Vabaimprovisatsioon on nagu elu

FARIŠTAMO SUSI

Filmis „Impromtu“ sadas algusest peale vaataja peale helide laviin. Suurepärane algatus, põnevad improviseerijad ja intrigeeriv ning hästi edasi antud kontsept ei vähendanud sugugi tunnet, et vabaimprovisatsioon võib olla ka midagi muud kui  „kogu aeg hästi valjusti hästi palju helisid“.

Filmis „Impromtu“ sadas algusest peale vaataja peale helide laviin. Suurepärane algatus, põnevad improviseerijad ja intrigeeriv ning hästi edasi antud kontsept ei vähendanud sugugi tunnet, et vabaimprovisatsioon võib olla ka midagi muud kui „kogu aeg hästi valjusti hästi palju helisid“.

Kaader filmist

Iga inimene mõistab vabaimprovisatsiooni ilmselt veidi erimoodi. Ja mida enam vabaimproviseerijaid, seda põnevam. Meil on juba palju nii tegijaid kui ka kuulajaid ja tundub, et tuleb üha juurde. Vabaimprovisatsiooni populaarsust suurendab tõik, et päris mitu aastat saab Eesti muusika- ja teatriakadeemias magistri tasemel õppida vabaimprovisatsiooni eriala. Kellel aega, on saanud ja saab sageli osaleda õppejõudude vabaimprokursustel ja workshop’idel. Siin vabaimprovisatsiooni propageerimisel suure töö tegijates nimetaksin Anto Petti ja Anne-Liis Polli, kes mõlemad seda ka õpetavad.

Vabaimprovisatsioonilist muusikat saab esitada ja kuulata mitmes vormis. Taavi Kerikmäe juhitav „Improtest“ teeb võimaluse korral kontserdi kuus ja nii juba palju aastaid. Nii on meie kuulajatele tutvustatud kohalikke ja välismaa vabaimproviseerijaid. Möödunud sügisel kutsusid Ivi Rausi ja Laura Remmel ellu sarja „Improosakond“, kus soovijad saavad samuti korra kuus üles astuda. Korraldajate eesmärk on tekitada pinnas vabaimproga tegelejate ja kuulajate kokkusaamiseks, et need, kes ehk muidu üksteisest teadagi ei saa, võiksid nüüd koos mängida. Veel uuem sari on Jaak Siku juhitav „Impro-tuli“, kus samuti kontsert kord kuus ja põhimõttel, et esinemisvõimaluse saab keegi meilt ja keegi mujalt. Lisaks sarjadele, mida „lihtsam“ jälgida, kutsutakse pidevalt ellu teisigi põnevaid kontserte ja ettevõtmisi. Meeldivalt üllatas näiteks Mart Tanieli ja Priit Pääsukese „DocPointil“ esilinastunud vabaimprovisatsioonile pühendatud film „Impromptu“.

Kuna tegutsen ja liigun ise Tallinnas, siis kirjutangi Tallinna põhjal. Viimaste kuude jooksul on siin kuuldu ja nähtu tekitanud laviini küsimusi, millest mõningaid siinkohal jagan.

Miks kardame vaikust? Muusikas on palju kihte helisid, aga mis oleks, kui katsetaks mitme kihi vaikusega? Kui sügav saab üldse olla vaikus? Miks tahame muusikas nii tihti väljendada just rahutust? Kuidas lasta helil-teemal-mõttel minna, et teada, millal on lugu läbi? Ükski kõlavärv ega energia ei ole iseenesest halb, aga kuidas laval teada, millal on „õige aeg“ mängida valjusti ja millal vaikselt? Küsida on hea ja vastata polegi nii raske. Igaühel tekib oma tõekspidamine, kui tekib, ja nii ehk ongi hea – kellegi „oma usku pööramine“ muudaks pildi kitsamaks.

Veebruarikontsertidest peatun kahel ühele õhtule sattunud sündmusel. „Improtesti“ kontserdil Kanuti gildi saalis improviseerisid Villem Jahu ja Ekke Västrik, mõlemad elektroonikal. Pärast nende kontserti jätkus vabaimpro õhtu Philly Joes, kuhu samal õhtul oli sattunud ka „Improosakonna“ kontsert. Mõlemal kontserdil meeldis mulle väga, et ei tekkinud tunnet, justkui tahaksid mängijad kõik oma valduses olevad põnevad helid ja mõtted ühe loo ajal ette kanda. Samuti ei tekkinud tunnet, nagu püüaksid ühe ansambli liikmed iga hinna eest üksteisest valjemini ja rohkem mängida. Kuulati ja kuuldi üksteist, muusika kulges vabalt, hingas. Kontserte ühendas ka lühivormide kasutamine: hoolimata sellest, kui kaua ansambel esines, mängiti ikka lühikesi lugusid. Sellest johtuvalt mängis sama ansambel vahel järjest mitu lugu. Sealjuures oli huvitav, et paari loo loomulik lõpp magati ikkagi maha.

Pärast „Improtesti“ kontserti tekkis lava taga isegi arutelu teemal, kuidas aru saada, millal on õige hetk äsja avastatud hästi kõlaval põneval helil minna lasta ja lubada lool lõppeda … Vabaimprovisatsioon on nagu elu – see kulgeb. Kulgemine on parim väljend väljendamaks arengut ükskõik millises suunas. Improkontserdil ei ole kuulajal vahel aimugi, kuhu muusika teel on, siin on muusika vaba – vaba kõlama ja vaba lõppema.

Filmis „Impromtu“ sadas algusest peale vaataja peale helide laviin. Suurepärane algatus, põnevad improviseerijad ja intrigeeriv ning hästi edasi antud kontsept ei vähendanud sugugi tunnet, et vabaimprovisatsioon võib olla ka midagi muud kui „kogu aeg hästi valjusti hästi palju helisid“. Vähem on rohkem! Pean küll tunnistama, et need paar minutit, kui ekraanil rääkis ja musitseeris meiegi publikule tuttav vabaimprovisaator Fred Frith, sai rahulikult kuulata … Frith ei jäta oma õpilastele rõhutamata, et olulisim muusika ehituskivi on vaikus ning seda kiirgas ka tema muusikast. Frith räägib, et vabaimprovisatsioonis kõik lihtsalt on ja sünnib iseenesest. Kuidas selleni aga jõuda, on iseküsimus. Inimese ja interpreedina tahaks kogu aeg midagi teha, midagi näidata. Kogu õppesüsteem on ju üles ehitatud millegi tegema õppimisele. Kuid ühel hetkel, kui kõik on „selge ja õpitud“, peame sellest lahti laskma. Ja see on ilmselt raskem kõigest varem õpitust. Sest nüüd peame tegema „mitte midagi tehes“. Oluline on reageerida hetkes: kui mõte peas sõnastuseni jõuab, on juba hilja. Muusika on ise ja kõik selles, ka vorm, kannab ise enda eest hoolt. Oleksin filmi jooksul tahtnud paremini aru saada, kes parasjagu musitseerisid. Samas on salapärasus ka olemist väärt.

Vabaimprovisatsioonidega kontserte andes rikkaks ei saa, see on selge. Piletid ei ole ka kuigi kallid ning korraldajad teevad seda tööd tihti vaid huvist. Aga seni, kuni on huvilisi, on ka tegijaid. Ja vastupidi. Ehk ongi nii hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht