Uus ja uusim looming Balti muusika päevadel

Cēsise kontserdimaja suurima lava täitis Balti muusika päevade avakontserdil Läti Riiklik Sümfooniaorkester dirigent Guntis Kuzma juhatusel.

TAAVI HARK

Balti muusika päevad 18. – 31. III Riias ja Cēsises.

Isesugune rändfestival Balti muusika päevad on pühendatud eesti, läti ja leedu heliloomingule ning toimub igal aastal ühes Balti riigis. Suursündmus algatati paari aasta eest selleks, et edendada nüüdismuusika professionaalset võrgustikku ja ühtlasi tutvustada publikule kunstiliselt kõrgel tasemel helitöid ja nende loojaid. Esimest korda korraldati festival 2021. aastal Eestis ja seejärel Leedus kultuuripealinna au kandnud Kaunases. Tänavu oli võõrustaja Läti, kus uuele muusikale pühendatud kontserdid toimusid kahes linnas: Cēsises ja Riias. Minul õnnestus külastada festivali avakontserti, millest nüüd lähemalt.

Igatsev orkester

Cēsise kontserdimaja suurima lava täitis Balti muusika päevade avakontserdil Läti Riiklik Sümfooniaorkester dirigent Guntis Kuzma juhatusel. Tulipunktis oli kolm silmapaistvat heliloojat: Žibuoklė Martinaitytė Leedust, Erkki-Sven Tüür Eestist ja Krists Auznieks Lätist.

Suurlinnas New Yorgis elava Leedust pärit helilooja Žibuoklė Martinaitytė (snd 1973) muusika on viimastel aastatel võitnud aina laialdasemat tunnustust ja kasvavat tähelepanu. Tema üks armastatum orkestriteos „Saudade“ (2019) seati avamängu rolli, kuhu see passis ülimalt mõjusal moel. See on pinevale kuulamisele häälestav teos, milles puudub avamängudele nii iseloomulik ja pisut tüütuna mõjuv heroism.

Pealkiri „Saudade“ viitab portugalikeelsele sõnale, mida tõlkides ja kirjatähtedesse ladudes jääks ikka pool tähendusest puudu, sestap on igati õigustatud see tähenduslik avarus sõnastada just muusikakeeles. Martinaitytė sisukas ja köitev teos on kokku seatud napist helimaterjalist ja orkestreeritud erakordselt põnevalt, seevastu meloodiline aines liigub üpris kitsas voolusängis, et mitte enesele liialt palju tähelepanu tõmmata.

Esmalt ergutavad tähelepanu udused värelused keelpillides, lisanduvad vaskpillide mahedad liuglemised, kus on peidus justkui ulatuslikuma meloodiakaarega laulujupi algus, aga vihjeks see jääbki. Pidevalt lainetava helimere seest esildub kord bassklarneti kare tämber, järgmise lainega tabab kõrva madalikule jõudnud kontrabass. Üldse on madalamad helisagedused alalises ülekaalus, vaid valitud hetkedel kõrgustesse küündivatele igatsusnootidele kohta pakkudes.

Erkki-Sven Tüüri klarnetikontserdis „Peregrinus ecstaticus“ soleeris üks virtuoossemaid ja hinnatumaid läti klarnetiste Mārtiņš Circenis.

 Anete Rudmieze

Martinaitytė orkestritöö suurim tugevus on erksa energilisuse avaldumine staatika petlikus põues. Ka pinna­tasandil laisalt loksuv helimeri on täidetud vägevate allhoovustega. Selle kõlalise külluse parim mootor on vaskpillide oskuslik kasutamine: ta pöörab tromboonile, tuubale ja metsasarvedelegi erksat tähelepanu, paludes neil kohati ka üle astuda mängutehnika sajanditevanustest stampidest. Kõrva hakkas seegi, et teose viimane veerand pakub oma rütmiliste kasvulainetega toredat äratundmislusti: tahtlikult või tahtmata kuuldub sealt vihjeid Lepo Sumera sümfonismile ja Erkki-Sven Tüüri muusikalise eetose kajadele, seda küll väga põgusalt ja ilmselt igasuguse teadliku viitamissoovita.

Ekstaatiline rännak

Erkki-Sven Tüüri (snd 1959) klarnetikontserdis „Peregrinus ecstaticus“ ehk „Ekstaatiline palverändur“ soleeris üks virtuoossemaid ja hinnatumaid läti klarnetiste Mārtiņš Circenis. Õnneks on Tüüri pealkirjadega nõnda, et need ei määra teose programmi, vaid pakuvad vaimule vihjava pidepunkti üheks võimalikuks tõlgenduseks. Fantaasia jääb kammitsematuks, igale kuulajale jääb rõõm oma mõtted kuulatavaga siduda, teose kohta varem öelduga nõustuda või sellest veendunult lahti öelda.

Tuuma tabav on see pealkiri siiski: Tüüri muusikalisele kulgemisele on läbi paljude teoste omane mingi omalaadne rännakulisus ning ka hoolega ehitatud kulminatsioonide ekstaatilisus. Kõik see, mis mitmest teisestki teosest tuttav, on siin leidnud pealkirjaga eriti kohase ja tähendusliku seose.

Juba teose avataktid annavad mõista, et klarneti kehastatav rändur pole mingi laisal sammul vantsiv ja tuimalt kohust täitev jalamees, vaid väga aktiivne, oma tugeva tahte ja karakteriga palverändur, kellel kindel siht silme ees. Esimeste ülesvaatavate mõtteidude taustaks on löökpillide kuivad noogutused ja pinevalt plõksuvad keelpillid. Solisti elav ja sageli pingestatud helikõne äratab peagi orkestris terve müriaadi protsesse. Neid eredaid mõttekatkeid püütakse kord siduda, kord üksteise vastu välja mängida ja selle tulemus on kõige paremas mõttes teatraalne muusikaline draama. Ometi pole ühelgi „tegelasel“ ega „argumendil“ selget silti küljes, mis teebki selle keskustelu eriti põnevaks ja kaasakiskuvaks. See on köitev ja haarav, otsekui katkematu vestlus mitmekülgse isiksusega, kuhu on juurde liidetud ka tema sisekõne – see peidus pool, mis kunagi kellelegi lõpuni teatavaks ei saa ega selgelt sõnastatud vormi ei mahu.

Sügavamale teose sisse vaadata olekski siin vahest liiast, see teekond tuleb huvilisel omaenda rännukirega ette võtta. Ent ühes pole kahtlust: klarneti­virtuoos Mārtiņš Circenis mõjus sisuka palveränduri ekstaatilise teekonna kehastajana vägagi veenvalt. Tema tehniline üleolek oli sedavõrd tuntav, et lendleva sõrmejooksuga fraasid või suudimi distsipliini äärmusi kompavad kõrges registris kantileenid õnnestusid varuga. Nii jäi ruumi ka ilmekale karakteri­loomele ja osavatele tämbrimängudele.

Niisugune kirgliku palveränduri teekond võiks kõige abstraktsemal tasandil ollagi iga inimese elu üldine resümee – küllalt sihipärane minek läbi totralt takistava, teisal toetava, kohati kurnava ja hooti lausa joovastava ümbruse. Tüüri klarnetikontsert on saanud üle aastate ka mitu värsket ettekannet, mis annab tunnistust tõigast, et teose sisu ja vorm on tabanud midagi olemuslikku, tähenduslikku ning köitvat.

Muusikalise aja ajatus

Helilooja Krists Auznieks (snd 1992) on kahtlemata meie aja üks säravamaid läti muusikalisi talente, kelle hiljutiste saavutuste hulka kuulub ka noortekategooria esikoht 2021. aasta rahvusvahelisel heliloojate rostrumil. Armastatud Auznieksi uhiuus suurteos täitis kontserdi teise poole. Esiettekandes kõlanud hunnitu sümfooniline pannoo „One“ võinuks ehk kanda ka pealkirjana žanrinimetust sümfoonia ja järjekorranumbrit üks, aga abstraktsema pealkirja valik paistis pärast kuulamist õigustatuna. Ligemale kolmveerandtunnine taies pani kuulajate tähelepanuvõime proovile küllap äärmuseni, sest teose vormiline monoliitsus ei andnud võimalust jagada seda mõttes selgelt eristatavateks osadeks.

Ei teagi, kas pidada muusikalise vormi üheks massiiviks põimimise aina levivat moodi kiiduväärseks või hoopis norivalt nuriseda. Ent tunnistan häbenemata üles: tabasin end korduvalt ja korduvalt mõtlemas pidepunktide vajalikkuse peale, ihalesin mingi liigendamise võimaluse järele. Ei taha sellega öelda, et heliloojad peaksid piirduma oma muusikalises kõnes vaid lihtlausetega. Aga lugemisega paralleele tõmmates – lõikudeta mastaapse teksti kogemine võib tusatuju tõsta küll ülekeemise piirini.

Teose avaminuteid täidavad pikaldaselt rahulikud ja nostalgiaga värvitud keelpillide akordid, mille vahelt võrsuvad aegamisi puhkpillide eleegilised kaebed. Seal on korraga nii romantilist avarust kui ka mingit sihitut ekslemist. Metsa­sarved manavad esile straussilikult mastaapse kõlaväljade panoraami, värvi lisavad harfi liugjad kaskaadid. Vaheldumisi järgnevad üksteisele tujuküllased orkestraalsed episoodid, mis on justkui mingi veniva ja voolava aine abil seotud üheks hiiglasuureks tujukaks laavamassiks. Selle ääretu massiivi liikumisi vaadeldes möödusid kümned minutid, milles olid vaheliti põnevad kõlaleiud ja heliliselt huvitud taustavärvid.

Mu abitult ekslev tähelepanu koondus ajapikku aina enam keelpillidele. Neile kaasa elades kasvas igatsus põnevalt põimitud polüfooniliste sündmuste järele, et lõppeks ometi pikkade nootide vedamine ja tremoleerimine. Ka keel­pillimängijate kehakeeles ja näoilmes näis avalduvat midagi küllalt sarnast. Mõjusa heliteose üks vaieldamatuid kvaliteete on see, et kuulaja unustab ilmaliku aja ja voogab kaasa muusikalise ajaga. Aga kui maine aeg aina meelde tuleb, siis on midagi läinud nihu: tuleb vormi tihendada, materjali teisiti kokku siduda. Jälle meenus Eino Tambergi ajatu tõdemus aja kasutamisest: „Muusika on üks riskantne kunst – ta toimib ajas. Heliloojal on suur vastutus, kui ta kasutab inimese aega. Kui ta kasutab seda pikalt ja ebaotstarbekalt, siis on see natukene kuritegelik.“*

Kuidas siis üleüldse kasutada pikka aega? Üks hea vana kooli võte on jagada muusika selgelt eristatavateks vormijuppideks ning luua mõned paraja mõõduga osad, olgu neid siis kümme või kaks. Harva kohtab kuulajat, kes peaks Olivier Messiaeni poolteist tundi vältavat gigantset „Turangalîla-sümfooniat“ venivaks ja igavaks, aga selle taiese arhitektuuri toestab ka kümnest eristatavast osast koosnev arhitektuur, kus igal „toal“ on uks vahel või vähemalt selgesti aimatav lävepakk. Aga kui kõik on üks suur ja voolav tervik, võib see esmasel kuulamisel mõjuda nagu algaja arhitekti loodud avatud planeeringuga korter: ei ole ruumis ekseldes aimugi, kas viibin köögis, elutoas või luuakapis.

Neist raugetest mõtetest äratasid äkitsi meisterlikud ja ekstaatilised kulminatsioonid, mis olid eelneva valguses üksjagu ootamatud, aga vägagi mõjusad. Järsku kangastus midagi Skrjabini muusika ülevoolavast natuurist ja Raveli orkestraalsest värvikusest. Kolmveerand tundi väldanud psühholoogiline rännak muusikas jõudis särava ja võiduka lõpuni, pannes toeka topeltjoone kogu muusikaõhtule. Uue ja värske muusika suurim võlu ongi ootamatus, lõppematu võimalus pidevalt üllatuda. Olgugi siis nõnda, et vahel on kogemuse hind etteaimamatult kaua vältav kannatlikkuse kogus. Nüüd pean eneselegi meenutama, et eelnenud aja pruukimise juhtmõtet maksab silmas pidada ka tekste koostades. Sestap saagu siia nüüd lõpetav punkt.

* Tundeline teekond. Eino Tamberg: helilooja. Koostaja Kaja Irjas. Eesti Muusika Infokeskus 2005, lk 77.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht