Ürgne loits kui eestlase palve kõrgema poole

Koor on olnud René Eespere loomingu vahendaja juba 1980ndatest ning peitnud endas muusikalisi viiteid nii gregooriuse laulu meloodikale kui ka folkloorihõngulistele korduvatele motiividele.

KERTU SÜLD

René Eespere 70. sünnipäeva tähistav autorikontsert „Loitsud ja palved“ 30. V Tallinna metodisti kirikus. Kammerkoor Voces Tallinn, dirigent Risto Joost. Kaastegevad Pipilota Neostus (flööt), Eda Peäske (harf), Siim Selis (klaver), Ene Salumäe (orel) ning Anni Karu, Brita Reinmann ja Robert Valdna (löökpillid). Kavas René Eespere koorimuusika.

Oli tüüne teisipäeva õhtu, kui Tallinna metodisti kirik täitus kontserdipublikuga. Silm tuvastas helilooja kolleege ja eakaaslasi, hulganisti muusikaprofessionaale, aga ka nooremat kontserdipublikut. Ees ootas René Eespere juubeli vaimus autorikontsert.

Kontserdil kõlas kaheksa Eespere kooriteost (nii a cappella kui ka eri instrumentidega), mis tõid kuulajani helilooja loomingu läbilõike aastatest 1992–2013, sh mitu esiettekannet. Kunstiline valik esindas hästi Eespere loomingus tähtsal kohal olevaid eetilis-religioosse või isamaalise sõnumiga teoseid, mis panevad mõtlema igaviku peale. Juba kontserdi pealkiri „Loitsud ja palved“ andis sellest aimdust, kuid jättis siiski õhku mõistatusliku küsimuse, kummal neist on täideminekul tugevam võim.

Õhtu avanguna kõlanud „De amore aeterno“ ehk „Igavesest armastusest“ (1998) on lüüriline ja ilus teos. Voces Tallinn maalis kontserdi avalooga väga heakõlalise helipildi, mis näitas ühtlasi ka nende parajalt tummist tämbrit, muutumata raskeks. Sellele järgnes esiettekandena „Seitsmevennapäev“ (2000), mis on rohkem karakterlugu. Tervet lugu saatev vihmapilli ühtlane sahin loob täpselt õige vihmasajuse meeleolu, mida rebestavad aeg-ajalt löökpillirühma (täpsemalt, löökpilliduo) kõuehäälsed sekkumised. Lastes teosel endale meeltesse pugeda kerkivad ajusoppi mõtisklused selle kirikupüha päritolu ja rahvakalendri seoste üle. Nauditav hajus lõpp juhatab mõtted järgmise teose juurde.

Ka „Loits ja palve“ (2004) tuli esitamisele versiooni esiettekandena. See põnevalt mitmetahuline teos põimib endasse korraga kolm liini: alustav ja lõpetav ja vahepeal täiesti oma elu elav klaver, ladina keeles palvet vahendav kvartett ning lühifraaside kaupa emakeeles loitsiv koor. Ometi mõjus see korrapärane kaos asjakohaselt, justkui ajastu peegeldusena. Ajal, kus igaüks ajab oma asja, oleme kõik ometi samas ruumis, samas ühiskonnas. Siiski jääb läbi muusika nii eesti- kui ka ladinakeelses tekstis kõlama palve mõte, mis juhib ühtsusele ja kollektiivsusele: „… da pia nobis“ ehk „… anna sa meile“.

René Eespere koorimuusika on eranditult väga tekstipõhine. Eriti hästi tõi selle välja „Festina lente“ ehk „Rutta aeglaselt“ (1996): kui juttu on tunglevast rahvamassist, siis muutub ka muusika kiiremaks ja ärevamaks. Meloodilised mängud rütmikaga teose alguses arenevad paralleelselt voolavateks mõtisklusteks ja meelelisteks otsinguteks. Teos pakkus eri häälerühmadele võimalusi soleerida ning Voces Tallinn tõestaski end häälerühmiti vokaalselt ühtlase ja sidusana. Siiski kõlas vahepeal, nagu oleks basse olnud liiast, ning see kippus mind kuulajana väsitama.

Üheks õhtu kõige põnevamaks teoseks osutus „Invocatio“ ehk „Kutsumine“ (1992), kus löövad peale kammerkoori kaasa bassisolist, orel ja löökpillid. Tekib põnev kahekõne: bassisolisti igavikulised küsimused ja teisalt retsitatiivsed jutustaja kanda lõigud vahelduvad koori ütlustega. Taas oli tunda teksti mõju muusikale: näiteks kui kirjeldatakse jõe vaibumatut voolu, liitub koor järk-järgult muusika voolamisega. Löökpillirühma kellalöögid mitmes valjemas kohas mõjusid korraga kiriklikult (justkui palve rõhutamiseks) ja samal ajal ka kurjakuulutavalt. Ometi saabus lõpp hea kõlaga oreli kolmkõlaakordina, enne seda oli koor kinnitusena loo kokku võtnud: „Est dictum summum illud audiendum“ („see on ülim sõna kuulamiseks“ – teksti ja tõlke autor Anne Lill).

Dramaatilisem ja müstilisem teose „Ristimetsa ilmutus“ (2004) tekst on pärit Eesti rahvuseeposest. Selles esinev number seitse annab aimdust usust numeroloogiasse, ent leidub ka paralleele esiettekandele tulnud „Seitsmevennapäevaga“. „Mater rosae“ ehk „Ema tõusis“ (2003) oli originaali esiettekanne oreliga. Kuigi tegu on väga klassikalise sünteesiga – koor ja orel –, siis teos ise on värvingult nüüdisaegsem. Lõpulugu „Voces musicales“ ehk „Muusikalised hääled“ (2013) laseb kõige rohkem kontserdi repertuaarist koori eri häälerühmadel silma paista, soleerida ja dünaamikaga mängida. On ju juttu ikkagi (muusikalistest) häältest, mis kogu kontserdi kuulajate kõrvu paitasid.

Koor on olnud Eespere loomingu oluline vahendaja juba 1980ndatest ning peitnud endas muusikalisi viiteid nii gregooriuse laulu meloodikale, vana kirikumuusika solisti-koori kahekõnedele kui ka meditatiivsetele ja folkloori­hõngulistele korduvatele motiividele. Voces Tallinn, mille ridades lõid külalisena kaasa mitmed praegused professionaalsete kooride lauljad, kandis autorikontserdil läbivat rolli elujõulise, selge kõlaga instrumendina. Kammerkoor oli üldiselt leidnud häälerühmade vahel balansi, kõlades täidlaselt, kuid jäädes seejuures kergeks ja helgeks. Ka kammerkoori partneritena üles astunud instrumentalistid ei hakanud domineerima ega suurelt soleerima, vaid jäid maitsekalt delikaatseteks vestluskaaslasteks, kes lubasid (teksti)sõnumitel publikut kõnetada.

Eespere on oma kooriloomingust mõtisklenud: „Eestlaseks olemise ilu ja vaeva kõrval on lihtsalt olemise ja mitte­olemise rõõm ning hirm nii tunde kui teemana siiski tugevamad ja valdavamad.“ Manitsevate loitsude ja ladinakeelsete palvete vaheldumine, kohati isegi ristumine loovad kontserdikavas kirikusaalis istuvas kuulajas huvitava sisekonflikti. Ometi on just nende eksistentsi, armastuse ja otsingutega tegelevate tekstide sisse mahtunud hulganisti viiteid eestlaste ajaloole ning siinsele loodusele ja maale, mis vajavad samuti hoidmist ja tähelepanu. On vaid vaja oskust õigeid küsimusi esitada nii iseenda kui ka kollektiivse maailmapildi kujundamiseks.

Piduliku oreooliga kontsert pani kevadkontsertide perioodile ilusa (vahe)punkti, tuues kuulajateni kauni valiku René Eespere koorimuusika paremikust. Nii muusikas kui ka tekstis kõlama jäänud eksistentsiaalsed küsimused ja mõtisklused andsid inspiratsiooni püüelda selguse ja siiruse poole. Ka soe lõpuaplaus kinnitas, et tegu oli igati väärika austusavaldusega juubilarile, kes on leidnud oma koha nii muusikarahva kui ka üldsuse südames.