Unistus ooperist

Raske öelda, kas Maarja Kangro libretoraamat on ooperi apoteoos või hauakiri. Kaante vahelt kõlab vastu ju ikkagi unistus ooperist – sellisena, nagu ta on ja võiks olla.

AARE TOOL

Juba ainuüksi põgus pilk ooperi nelja sajandi pikkusele ajaloole kinnitab muljet, et ooperit kui kindlapiirilist žanri polegi kunagi olnud. See on olnud hoopis lõputu reformide, katkestuste ja väikeste surmade rida, mida on koos hoidnud pigem institutsionaalsed kui esteetilised hoovad. Küsimuse peale, kas ooper on surnud, saab ainult vastata, et ooper on surematu, sest nagu kõik surematud, pole ta kunagi niisugusena elanudki. Teater kui institutsioon on taganud ooperi ideoloogilise järjepidevuse, ent samal ajal teinud selle mõneti paindumatuks ja kiviseks – justkui ei oleks ooper mitte niivõrd muusika ja draama, vaid rohkem arhitektuuri ilming.

Raske kohe öeldagi, kas Maarja Kangro libretoraamat „Kaks pead“ on ooperi apoteoos või hauakiri. Et alustada algusest, võtab Kangro raamatu mahukas järelsõnas (I „Elu pärast surma: visand eesti ooperilibretost“) jutuks ooperi surma. Ooperi täpset surmaaega pole võimalik tagantjärele tuvastada, aga on kõlanud arvamusi, et see saabus millalgi 1920. või 1930. aastatel. See aga tähendab, et näiteks Evald Aava „Vikerlased“ esietendus ajal, mil žanr oli juba ühe jalaga hauas. Ooper on eesti muusikaloos olnud tõepoolest kui omamoodi vaikiv etteheide, millele pole võimalik vaadata ebamugavustundeta. Kaks aastat tagasi tehtud rehnut, mille tulemusena selgus, et saja aasta jooksul on eesti heliloojad kirjutanud ligikaudu sada ooperit, pigem süvendas kui leevendas ebalust.

Libretoraamat võib küll tunduda eripärane ja haruldane žanr, aga tegelikult on sellel pikk ajalooline tagapõhi. Miks avaldada libreto ehk muusikalise lavateose terviktekst eraldiseisva vihikuna, mis kasu sellest on? Kõigepealt muidugi on libretoraamatul oma osa ooperi lavaküpseks vormimisel. Peale selle kulub libretovihik ära teatrikülastajale, kes ju ometi ihkab mõista ooperit tema dramaturgilistes keerdkäikudes. Nii­samuti on libreto mälutehniline vahend, mis aitab lavaintriigi etenduse järel mõttes edasi kerida, lastes kaunil hetkel viibida. Libretovihik on ooperi kõige kättesaadavam ja praktilisem kehastus paberil.

Kui küsida, kas libreto on omaette kuivalt loetuna, s.t temaga loomupäraselt kokku kuuluvast muusikast eraldatuna, kõnekas, siis siseneme mõneti ebakindlale territooriumile. Võrdlus sõnateatri tekstidega näib esmapilgul kõnelevat libreto kui iseseisva lugemisväärsuse kasuks. Näiteks Molière’i komöödiad on ju hinnatud lektüür hoolimata sellest, et tekst on lugemislaual oma esialgsest dramaatilisest otstarbest irdunud. Võrdlus sõnateatriga on muidugi ühekülgne, sest lauldav sõna on palju spetsiifilisem kui riimis või riimita kõnetekst. Mõjus laulutekst ei pruugi olla teab mis sügavamõtteline, aga muusikasse panduna tabab see siiski ainuomasel kombel õiget meeleolu ja karakterit. Üks meeldejääv fraas on sellistel puhkudel rohkem väärt kui salmide kaupa õhkamist ja ohkamist.

Raamatu järelsõnas on avatud libreto kirjutamise kunsti tagamaid. Ülevat sõna „kunst“ kasutan siin küll täiesti omavoliliselt ja meelevaldselt, sest Kangro käsitluse alguspunktis on libreto kui tarbetekst – selles mõttes, et libreto pole mõeldud olema iseseisev ja eneseküllane. Samuti ei ole see ka niisugune tarbetekst, mis kord kasutatuna oma tarbe minetab. Retooriline pisendus teenib sedapuhku argumendi huve, sest kogumiku „Kaks pead“ libretod osutavad vaikides just vastupidisele, nimelt „libretole libreto pärast“. Seejuures oletan, et raamatu pealkiri kirjeldab mõistu­kõnes helilooja ja libretisti ühtelugu keerulist valdkonnaülest loomesuhet, mis küllap on siiski mõneti harmoonilisem kui sellenimelises ooperis kirjeldatud kahest penist kokku õmmeldud peletis.

