Unenäod ja viirastused Paavli kultuurivabrikus
Mõte teistsugusest, mõtestatud kuulamissituatsioonist, nagu korraldajad Tanel Mütt ja Kersten Kõrge seda eelnevalt on kirjeldanud, paistis igati toimivat.
Festival „Dreamscape“ 10. II Paavli kultuurivabrikus.
Kui krõbekülmast, loojangu värvi õhtupoolikust harjumatult vara – veel enne täielikku pimedat – Paavli kultuurivabriku suurde, universaalsesse, ühtlaselt musta värvi sisuga, aga iga kord eri ilmega saali jõudsin, nägin, et suur osa põrandast oli kaetud kott-toolide kobaraga. Kuna olin üks esimestest saabujatest, võtsin sisse koha esireas ja unustasin enese sinna mõneks tunniks. Poollamavast asendist sain pilgu suunata lae alla vonklema keeratud kümnete meetrite pikkusele sürreaal-abstraktsele metallventilatsioonikõridest ringrajale, mis, nagu hiljem selgus, nägi fotode peal välja veel sujuvam ja kummastavam kui saali laserkiitest ruumilisi olukordi joonistavas valguses kohapeal. Lasin oma tähelepanul muusikale triivida märkamaks, et laval esineva Mirrorwelli dungeon synth’is on seekord peale keskaegse alatooni ka midagi unelevalt leebet, etteaste lõpu poole isegi džässilikku, ja tajusin, et lõõgastus on täielik.
Just kuju võtma hakanud chillout-meeleolu purustas järgmisena lavale astunud Raul Keller alias Moondur, kes viis kuulaja ärkveloleku ja une vahelisele ärevale ja ebamugavale hämaralale. Tema mahukast analoogaparatuurist kõlavad kord metalse, kord õõnsa kõlaga helid näisid saalis ebamääraselt ringi nihelevat, sisaldades ehmatavaid võpatuskohti ja paisudes kohati bassiseks müraks, mis pani isegi küljealused vahtplastigraanulid värisema. Kokkuvõttes üks õhtu jõulisematest ja huvitavamatest etteastetest.
Maarja Nuut viis kuulaja eri meeleoludega väiksemate fragmentide saarestikule, millest osal leidus kummituslikku moonutatud lauluhäält, teistel sujuvat instrumentaal-ambient’i ja kolmandatel ka techno-biidile lähenevaid struktuure.
Kitty Florentine ilmus lavale kontsertharfist väiksema keldipärase harfiga. Kombinatsioon tema võimsast, sensuaalsest, soulilikust, emotsioonidest ja maneeridest ekstravagantselt nõretavast häälest ja „kohalolekust“ laulude ajal ning jutukast, usalduslikust suhtlusmaneerist nende vahepeal näis selleks ajaks õhtu maksimumini paisunud publikut hüpnotiseerivat. Saali, kohati habraste ja palju õhku sisaldavate kompositsioonide taustale sigines keskendunud, kuulamisele andunud vaikus ja nii artistile kui ka publikule kadunud ajataju tingimustes jõudis esinemisaja ning ka lisanduva varuaja lõpp kätte ootamatult.
Robert Nikolajev alias Weak People pani koos sünteetiliste helidega kõmama viirastuslikud, psühhedeelsed, kihilised inimhääled. Kõlas hästi, aga kontrast eelnenuga oli piisav, et tekitada virgumismoment, mis tegi teadlikuks sellest, et olen juba tunde valdavalt ühe koha peal veetnud.
Liikumisihast kantuna siirdusin tutvuma kompleksi teistesse hoonetesse hajutatud kunstiteostega. Paul Lepassoni video-feedback’i-installatsioon oli selle poolest saali lae all oleva torumaoga sarnane, et selle projektsiooni sisenenud inimestest tehtud fotod nägid välja väga ägedad. Huvitavad olid ka nähtud digiillusioonid ja rippuvast mikrofonidega ühendatud keraamikast koosnev heliinstallatsioon. Kunstiprogrammi juures tekkis vaid küsimus, et mis oleks võinud olla, kui taieseid olnuks rohkem ja nad oleksid paiknenud muusikaetteastetega samal, otsapidi seguneval, sujuvat avastamist võimaldaval labürintlikul väljal. Praegu mõjusid nad üksikuna ja eraldi, teisel pool talveõhtu külma, pimedat vaikust.
Londonist tulnud Flora Yin Wongi sett koosnes kolmest osast. Alustas ta valjema, intensiivsema ja ärevama liikumisega, mis sisaldas muu hulgas lindistatud putukahääli. Algust ühendas luuperiga kihiliseks tehtud grandioossest sümfoonilisest orkestrimuusikast finaaliga klassikalisem, rahumeelsem ambient.
Mihkel Kleis alias Ratkiller lõi saali samasuguse irratsionaalse, ootamatusi täis, osalt just tänu segadusseajavusele intellektuaalselt huvitava õhustiku, nagu võib kohata tema kureeritavas üritustesarjas „Konsum“. Lavaliseks taustaks oli veidralt väikeses formaadis ekraanile kuvatud obskuurne graafiline leht, esinemispulti ehtis räpane, (vere?)-plekkidega lina, mees ise astus üles keskaegse tegumoega linases särgis. Võimatu oli ennustada, kuhu dadaistlikuna mõjuv etteaste tüürib: laisalt koos püsivad naturaalsete trummisämplite jadad vaheldusid palavikuvärinaist kantud, rajult sünkopeeritud sünteetilise plõgistamisega, mis vaheldus omakorda ärevust tekitava õudusfilmisaundi ja veel kõikvõimalikuga, mida ma poleks kunagi lootnud ühes tervikus kohata. Tuttaval, kes hiljem kurtis, et Tallinna ööelu-underground on välja suremas, soovitasin külastada just siin mainitud üritustesarja, mis toimub teinekord küll Tallinna täiesti vaba ligipääsuga esinemispaikades, aga on sellest hoolimata oma mentaalsuselt ja esteetikalt tihti sügavalt põrandaalune.
Velv.93 Rootsist pakkus samuti elamusliku üllatuse, kui tema üldjoones turvalise sünteetilise ambient-kõlaga uinutanud sett võttis ühtäkki isegi häirivalt bioloogilise mõõtme: helipilt moondus millekski loomsete kudede krudina-rebenemise-sarnaseks samal hetkel, kui lava taustaekraanil hakkas pulbitsema õõvastav punase-valgesäbruline digitaalselt genereeritud kolmemõõtmeline hakklihapööris või -plahvatus. Vähemalt minu meelest oli see teretulnud ja huvitav hetk väljaspool sisseharjunud mugavust.
Järgmisena esinenud Metabora kesköösett tähistas ühtlasi ürituse lesilafaasi lõppu ja tantsulise ööklubiosa algust. Lavaesine vabastati istmetest-asemetest ja sai tavapärase techno-klubiliku püstijalaaktiivsuse tallermaaks.
Omaette muljet avaldas mulle inglise electro-klassiku Carl Finlow etteaste. Võrreldes eelnenud artistide puhul enamjaolt reegliks olnud suurte ja keerukate aparatuuridega oli tema tööriistakomplekt äärmuslikult väike, koosnedes saledast sülearvutist, väheldaste mõõtmetega rütmikontrolli-pad’ist, kompaktsest helikaardist ja ülimalt väikese nuppude arvuga miksimisseadmest – oletatavasti mitte rohkem, kui võiks mahtuda väiksemasse seljakotti. Hoolimata minimalistlikust digitaalsusest oli etteaste keerukas, huvitav, lõbus ja energiline, tuletades kuuldud Eesti artistidest meelde ehk Fuck Yuo I Am a Roboti live’i.
Varsti pärast viimati kirjeldatu nägemist tundus mulle, et olen – ülekantud mõttes – oma kümmekond tundi und täis saanud ja „ärkasin“ Paavli tänavale. Aga mõte teistsugusest, mõtestatud kuulamissituatsioonist, nagu korraldajad Tanel Mütt ja Kersten Kõrge seda Postimehes eelnevalt olid kirjeldanud, paistis küll igati toimivat.* Loodud keskkond pakkus soodsaid võimalusi nii muusikale keskendumiseks, niisama lõõgastumiseks kui ka reivimiseks.
* KES TULEVAD ESINEMA? – Tallinnas alustab uus elektroonilise muusika festival. – Postimees 14. XII 2023.