Väärikas lugu seksisümbolist

Heili Vaus-Tamm

 

Marilyn Monroe (Hilje Murel) põles

 etenduses läbi  ereda leegiga. ugala

 

Muusikal “MARILYN”: autorid Eppu Nuotio, Tiina Brännare, Matti Seppänen, tõlkinud Peeter Tammearu ja Kirke Kangro.

Lavastaja KALJU KOMISSAROV, lavastuskunstnik Jaak Vaus, kostüümikunstnik Gerly Tinn, muusikajuht Peeter Konovalov, koreograaf Oleg Titov. Osades HILJE MUREL, Priit Võigemast, Arvi Mägi, Leila Säälik, Triinu Meriste, Kata-Riina Luide, Carita Vaikjärv, Meelis Rämmeld jt. Viljandi teatri Ugala 13. I etendus.

 

Marilyn” on eesti vaibuva (?) muusikalibuumi väiketeatrinäide. Ka sellekohane näide, kuidas tugeva lavastaja ja kunstnikega, mõne hea näitleja ning ilma ühegi lauljata saab muusikali teha. Muusikast on ja jääb aga ikka väga puudu, kuigi trio Jaana Kukk, Kadri Lepp ja Maria Soomets enamiku laulunumbreid vahepalaks ette kannab. Marilyni (Hilje Murel) ettekandes jääb meelde üks imetilluke viis – “Happy Birthday”. See lihtne lauluke on tõesti esitatud peategelasele vastava sensuaalsusega, siin ei jää ka hääl materjalile alla, nii et parim muusikanumber. Selles oli sisu ja eripära. Teine märkimist väärt muusikanumber on Peeter Konovalovi klaverisaade draamaõpetaja tunnis. Kui tihti pannakse eesti muusikalides lavale vähemalt üks laulja, kes häält teeks ja n-ö muusikanälja kustutaks, siis siin oli trupp mittelaulev, kuid see-eest ühtne.

 

 

Mäng mängus

 

Loo tekstilisest alusest niipalju: soome autorite koostatud üks paljudest Marilyni lugudest on süžeelt terviklik ja sümpaatne. Kooshoidvaks liiniks on reporter Arvi Mägi teleintervjuu suure staariga: teravad, kompromiteerivad küsimused, mis viivad tegevuse lapsepõlve. Ja kohe on, mida huviga vaadata. Kui lava keskel hiilgab glamuur, siis vasakus servas on katkiste vannitoaplaatide ja tulekustutiga halvasti valgustatud ruum – Marilyni kodu hullumeelsust põdeva emaga. Tema tõeline kodu. Sealt laulab muusikali lõpus oma hüvastijätulaulu ka teda elu lõpuni oma jõhkral ja egoistlikul kombel, aga vähemalt armastanud mees. Ent lava paremas servas karm asenduspere, kuhu korduvalt lastekodusse sattunud laps ikka ja jälle kasvatada viiakse. Ja nendest kahest reaalsusest kasvabki kokku Marilyn, sandistatud psüühikaga inimene, XX sajandi seksikaim staar number üks, kes kogu oma lühikese elu (suri 36aastaselt) kihutas ühest suhtest teise, sest kartis juba ette hülgamist. Seda, mis oli talle lapsepõlves korduvalt osaks saanud.

Lavastuse alguses rabab lavaruumi mitmekesisus ja liigendatus. Juba mainitud plaanidele lisaks aimub tagalaval klaasuste taga orkester (parim asetus, mida ühegi muusikali puhul näinud, ja igati tubli ansambel). Lava treppide ja pindade kohal aga video, kus kaadreid nii Ameerikast endast kui huvitava rakursi all laval toimuvast. Kui sellele muljele lisada veel lavategevusest paistev pidev psühholoogiline tagapõhi, võib rahuldusega leida, et lavastusbrigaad on oma tööd väga tõsiselt võtnud ja selles osas ka märkimisväärset saavutanud.

Video “häirib” mõnusalt: käsikaameraga võetud pilt kõigub ja rapub, teise vaatuse alguse läikivalt glamuurse lavapildi juurde lastakse videolt pillimeeste tüdinud nägusid ja “professionaalselt” lõtva mängumaneeri. Kas mäng mängus?

Kuigi aines lubaks liialdusi nii jõhkruse kui labasuse suunas, pole odavat teed mindud. Pigem märkad üllatusena lavastuses teatud väärikust ja psühholoogilist põhjendatust. Ja seda veel kiire ning hoogsa tegevuse juures. Kõige selle hea taustal paneb imestama, miks ikkagi enamik näitlejaid nii puiselt mõjub. Näitlejad käituvad marionettidena, kes tugeva režii all eriti hingata ei oska või ei saa.

 

 

Läbipõlenud inimese fenomen

 

Lavastuse ja libreto põhiväärtuseks on aga see, et seksiidoli imidži kõrval näitab lugu lihtsalt läbipõlenud inimese fenomeni. “Tehke ta korda… nuuskpiiritust, kohvi, tempo”, karjub režissöör ja vaatab mõistmatul pilgul otsa grimeerijale, kes küsib: “Aga kuidas me need sinikad ta hingest välja saame?” Õhtu üks tugevamaid stseene tekibki üleilmse glamuurimüüdi ja väikese õnnetu inimese karjuvas vastuolus. On vaja uuesti filmida legendaarne stseen, kus metroorestist tõusev tõmbetuul näitlejatari kleidi õhku lennutab. Marilyn keeldub, anub, nutab – režissöör ei vaevu küsimagi, miks, kuni lõpuks kõik näevad: “Ta sajandi kauneimatel jalgadel on löömise jäljed”. Näitlejanna vangub lavalt ära. Proosalisemas vormis oleme sarnast vist paljud kogenud. Kui mingil põhjusel oled sisemiselt läbi põlenud ja töö juures su tere enam vastu ei võeta. Maha kantud. Oma asi, kas ja kuidas veel tõused.

Ja Hilje Murel ongi oma rollis väga veenev, vaimustavalt ehe nii stiilselt seksika kiisu kui katkise psüühikaga naisena. Muusikali lõpunumbrites saab näitlejana avaneda ka Priit Võigemast (pesapallitäht Joe DiMaggio). Tema stseenis adud äkki, et lavastuses on päris hea koreograaf. Meenub, et ka Marilyni poosid (ning kostüümid) on viimase peal.

Ja lõpp on karge: Joe DiMaggio laulab katkise vannitoaseina taustal viimase laulu, mille sisuks on see, et Marilyn peab meile jääma, ja viib abiellumiseks ostetud punased nelgid ta pimedasse näitlejagarderoobi. Vaid ülal videos vilksatab korraks Marilyni surivoodi.