Ülemlaul astroloogiale

Ekstsentrilised unenäopildid

Märt-Matis Lill

Kontserdisarja „Stockhausen” II projekt „Tierkreis” ehk „Loomaring”: lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, kunstnik Kairi Mändla, valgus Siim Reispass, video Emer Värk. Yxus Ensemble: Veevalaja – Eda Peäske (harf) ja Madis Vilgats (tuuba), Kalad – Virgo Veldi (saksofon) ja Mart Soo (kitarr), Jäär – Karin Sarv (vioola) ja Ene Nael (klavessiin), Sõnn – Leho Karin (tšello) ja Jaak Lutsoja (akordion), Kaksikud –Aleksander Hännikäinen ja Tõnis Traksmann (oboed), Vähk – Toomas Vavilov (klarnet) ja Peep Lassmann (klaver), Lõvi – Peeter Sarapuu (fagott) ja Madis Metsamart (löökpillid), Neitsi –Hendrik Kaljujärv (elektroonika), Kaalud – Egert Leinsaar (viiul) ja Kirke Karja (klaver), Skorpion – Mihkel Peäske (flööt) ja Jana Peäske (tšelesta), Ambur – Eduard Akulin (tromboon) ja Anna-Liisa Eler (kannel), Kaljukits – Mati Lukk (kontrabass) ja Ulla Krigul (harmoonium) ning tsükli vokaalversioon – Iris Oja (alt) ja Kadri-Ann Sumera (klaver).

Eesti Kontsert koostöös teatriga NO99 ja Yxus Ensemble’iga 28. X kinos Helios.

Kadri-Ann Sumera ja Iris Oja tõid  kuulajaini tsükli „Loomaring”  vokaalversiooni.

Kadri-Ann Sumera ja Iris Oja tõid kuulajaini tsükli „Loomaring” vokaalversiooni. c

4 × Piia Ruber

Vanas Heliose kinos toimus hiljuti midagi, mis ühendas religioosse rituaali ja multimeediaetenduse. Tulemuseks oli tõeliselt lummav ja hõrk elamus, mis jääb tõenäoliselt paljusid osalejaid kindlasti veel kauaks kummitama.

On heliloojaid, kes eristuvad oma kummalise maailmapildi ja teatavat laadi metafüüsilise sõgeduse poolest. Neid on innustanud ja insipeerinud usk mingi sellise korrastava printsiibi olemasolusse, mis ei mahu hästi institutsionaliseeritud religiooni raamesse, kuigi ei pea tingimata sellele ka vastanduma. Kuulsamatest näidetest meenuvad kõigepealt Bach ja arvumüstika, Skrjabin ja teosoofia … XX sajandi kummalisemaid heliloojatest metafüüsikuid on aga kindlasti Karlheinz Stockhausen. Tema väga muutusterohke loominguline arengutee kulges paralleelselt helilooja metafüüsilise arengulooga. See viimane on helilooja muusikaliste valikute ja pööretega väga otseselt seotud, saates ja tihtipeale põhjendades neid. Rangest serialistist vaba improvisatsiooni ja kollektiivse loominguni jõudmisega käis käsikäes suubumine katoliiklusest new age’i.

Esimesed suuremad uut tüüpi maailmavaatest kantud muusikalised ettevõtmised algasid enam-vähem hipiajastu õidepuhkemise ajal. Märgilisel 1968. aastal valmis üks Stockhauseni tähtteoseid „Stimmung” ehk „Häälestamine”: see pisut raskesti eesti keelde tõlgitav pealkiri kehastab pööret üsna ilmekalt, tähistades ühtaegu siis nii häälestamist kui ka meeleolu. Teoses regulaarselt välja hõigatavad eri kultuuridest pärit jumaluste nimed ja pühad sõnad ei jäta kahtlust – Stockhauseni ambitsioon on siirdunud maa pealt kosmosesse. Seetõttu ei olegi eriti üllatav, et helilooja järgmisi suuremaid teetähiseid on kummardus igipõlisele alternatiivreligioonile – astroloogiale. Aastatel 1974-1975 valminud tsükkel „Loomaring” käib ehtsaksaliku põhjalikkusega läbi kõik 12 sodiaagimärki. Ja nii nagu mitmete Stockhauseni teoste puhul, on ka selle tsükli osadest valminud mitmeid versioone ning 1960ndatest alanud aleatoorika võidukäigu vaimus jäetakse esitajatele üsna palju tõlgendamisruumi.

Sellest tõlgendamisvabadusest olid suuresti lähtunud ka Anne Türnpu ja Eva Klemets oma lavastuses. 12 tähtkuju olid laiali paisatud vana Heliose kinomaja eri tasapindadele ning see, millises järjekorras ja kui pikalt keegi midagi kuulas, oli kuulajate endi teha. Kui tavaliselt üritatakse Stockhauseni kummalisele maailmavaatele läbi sõrmede vaadata ning keskenduda pigem puhtkunstilistele ja muusikalistele külgedele, siis Türnpu ja Klemets olid võtnud Stockhauseni metafüüsilise sõgeduse eraldi fookusesse. See oli lavastajate julge valik ja kindlasti ka oluline eeldus lavastuse erakordselt omanäolise fluidumi kujunemisele.

Karin Sarv (Jäär)

Karin Sarv (Jäär). Fotod: Piia Ruber

Kõndimine läbi mahajäetud ruumide ning neis paiknenud erinevate koosluste kogemine kujunes mulle kindlasti üheks viimase aja võrratumaks kunstielamuseks. Stockhauseni kohta üsna lihtsa helikeelega kujundatud sodiaagimärkidele loodud kostüümid ja üldised lavastuslikud lahendused olid teostatud äärmiselt fantaasiarikkalt ja külluslikult. Mööda räämas ruume ja kitsaid koridore liikudes tekkis tunne, nagu oleksin sattunud mõnda David Lynchi filmi – täiesti irreaalselt unenäoline ja maagiline kogemus. Kurb ainult, et ringikõndimiseks ja selle kõige kogemiseks jäi kokkuvõttes kahetsusväärselt vähe aega. See protsess andis pigem aimu kui avas täielikult helilooja astroloogilised nägemused. Pikem peatus mõne märgi juures tähendas, et midagi jäi lihtsalt kuulmata ja nägemata. Umbes nii nagu maailma suurtes ja heades muuseumides: kui süveneda mõnda maali pikemalt, siis kipub see juhtuma mõne teise elamuse arvelt.

Ruumiline laialipaisatus, publiku liikumisvabadus ning erakordselt lummavad lavastuslikud lahendused jäidki selle õhtu kõige kütkestavamaks osaks. Ringikõndimisele järgnenuga kadus mitu kogetud dimensiooni: pärast tohutut eri meeli hõlmavat tulevärki kogunes publik tagasi saali, et kuulata kogu sodiaagitsüklit uuesti versioonis klaverile ja lauljale. Vaatamata siingi kasutatud mitmele vaimukale lavastuslikule lahendusele, langes lõpuosa minu arvates ülejäänuga võrreldes proportsioonist välja. Tõeliselt rikkalikule, maagilisele ja pidevalt üllatusi pakkunud kogemusele järgnes enam-vähem akadeemilise kammerkontserdi formaadis pikk lõik. Oleksin eelistanud pigem veel ringi uidata ja võib-olla käia aeg-ajalt lauljat ja pianisti kuulamas.

Aga see selleks. Üldiselt peab lavastajaid ja muusikuid tunnustama: nii lummavat nüüdismuusika sündmust saab kogeda harva. Türnpu-Klemets ning Yxus Ensemble koos on toonud Eesti kultuuri midagi erakordset ja erilist. Jääb vaid oodata uusi ekstsentrilisi elamusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht