Vabaduse folk

LIISA HÕBE

XXIII Viljandi pärimusmuusikafestival 23.–26. VII Viljandis.

Selle aasta folgil oli vabaduse sümbol Silver Sepp, kes oli ehitanud lavale kaldtee, mida mööda ärgitas mehi lavale jooksma  ja ennast vabana tundma.

Selle aasta folgil oli vabaduse sümbol Silver Sepp, kes oli ehitanud lavale kaldtee, mida mööda ärgitas mehi lavale jooksma ja ennast vabana tundma.

Patrik Tamm

Ma olen tüdinenud ütlustest, et Viljandi folk pole enam see. Läksin sellel aastal folgile teist korda ja juba eos oli tunne, et kui kavatsen üritust nautida, siis peaksin tundma ennast süüdi, sest kunagi oli folgitunne ju ikka palju ehedam ja praegu pole võimalik jõuda sellele ligilähedalegi. Läksin Tartust Viljandisse häälega. Mind korjasid peale kaks noort folgiveterani, kellega hakkasime festivalist rääkima. Nende sõnul on folk muutunud avatumaks ja enam polekski imelik, kui keegi tuleks sinna kontsakingades. Folk ei kaota kontsakingade kandmisest ju midagi – kui tarvis, võetakse kingad jalast ja tantsitakse, aga roosa printsessikleit oleks vist ikkagi liig. Eks vabaduselgi on piirid.

Folk oli hoogne. Mind üllatas, kui palju publik kaasa elas. Reede õhtul tõmbas rahva käima ansambel Angus. Liiga palju nende muusikale mõelda ei tohi, sõnad on ju absurdsed ja seosetud, muusikaliselt on lugude ülesehitus liigagi lihtne, aga vibe oli nii hea, et kompenseeris kõik. Vürtsi andsid puhkpillimängijate soolod, mis olid küll lihtsa­koelised, aga täiendasid oluliselt kõlapilti. Kogu kollektiivi lapsemeelne rõõm koosmängust ja vaimustumine esinemisest sobis hästi Kultrahoovi lavale, sest ala oli piisavalt väike, et publiku ja bändi vahel tekiks mõnus sümbioos.

Kirsimäe lava kontserdid (Frigg, Zetod, Lo Còr de la Plana) mulle elamust ei pakkunud. Soome koosseis Frigg ei üllatanud ja viiulite ühehäälne mäng jäi üksluiseks, ka Zetode puhul oli tehtud-nähtud tunne. Mu sõber tavatseb enne esinemisi öelda mine ahviks ehk lase vabaks ja anna endast kõik, seekord Zetod ahviks ei läinud. Kuulsin, et prantsuse vokaalgrupp Lo Còr de la Plana oli reedesel kontserdil vahetuma mulje jätnud. Laupäeval oli neil raskusi häälestumisega, mis pärimusmuusika puhul iseenesest ei tohiks olla probleem, puhtalt laulmine pole eesmärk omaette, aga ebakõlad jäid tervikus domineerima ja mul oli tunne, et tegid neid ennastki ebakindlaks. Häiris ka Kirsimäe lavakujundus: kiri „Freedom is love“ ehk „Vabadus on armastus“ kõlas pinnapealselt, grafitiga joonistatud südamed tekitasid segadust, suurte tähtedega kirjutatud vabadus kõige peal jättis kaootilise mulje. Kirsimäe lavaesise vasakus servas oli publiku tribüün ning kui juba lava ees olles ei saanud suurt elamust, siis huvitav, mida sellel tribüünil istujad tundsid. Eks on ka distantsilt vaatamine valik – vabadus on seegi, kui kaasa ei tantsita ja ei plaksutata.

Selle aasta folgil oli vabaduse sümbol Silver Sepp. Ega saanudki päris hästi aru, mida ta seal laval tegi. Tema leidlikkus (koputan ja puhun kõigesse, mis ette juhtub) on mind alati muigama pannud. Seekord oli tal peale tuttava naelapilli kaasas päris palju uusi leiutisi ja tuleb tunnistada, et ta tõesti on geniaalne. Poleks osanud arvatagi, et võimendatud veepudelist joomine kõlab sügavalt nagu merekohin. Terve ta esinemine oli kokku nagu etendus. Tänu luupimisele (lava peal salvestatud muusika kordamisele) suutis ta ruumi täiesti vabalt ära täita ning seda väga loomulikult ja koduselt. Kui ta hakkas oma kohvitopsipilli puhuma ja kaas lendas pealt ära, siis selle peale lausutud „Ei naera!“ kõlas tõesti siiralt. Ka see, et ta meenutas ühe laulu viisi kolm korda ja improviseerides ajas sõnad sassi, mõjus vahvalt. Ta oli ehitanud lavale kaldtee, mida mööda ärgitas mehi lavale jooksma ja ennast vabana tundma. Ta tegi seda ilma piinlikkustundeta ja ilmselt õigesti, sest esinemise lõpuks oli lava inimesi täis ja ka kõige tagumised read publikus seisid püsti ja elasid kaasa. Muusikaliselt tema esinemist arvustada ei saa – suurtes kogustes see ilmselt ei toimiks, aga tänavusel folgil oli tema vaatamine üks lahedamaid kogemusi.

Laupäeval otsustasin Curly Stringsi kontserdi vahele jätta. Nähes meeletuid rahvamasse Kirsimäe lava poole liikumas, mõtlesin, et teised kontserdid on tühjad, aga minu üllatuseks oli Jaani kirik Odd Lund & Roar Vangeni kontserdi ajal rahvast puupüsti täis, nii et pidin terve kontserdi seisma (mis lõppkokkuvõttes oli hea, sest sain jälgida Norra kargete meeste õndsaid nägusid ja huvitavate pillide käsitsemist). Odd Sylvarnes Lund on ülemheliflöödi-, sikusarve- ja parmupillimängija ning koos mitmekülgse kitarristi Roar Vangeniga moodustasid nad eriliselt sügava kõlapildi. Nad olid vähese jutuga ja alguses kinnised, ometigi oli neil palju öelda, täites Jaani kiriku helipiltidega, mis kord rääkisid meie seast lahkunud inimestest, kord Norra maastikest, kord elust. Ma poleks arvanud, et leian folgilt midagi nii puudutavat. Etnopopi kõrval nõuab kammerlik kontsert rohkem keskendumist ja ilmselt sellest pole midagi, et paljud kasutasid ära vabadust lahkuda enne kontserdi lõppu, aga need, kes tahtsid kuulata, aplodeerisid püsti ja said nautida kahte lisapala.

Enne Trad.Attack!’i kontserti ütles korraldaja, et Trad.Attack! iseloomustas tervet eelmise aasta folki. Sellel aastal tervet folki nad minu jaoks ei sümboliseerinud, aga nende laupäevaõhtune kontsert oli ikkagi täiesti omal kohal. Tegemist on multitalentidega, kõik Trad.Attack!’i liikmed olid laval mitmendat korda, Sandra Sillamaa ja Tõnu Tubli mängivad Paablis ja Jalmar Vabarna bände ei jõua kokku lugedagi ning mul on tunne, et seetõttu võetakse neid väga hästi vastu. Justkui kvaliteedimärk. Nad ei pea ennast enam tõestama ja saavad teha muusikat pingevabalt oma maitse järgi. Erilise tunde tekitas nende isiklik side regilaulu ja setodega. Kui nad lasid lindilt Vabarna vanavanaema laulmist ja lisasid sinna juurde oma muusikalise tõlgenduse sellest, siis oli tunne, et tahaks isegi publikus ahviks minna.

Pärast folki on ikka tunne, et oleks tahtnud veel rohkem kontserte nautida ja üleüldse tervet festivali avastada. Alles teist korda folgil olles oli pea laiali otsas. Mul on väga hea meel, et lugesin enne festivali Postimehest Tarmo Noormaa artiklit „Kuidas ma tänavusele folgile esinejaid valisin“ (Postimees, 17. VII), mis aitas programmis paremini orienteeruda. Niisuguseid artikleid võiks olla veelgi rohkem. Ehk saaks soovitusi ka õpitubade ja filmiprogrammi kohta. Samuti on mul kahju, et jõudsin Rohelisel laval kuulata vaid etnolaagrilisi, kelle kontsert tundus olevat pigem siseringile – lapsevanematele ja laagrilistele. Rohelise lava mõte pakkuda noortele esinemisvõimalust ja muuta kogu festival mitmekülgsemaks on väga tänuväärne. Ma ei kritiseeri andekate inimeste aktiivsust, aga Roheliselt lavalt võiks välja kasvada vaheldusrikkuse ja pealekasvu mõttes teisedki Jalmar Vabarnad, kes vabaduse ja ahviks minemise poole püüdleksid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht