Uus hooaeg uues kodus

Tõnu Reimann

Tallinna Filharmoonia hooaja avapidustused 22. IX Mustpeade majas.  Suve viimasel päeval avas uue hooaja Tallinna Filharmoonia. Avas selle oma uut kodu, Mustpeade maja tutvustades. Päev läbi kestnud ürituste käigus sai tutvuda kogu selle kompleksiga, mis koosneb tegelikult kolmest majast, kus on ühtekokku 87 erineva otstarbega ruumi. Maja oli eksponeeritud pidulikult: kõik nurgatagused ja koridoridki olid värviliste LED -valgustitega nähtavaks tehtud. Teavet jagas omal asjatundlikul moel Jüri Kuuskemaa. Lisaks gooti stiilis Olavi saalile ja renessanslikule Valgele saalile, mida kontserdikülastajad tunnevad, asub korrus kõrgemal intiimne, kena nurgakaminaga vennaskonna tuba, kus hakkavad  kord kuus toimuma barokiõhtud. Neljapäeval esinesid seal Oksana Sinkova, Alina Sakalovskaja, Ene Nael ja Peeter Klaas. Selle ruumi kõrval asetseb Mauritiuse vennaskonna saal, mis on planeeritud Tallinna Kammerorkestri harjutusruumiks. Kõrvalepõikena minevikku: samas saalis tegi pärast sõda oma proove Eesti Raadio sümfooniaorkester. 

  Valitsevat õhkkonda annavad ehk kõige paremini edasi filharmoonia kunstilise juhi ja õhtuse kammerorkestri dirigendi Eri Klasi sõnad: „Ma olen õnnelik, väga õnnelik, kõik see siin – ja muusika jaoks. Nagu oleksin saanud elutöö preemia”. Tallinna Kammerorkestri kontsert anti Valges saalis, kavas Erkki-Sven Tüüri „Illusioon”,  Griegi „Süit Holbergi aegadest” ja Mozarti Divertisment D-duur. Tüüri „Illusioon” on keelpilliorkestrile 1993. aastal loodud kolmeosalise tsükli finaal, kus ta pulseerivate ja korduvate rütmikujunditega loob mängulise õhkkonna. Orkester esitas seda üleolekuga, andes võimaluse jälgida ka pikemaid liine ja harmooniaid. Griegi „Süit …” op. 40 on kirjutatud Bergenis sündinud kirjaniku, esseisti ja valgustusaja filosoofi parun Ludvig Holbergi 200. sünnipäeva  tähistamiseks. Koos prelüüdi ja nelja barokiajast pärineva tantsuga paneb Grieg aluse nähtusele „im alten style”, mis on elujõuline praegugi (nt A. Schnittke „Süit vanas stiilis” viiulile ja klaverile jpt). Pole vahest huvituseta seegi, et algselt kirjutas Grieg süidi klaverile, meile „tuttavama kuue” sai teos alles aasta hiljem. Eri Klas lasi muusikal vabalt hingata, orkester vastas samaga. Puudus ülepingutatud romantism, mida tihti kuulda saab. Eriti meeldis Gavott  koos võluva Musettiga selle keskmise osana, esitus, mis tuletas meelde kevadel samas saalis esinenud Norra viiulikunstnikku Arve Tellefseni, kes tutvustas meile, kuidas Griegi võib tõlgitseda. 

Mozarti kolmest Divertismendist esitati tuntuim D-duur. Need 16aastase Mozarti teosed on tema loomingus ühed itaaliapärasemad – nii helikeelelt kui ka puhkpillide puudumise poolest. Muusika nooruslik hoog provotseerib  neid igal järgmisel korral esitama pisut kiiremini, kuni kõlaline kvaliteet kannatada saab. Seekord püsiti hoogsas, ent nõtkust võimaldavas liikumises. Akustiliselt oli kontsert parem kui varasemad samas saalis kuuldud: pillirühmad olid reljeefsemalt esil, helipilt oli selgem. Tõenäoliselt aitas sellele kaasa saali ehitatud lavakõrgendus, mille poola restauraatorid sealt kunagi kõrvaldasid. 

Õhtu lõpetas katkend Peter Süskindi „Kontrabassist” Guido Kanguri esituses. Tallinna Kammerorkestril on, mille üle mõelda. Omaaegne Neeme Järvi juhatatud Tallinna kammerorkester ja Estonia kammerorkester Eri Klasi käe all mängisid mõlemad püsti, mis on nii visuaalne kui ka kõlaline erinevus ning mõlemal kollektiivil oli kindel juht, kes koostas kavad. Ja iga kontsert oli sündmus … Hooaeg on avatud, buklet kontsertidega  uue aastani ilmunud. Milliseks kujuneb Tallinna Filharmoonia roll tulevikus, kui on juba võimalik täielikult planeerida kontserte uutele võimalustele vastavalt, seda kuuleme juba õige pea.