Ülehinnatud allahindlus

„Kaubamaja“ on kavalehel nimetatud tragikoomiliseks ooperiks, ent see žanri­määratlus on vaieldav, sest libreto fookus ja loo moraal on koomilisusest kaugel.

AURORA RUUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ooper „Kaubamaja“ 19. VIII Vanemuise Sadamateatris (esietendus). Helilooja Tõnis Kaumann, libretist Maarja Kangro, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Liis Kolle, kunstnik ja kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Imbi Mälk, videokujundaja Andreas Kangur, liikumisjuht Marika Aidla, lavastaja assistent Aivar Kallaste, kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Katrin Nuume, koori kontsertmeister Katrin Nuume, tiitrite tõlkija Pirjo Jonas, inspitsient Aime Roosileht. Osades Pirjo Jonas või Maria Listra, Simo Breede või Alvar Tiisler, Raimonds Bramanis või Hisatoshi Nezu, Taavi Tampuu, Karmen Puis või Sandra Laagus, Rasmus Kull või Oliver Timmusk, Aivar Kallaste jt, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.

Vanemuise hooaja avanud ooper „Kaubamaja“ on autorite loomingulises veimevakas settinud juba 2005. aasta sügisest, mil plaaniti see projektipõhise ooperina esitada Tallinna kaubamaja ees. Ehk polegi paha, et ettevõtmist toona lõpule ei viidud, sest olukord on praeguseks niipalju küpsenud ja käärinud, et see üle 16 aasta tagasi vormunud ideestik on sellevõrra ka aktuaalsem. Peamise muutusena on algversioonile lisatud proloog selgituseks, miks ja kuidas on tegelased jõudnud teise vaatuse alguseks kärsitult kaubamaja ette ootama.

Esimene vaatus ehk proloog algab intrigeerivalt: Pirjo Jonas laulab naiivse hämmingu, ent teatava sensuaalse kirglikkusega ette lõigu Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifestist“. Seekord käib aga mööda Euroopat ringi tarbimistont, kes meelitab reklaami ja materiaalse heaolu ohvriks langenud inimesi kaubamajja. Kuigi ülejäänud ooperis pole viiteid sellele, et kapitalistid töölisklassi ekspluateerivad, jääb siiski õhku tugev kapitalismikriitika – või õigemini sarkastiline satiir kapitalismi kulul. Jonase esitatud repliik „Eri rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus“1 on omal moel ka ooperi muusikalise materjali irooniline suunis, sest Kaumann tsiteerib ja parodeerib oma eklektilises ja humoorikas loomingus lääne muusikaloo kaanonit. Eri ajastuid ja stiile omavahel segades on Kaumann kokku keetnud magushapu kompoti, mis võib nii mõnelegi ooperigurmaanile seedimisraskusi põhjustada. Samal ajal ei tohiks mööda vaadata sellise loomingu­printsiibi positiivsest küljest, sest äratundmisrõõmu tekitavad muusikalised tsitaadid aitavad muidu ehk pigem sõnateatriga harjunud publikul ooperiga tutvust sobitada. Ka lavastaja Liis Kolle on välja toonud, et tegemist on publiku­sõbraliku lavastusega, kuna peale selle, et muusikaline materjal on osaliselt tuttav, on see eesti keeles, lihtsasti suhestatava teemaga ja paraja pikkusega.2 Oluline kaasamõtlemist soodustav tegur on ka tegevustiku võrdlemisi kompaktne ajaraam, kuna pooleteise tunni sisse pole üritatud mahutada aastaid kestvat perekonnasaagat või armastuslugu.

Peab tõdema, et Sadamateatri black box sobib üllatavalt hästi ooperile, mille keskmes on musta auguna funktsioneeriv kaubamaja. Eriti meeldiv on see, et saalis ei ole orkestriauku ning sedapuhku paremale rõdule paigutatud orkester mõjub orgaaniliselt ja kaasaloovalt. Orkestri kammerlik koosseis (muu hulgas klavessiin ja orel) ei koorma saali üle, vaid täidab selle täpselt parajal määral. Orkestri vahetu kohalolu võimaldab laval toimuvat tabavalt kommenteerida ning tegevustikuga võrdväärsena kaasa mängida – siinkohal muidugi komplimendid Risto Joostile ja Vanemuise orkestrantidele. Samamoodi efektselt aitab sündmustikul mõjule pääseda lavakujundus, mis – küll lakooniliselt ja metafoorselt – kujutab kaubamaja lõputut labürinti.

Mitmekesisest muusikalisest materjalist on n-ö traditsioonilisele ooperile kõige lähemal suurepärase rolli teinud itaallase Guglielmo osatäitja Raimonds Bramanis. Guglielmo on pärit täiesti teistsugusest maailmast ja traditsioonist. Keelebarjääri tõttu ei saa ta aga ühestki teisest tegelasest aru, mis teeb temast justkui olukorra kõrvaltvaataja.

Heikki Leis

Võrdlemisi lihtsa, ent kaasahaarava loo keskmes on kaubamaja, omaette tegelane ja sündmuste käivitaja, mis toob kokku mitmesugused inimesed, kes kõik ootavad kaubamaja ees oma kaaslast. Passimisest tüdinenud ning järjest närvilisemaks muutuvaid tegelasi valgustab alles kursusetööd tegev sotsioloogiatudeng (Taavi Tampuu). Kauba­maja ukse ees sisenejaid loetledes on tudeng mõistnud, et mitte ükski päeva jooksul kaubamajja sisenenud 30 000 inimesest ei ole sealt väljunud. Tudengi osalusvaatluse triumfiks saab kaubamajja sisenemine ning seejärel samuti tarbimise valgesse uttu uppumine.

Kui tudeng siseneb kaubamajja erialase huvi tõttu, siis ülejäänud on tarbimiskultuse ohvriks langenud, nagu näitlikustab suurepäraselt maniakaalset reklaami- ja allahindlussõltlast kehastav Rasmus Kull esimeses vaatuses. Nukra tõigana peab siiski nentima, et peale mitmesuguste kaupade ostab inimene kaubanduskeskuses iseendale ise­ennast. See tähendab, et asjade kaudu, mida inimene ostab ja omab, kujundab ta oma identiteedi ja kinnistab seda. Selles mõttes on kaubamaja hea koht, kust oma identiteedile täiendust osta. Niisiis ei saa imeks panna, et need 30 000 inimest sealt kaubamajast ei välju – ehk on just see neile õige koht, et oma identiteeti maksimaalselt tunnetada ja see realiseerida.

Kaumanni ja Kangro kaubamajas kui omamoodi pühamus ja tarbimisihade koondumispunktis on riiulitel kõrvuti siidipaelad ja sprotid, pühakirjad ja juveelid. Sellisest virvarrist tõukuvalt on Kaumanni stiilide segamine taas põhjendatud ning sillad traditsioonilise ja nüüdis­ooperi vahel jäävad seega põletamata. Mitmekesisest muusikalisest materjalist on n-ö traditsioonilisele ooperile kõige lähemal suurepärase rolli teinud itaallase Guglielmo (Raimonds Bramanis) bel canto’lik partii. Guglielmo, kes ootab samuti kaubamaja ees tuttavat, on pärit täiesti teistsugusest maailmast ja traditsioonist. Keelebarjääri tõttu ei saa ta aga ühestki teisest tegelasest aru, mis teeb temast justkui olukorra kõrvaltvaataja. Guglielmoga samas olukorras protagonistidele Lindale (Pirjo Jonas) ja Ennule (Simo Breede) pakub niivõrd-kuivõrd kaine mõistuse häält patoloogiline päästjahing Piret (Karmen Puis). Üllatest põhimõtetest hoolimata on ka sellesse tüpaaži kätketud kriitika, sest päästmine päästmise pärast – või omaenda hea enesetunde pärast – ei ole alati parim võimalik lahendus. Niisiis tuleb tegelasel endale aru anda, et „sügislehti ei saa koltumisest päästa“ ning mõtiskleda selle üle, kas mõistlikum on päästa üksik­inimesi või masse.

Indiviidi ja massi vahekorda näitlikustab „Kaubamajas“ omal moel ka ooperikoor, kes esimeses vaatuses kordab ostinaatse saatehäälena peategelaste repliike, ent teises vaatuses osaleb aktiivselt tegevuses. Hirmunud ja/või (ostu)hüsteerilisi inimesi kujutav koor mõjub mõneti mõtlikuks tegevalt tõetruult, sest tuletab meelde, et tegemist pole pelgalt oniomaania teatraalse utreerimisega. Meenutagem kas või seda meeletut tunglemist, kui Tartus avati esimene H&Mi riidepood, või Mait Malmsteni ja Jan Uuspõllu sketši3, kus meeleheitel šopahoolik tahtis, et ta maetaks H&Mi puusärki.

Kui rääkida massidest ja ooperist, siis tuleb meelde möödunud hooajal Vanemuises esietendunud Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastaja Elmo Nüganeni üks printsiipe oli ooper piltlikult öeldes massidesse viia.4 Kuigi Nüganen tõi lavale üle 200 aasta vanuse lääne muusikaloo kaanonisse kuuluva ooperi, oli tema interpretatsiooni üks olulisi eesmärke kõnetada n-ö tavavaatajat, kes ei satu just liiga sageli ooperisse. Nüganeni Mozarti-tõlgendust ja Kaumanni-Kangro-Kolde „Kaubamaja“ ei ole vist paslik võrrelda, ent ühise eesmärgina joonistub mõlema puhul välja soov ooper kui muidu pigem elitaarseks peetav žanr publikule lähemale tuua. Kui Nüganen tegi seda eeskätt lavastuslike vahenditega, siis „Kauba­maja“ puhul on panustatud eelkõige süžee päevakajalisusele. „Don Giovanni“ loo moraal, kas ja mil määral vastutab inimene oma tegude eest, on aga omamoodi proloogiks „Kaubamajale“, mis on justkui sama küsimuse nüüdisaegne edasiarendus.

Ka muusikateadlane Kristel Pappel on nentinud äsja artiklis „Mäng aja ja ruumiga“5, et hooaja 2021/2022 lõpul esietendunud eesti autorite ooperite teemad on aktuaalsed ning neis valgustatakse tänapäeva ühiskonna mure- ja valukohti. Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uuele Vanapaganale“, Tatjana Kozlova-Johannese teosele „söövitab.tuhk“ ja Helena Tulve „Huntidele“ lisandub alanud hooajal „Kaubamaja“, mille teostus ja suunitlus on küll eelmainitutest võrdlemisi teistsugune, ent teemavalik samavõrd kriitiline ja päevakajaline.

„Kaubamaja“ on kavalehel nimetatud tragikoomiliseks ooperiks, ent see žanrimääratlus on siiski vaieldav, sest libreto fookus ja loo moraal on koomilisusest kaugel. Kuna tegelased on pigem koomilised, tekib kohati tunne, et nad ei saa päris täpselt aru, kui tõsiseid teemasid nad käsitlevad. Teatud määral jääb terve ooperi kontseptsioon seetõttu kohati õhku rippuma, sest lõpuni ei saa täiesti kindel olla, kas tegemist on kriitikaga kommertsi kulul või kommertsliku kriitikaga (kommertsi kulul?). Ei tea, kas üks välistab tingimata teise, ent jää nende vahel on üsna õhuke ning kohati immitseb ikkagi vett läbi. Samal ajal tuleb taas au anda publikusõbralikkuse eesmärgile, mistõttu ei ole taotletudki tingimata ooperigurmaanide ja muidu liigkriitilise publiku kõrvade pärikarva paitamist.

Lavastaja Liis Kolle ütles võimalikust publikust rääkides6, et Sadamateatri uksi „Kaubamaja“ publikule avades soovitakse sisse kutsuda ka turul kauplevad inimesed. Iroonilisel kombel on see aga väga tabav (ei tea küll, kas teadlik või tahtmatu) viide Nietzsche teosele „Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi“. Nimelt on näitlikustanud juulis meie hulgast lahkunud Airi Liimets sellest teosest rääkides Nietzsche viimset inimest (kelle võib leida muuhulgas just turult) ohjeldamatule tarbimisele orienteeritud ning avalikust arvamusest ja reklaamist mõjutatava tänapäevase inimtüübiga – täpselt sellisega, kes upub Kaumanni ja Kangro kaubamaja musta auku. Kuigi teises vaatuses kordab ooperikoor repliiki „kaubelda on sama loomulik kui suudelda“, ei tohiks unustada, et tõelist suudlust kauba vastu vahetada ei saa. Kui Voltaire’i Memnon kardab, et „meie väike maakera on maailmaruumi hullumaja“7, siis selle ooperi foonil paistab, et kaubanduskeskused on praegu omal moel meie maakera hullumajad. Mida muud võiksid need Stockmanni hullud päevad oma ülehinnatud allahindlustega sümboliseerida?

1 Karl Marx ja Friedrich Engels, Kommunistliku partei manifest. Eesti Raamat, 1981, lk 41.

2 Liina Vainumetsa, Vanemuise Sadamateatris tuleb lavale uus ooper – Tõnis Kaumanni „Kaubamaja“. – Suveduur, Klassikaraadio 15. VIII 2022. https://klassikaraadio.err.ee/1608673219/suveduur-15-augustil-lilyan-kaiv-tonis-kaumanni-ooperkaubamaja/d94940cd9fbc53dc72150b7ec79de4e9

3 Jan Uuspõld ja Mait Malmsten sketšis „Soome poemüüja Heikki“. https://www.youtube.com/watch?v=g9DerhdTOR8

4 Elmo Nüganeni mõtted „Don Giovanni“ kavalehelt, 2021.

5 Kristel Pappel, Mäng aja ja ruumiga. – Tähenduse Teejuhid 19. VIII 2022. https://teejuhid.postimees.ee/7586933/kristel-pappel-mang-aja-ja-ruumiga

6 Liina Vainumetsa, samas.

7 Juri Lotman, Groteski ja filosoofia maailmas. Järelsõna. Tlk Pärt Lias. Rmt: Voltaire, Kohtlane. Mikro­megas. Perioodika, 1996.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht