid), VHK keelpilliorkester, dirigent Rasmus Puur ning Jaan Pehk (vokaal). Kavas Kaisa Kuslapuu autorilooming, keelpilliseadete autorid Rasmus Puur, Riivo Jõgi, Peedu Kass ja Martin Sildos.

Lonitseera muusikast on raske tuimalt mööda vaadata – kui, siis ehk ainult „Eesti laulu“ asjapulkadel (bändil ei ole mitu aastat arusaamatutel põhjustel õnnestunud lauluvõistlusele pääseda) ja rongivihkajatel (mitmed lood räägivad rongidest). Vanusest sõltumata on nende muusikasse ülimalt lihtne kiinduda. Seda näitas ka kontserdisaali kirju publik: soliidsemas eas prouad ja härrad, kelle sosinal kurtmist Kuslapuu (minu meelest täiesti normaalse) kõne kiiruse üle oli vahepeal tagantpoolt kuulda, Alika fännid ehk noorem generatsioon ja kõik vahepealsed ehk kampsuniga hipsterid ja litterkleidiga emad.

Muusikutel on valdavalt pärimusmuusika taust. Bändi botaanilist nimevalikut mõjutanud Võromaalt pärit Kaisa Kuslapuu on õppinud klaverit, orelit ja kompositsiooni ning omandab koolimuusika eriala TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Ta tegutseb mitmes pärimusmuusikaansamblis, muu hulgas rahvakoraale esitavas koosluses 6hunesseq, mille tänavu ilmunud debüütalbumit tunnustati pärimusmuusika auhinna Etnokulbiga. Flöödi­mängija ja taustalaulja Katariina Tirmaste on Heino Elleri muusikakooli pärimusmuusika osakonna õppejõud ja tegevmuusik. Tirmastele on olnud eriti viljakas aasta: teda tunnustati Etnokulbiga aasta muusiku kategoorias, tänavu ilmus tema vilepillide repertuaaril põhinev debüütalbum „Tule lill tudu“, mis on esimene omasugune Eestis¹, ning album „Notas Rotas“ Tšiili laulja-laulukirjutaja Tomás del Reali bändiga. Kristin Kaha on laval taustalaulja ja löökpillimängija, lava taga aga ehitusinsener. Ta on lõpetanud Heino Elleri muusikakooli oboe erialal, laulnud koorides ja ansamblites. Bassimees Mart Nõmm on Viljandi kultuuriakadeemia taustaga hinnatud tegevmuusik, musitseerinud koosseisudes Nagy Bögö ja Trio Kuma. Tõnis Kirsipu on Eesti esimene diplomeeritud pärimusmuusika löökpillimängija, Elva huviala- ja koolituskeskuse õpetaja ning on tuntud reggae- ja ska-bändist Angus.

Lonitseera pooljuhuslik loomislugu ja sellele järgnenud suur publikumenu avaldab muljet. Kõik sai alguse sellest, kui Kaisa Ling kutsus Kaisa Kuslapuu soojendama üht üritust². Edasi arenesid asjad kiiresti ja alguse sai eestikeelne autoriloomingut viljelev altpopmuusika kooslus Lonitseera. Juba esimesel tegevus­aastal pandi kinni lauluvõistlus „Tudengilaul 2019“. 2022. aastal ilmus nende debüütalbum „Tapeet“, mida tunnustati Eesti Muusikaauhindade galal 2023. aasta autorilaulualbumina. Samasse aastasse jäi veel talveplaadi „Loni jõulud“ üllitamine. Koos musitseeritakse juba viiendat aastat ja on suur rõõm näha, et nende hoog ei rauge. Humoorikas õhtut ja bändi tutvustavas avaloos „Muusikaline võileib“ lubas Kuslapuu naljatamisi kirjutada bändile lausa klaverihaamrite jagu (88) lugusid. Peaaegu kolmandik lugudest on olemas, seega saab Lonitseerast õnneks kindlasti veel kuulda. Äsjased esinemised Eesti Kontserdi esindussaalides Tallinnas, Tartus ja Pärnus koos laiendatud koosseisus VHK keelpilliorkestriga on vaid üks paljudest täie elujõu märkidest ja kogukas verstapost bändi eduloos.

Lonitseera „muusikaline võileib“ oli ootuspäraselt rikkalik ja (hinge)kosutav. Kontserdi ajal tekkis tunne, et tahaksin lihtsalt kõiki neid laule (ja muusikuid) kallistada. Põhiliselt esitati „Tapeedi“ muusikat (pun intended), sekka mõni vahepealsel ajal ilmunud singel. Mängiti ka midagi täiesti värsket, näiteks kahe transpordivahendi sarnasust üles tähendav „Lennuk ja rong“, samuti „Tulbid ja roosid“ Kaisa Kuslapuu lapsepõlves koos vanaemaga aias veedetud kvaliteetajast ja Kuslapuu taipamisest, et erinevalt vanaemast ei ole temas aiandusgeeni. Ehkki tegemist ei olnud jõulutuuriga, mida alguses meelevaldselt arvasin, tõid mõned üksikud lood plaadilt „Loni jõulud“ väga delikaatselt alateadvusse jõuluootuse. Ainuke laenatud lugu „Vale mees“ ehk rahvasuus tuntud ka kui „All I Want for Christmas Is You“ on küll täielik jõulukas, kuid sobis nagu valatult üleva meeleoluga kontserdi haripunkti. Eestikeelsete sõnade autorid on Kristin Kaha ja Kaisa Kuslapuu, peavokalist oli hõbehäälne võrratu Kaha. Bändile omaselt oli õhtu vimkarohke, nalja sai juba avaloo „Muusikalise võileiva“ ajal ning krutskeid oleks võinud olla rohkemgi.

Tugevatest pärimusmuusika juurtest hoolimata on põnev näha, kui eri­ilmelist muusikat luuakse võrreldes oma teiste koosseisudega. Peale etno on selles kuulda džässi, poppi ja indie’t ning kuidagi ei saa mööda nende ballaadi­bändi kuvandist, mille tõi keelpillide kaasamine kahtlemata rohkem esile. Näiteks romansi „Silmade vahele“ puhul said intiimsus ja tundeküllasus veelgi võimendatud. Keelpillid lisasid loole täidlust ja suuremat nüansirikkust, peale selle rõhutasid need loo lõpus kaunist taustavokaalide mitmehäälset partiid. Detailimäng bändi ja orkestri vahel oli oivaliselt koordineeritud, seda kinnitavat ehedat õnnestumisrõõmu oli ka dirigendi ja bändiliikmete nägudest mitmel puhul nii toredasti näha.

Kuslapuu laulusõnu iseloomustavad sõnaosavus ja peenetundelisus, eluterve maailmavaade ja hea ühiskonnatunnetus. Mööda ei saa ka muusika ja teksti vimkadest, mille kuuldust otsimine võib tekitada sama palju elevust kui lihavõttemunade jaht. Kuulajaga momentaanselt haakuvad sõnad on ühtaegu lihtsad ja keerulised ning viisid kummituslikud. Bändi statistik Kristin Kaha võiks ära mõõta, kui mitu kuulajat on üritanud toibuda nende lugude kummitamisest. Kaisa Kuslapuul on ka imetabane võime trikitada huumori ja intiimsusega nii, et südamepõhjast tulevate laulude, näiteks eelmainitud „Silmade vahele“, puhul justkui lahtub osa alastitundest, mis võõrastele lauldes võib paratamatult tekkida.

Bänd mõjus nagu alati väga terviklikult ja hingas ühes loomingulises rütmis. Keelpilliorkester, ja eriti Rasmus Puuri Puurilinnud, oli muusikaliseks täienduseks hea valik. Olenevalt loost oli neil täita eri kaaluga roll. Oli palasid, kus pikad saatvad noodid toetasid ja lisasid ümarust. Mõned partiid olid eriti eredad ja muusikaliselt põnevad, näiteks lugude „Ressurss“, „Natuke külm“ ja „Ma kuulen öösel“ puhul. Suurema koosseisu kasutamise ainuke miinus oli see, et kontserdisaalist kuulates ei paistnud heli balansis olevat. Hiljem Klassika­raadiost kontserdi salvestist üle kuulates ja bändi varem Spotifyst nautides olen üha imestanud Kaisa Kuslapuu ja taustavokalistide selge diktsiooni üle, mida naljalt ei kohta. Kuna Lonitseera puhul on sõnadel väga suur roll, siis oli kahju, et osa vokaalist kadus ilmselt tehni­listel põhjustel helimassiivi sisse ära. Ehk oleks olukorda leevendanud kavaleht ja selles sisalduvad laulusõnad.

Mida kauem Lonitseera heli- ja sõnamaailmas viibida, seda suurem on soov Kaisa Kuslapuu ajus ringi tuhlata, et tema geniaalsusest üha rohkem osa saada. Samuti tahaksin rohkem pilku heita bändi tegemistesse: juba nende veebisait näitab toredat ühtehoidmist ja mõnusat huumorit. Läbimõeldus ja ühtne häälestatus peegeldub ka nende riietuses, nii fotomaterjalides kui ka laval olles. Kui Lonitseera maailm on juba avastatud, siis on selle iga taas­külastus nagu sõõm värsket õhku.

1 Uus album äratab ellu tähelepanu äärealadele jäänud lood. – Sakala 28. V 2024.

2 Eriti kaval! Ansambel Lonitseera solist avalikustas, miks nende bänd sellist nime kannab. – TV3.ee 12. IV 2023.