„Kaks pead“ on üks isemoodi raamat. Esikaanel kujutatud purpurpunane eesriie sisendab omal mitte midagi ütleval moel kindlust, justkui sõnades: hea vaataja, peagi näed sa teatrit just niisugusena, nagu seda tead ja armastad! Paotagem aga veidi eesriiet. Alustuseks tulebki üks tore loomalugu, libreto Timo Steineri passioonile „Kuked ja kanad“ ehk „Monument Muneja-Kukele“. See pajatab kannatusloo Muneja-Kukest, kes sattus soolisi stereotüüpe kahtluse alla seades poliitiliste tõmbetuulte keerisesse ja läks 1477. aastal Baselis kirve alla. Kui Muneja-Kukest sai revolutsionäär vastu tema enda tahtmist, siis ooperi „Kaks pead“ intriig tuleneb sellest, et türannitapjast koer Šarik õmmeldakse julma meditsiinieksperimendi käigus poolsurnud peni Sultani külge. Koor ulub: „Uu-uu-uu! Uu-uu-uu!“

1999. aastal Estonias esietendunud Raimo Kangro ooperis „Süda“ (libreto Kirke ja Maarja Kangro) on doktor nõus raha eest õmblema ükskõik kellele külge ükskõik mida. Fotol vürst (Ain Anger) ja doktor (Rauno Elp).

Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Kuigi Timo Steineri ooperi „Kaks pead“ ettekanne jäi mul 2011. aastal nägemata, tundub siiski, et olen koer Šarikuga kusagil juba kohtunud. Kui laduda kõik kukemunad ühte korvi, lisada sinna Šarik ja rinnust rebitud süda Raimo Kangro ooperist „Süda“ (1999), siis saame kokku üsnagi bulgakovliku buketi. Mihhail Bulgakovi jutustuses „Koera süda“ mäletatavasti tehakse Šariku-nimelisest koerast eksperimentaalse operatsiooni tulemusena kommunist Šarikov, mispeale tema loonud doktor ehmub oma jälgist kätetööst sedavõrd, et lõikab ta tagasi peniks. Bulgakovi „Saatuslikes munades“ külvavad segadust elukiirega stimuleeritud roomajamunad. Nii nagu Bulgakovi loomingus on mõttekoht vastutustunne ja -tundetus murdelistel aegadel, nii tiirlevad ka libretoraamatu tekstid ümber eksperimentaalsete meditsiinijäleduste ja eetika teema, seejuures on need ehtbulga­kovlikult grotesksena vabad liiga läbinähtavast moraalsest näpuvibutamisest. Ooperis „Süda“ on doktor nõus raha eest õmblema ükskõik kellele külge ükskõik mida. Nii sünnib veritsevate tiibadega lennuvõimetu libapegasus ja 16 sõrmega pianist, kes oma lisasõrmedest hoolimata on üleni üks suur tabamata ime.

Teatriteksti, kus kõik üleliigne on maha kaabitud, on alati meeldiv lugeda, eriti kui see läheb riimi: tobe-nobe, toorus-noorus, sirp-kirp, teeme-keeme, vastik-plastik, perifeeriaks-seeriaks-asfalteerijaks, und-korund, kliinik-sangviinik, prahti-prügišahti-lahti-jahti. Pole tarbetuid lohisevaid saatelauseid, vaid puhas dialoog ja remargid. Näiteks ooperi „Süda“ südame siirdamise stseenis on libretistid Maarja ja Kirke Kangro andnud niisugused lavalised tegevusjuhised: „Sel hetkel kustub valgus nii laval kui saalis. Muusika katkeb. Täielik vaikus kestab 2-3 sekundit, siis kostab vali plötsatus, millest me aimame, et süda kukkus maha“ (lk 82). Tekst paneb kujutlusvõime tööle ja juhatab mõnikord hoopis ettearvamatus suunas. Kui teatris on oht, et koos kukkuva südamega libastub ka lavastaja maitse, siis tekstina lugedes on stseen just nii õõvnaljakas, kui keegi suudab selle enda jaoks mõelda. Ooperi suur finaal saabub, kui pegasusena lava kohal tiirutav lendaja kuulitabamusest „kukub mütsatusega alla“ ja „konverentsipubliku seast on püsti tõusnud suitsevat automaati hoidev Postimees, kes end näoga saali poole pöörab“ (lk 96). See on ikkagi 1990. aastate metsik-metsik Eesti. Esemete kukkumine plötsatades vastu lava on muide surmkindlate tulemustega dramaturgiline võte, mida mingil ajal tarvitati nii ühes kui ka teises Estonia lavastuses (näiteks Weberi „Nõidkütis“ kukub lastud kotkas taevaavarustest nahkkotina lavale). Kukkumine rõhub vaataja kõige ürgsemale naljatundele, mille aluseks on mingi seletamatu lapselik rõõm gravitatsioonist. Kes on end ülendanud, see peab saama alandatud.

Kogumiku „Kaks pead“ libretod on pildid meie kaasajast ja sellisena justkui kinnitus, et, jah, nüüdisteemadel on ooperlibretosse asja. Võib-olla tõestab see aga hoopis vastupidist, sest Tõnis Kaumanni kammerooper „Kaubamaja“ (2007), mille tekstis käsitletakse kaubastumist kui inimest endasse imevat musta auku, on seni etendamata. Vähemalt võib oletada, et libreto – olgu tarbetekst või mitte – on just oma tarbe tõttu lavaterviku külge köidetuna püsivam ja ehk isegi kaalukam kui mõni suvaline novell või luulekogu. Kõnealusest tarbest tuleneb ka libretoraamatu sisemine püsimatus, mis ei luba sel lebada riiulis samasuguses segamatus rahus nagu kõik muud raamatud. Libretoraamatu kaante vahelt kõlab vastu ju ikkagi unistus ooperist – sellisena, nagu ta on ja võiks olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht