Väärt lõppakord

Tiiu Levald

„Vocalissimo”: Priit Volmer, Piia Paemurru, Oksana Sinkova ja Heiki Mätlik 27. IV Tartu kontserdimajas.  Aprilli lõpupäevil kõlas Pärnu ja Tartu kontserdimajas ning Tallinna raekojas sarja „Vocalissimo” hooaja viimane kava, kus Priit Volmer, Piia Paemurru, Oksana Sinkova ja Heiki Mätlik esitasid Schuberti ja eesti heliloojate muusikat. Rõõm nentida, et viis aastat tagasi produtsent Tuuli Metsojaga alguse saanud sari on elus, hinganud küll eri mahus, kuid alati huvitavas koosluses. „Vocalissimo” on andnud hea võimaluse noortele lauljatele end teostada Lied’i ja romansi vormis, mis teatavasti kuulajale väga põnev ja tegijale äärmiselt arendav. Loodan, et tänavused kolm kava – Aile Asszonyi ja Vivacello, Kaia Urbi ja Heiki Mätliku ning siin vaadeldav – eelmiste hooaegade kuue-seitsme asemel ei näita sarja kadumise ohumärki!         

Olude sunnil sain Tartu kontserdimajas toimunust osa heli- ja videosalvestuse abil. Muljed on positiivsed. Kava oli koostatud kontrastiprintsiibil, mis mõjub kuulajale alati ergastavalt. Kuus laulu Schuberti vokaaltsüklist „Luigelaul” (D 957, 1828) kõlasid kitarri ja flöödi saatel (H. Mätliku seaded). Omanäoline variant, kuid tekitas ka vastandlikke mõtteid. Kuna just need Heine luulele loodud Schuberti viimased laulud said täiesti uue laulustiili  ajendajaks vokaalmuusikas – neis sisalduv impressionistlik element on pea sajand ees oma ajastust – ning samas avaldub neis Schuberti kui lüüriku vapustav traagika ülijõuliselt, siis on nii mõnegi laulu puhul hädaohtlik lahutada laul klaveripartiis sisalduvast koguväärtusest. Näiteks kohe esimesena kõlanud „Atlas”, kus tekst „Ma, vaene Atlas! Terve suur maailm, suur valude maailm on minu kanda! … ” (tlk A. Sang) kajab kindlalt kõigis kolmes noodireas ja  nii õrnad pillid nagu flööt ja kitarr jätavad paratamatult klaveripartiis väljendatu ränkraske koorma laulja õlgadele! Kuid see oli vahest ka ainus laul, milles need vastuolud mõjusid nii drastiliselt; mingil määral vaidlustaksin ehk ka laulu „Die Stadt” sissejuhatavates taktides nii äkiliselt ähvardava flöödistrihhi. On ju autoril siin pp ja Heinel tekst „Ma kaugel horisondil kui uduviirastust näen tõusmas linna torne kesk õhtuhämarust” ning dramaturgiline kulminatsioon  tuleb alles viimasel leheküljel, kus autoril märge „tugevasti”, misjärel lõputaktid kõlavad nagu eemaldudes, raugedes.   

Kuid kõik see ei kahandanud Priit Volmeri sisukat ja viimistletud ettekannet, vastuoksa, näitas tema sisendusjõu suurust. On ta ju end  juba pikemat aega tõestanud Estonia teatris, suurvormides, Nargen Operas ning kui näitleja operettides ja Variuse etendustes. Lauljal on looduselt kaasavarana saanud kaunikõlalise bassihääle ja hea lavalise väljanägemise, tal on publikuga suhtlemise elegantsi ning arvatavasti ka suurt töökust ja õpihimu, sest iga uus kohtumine on näidanud arengut. Seekordse kava kokkupanek näitab, et tegu on otsiva, põhjaliku ja enda vastu nõudliku muusikuga – kõik  laulud esitati peast! Kui pöörduda veel kord Schuberti laulude poole, millest enim läksid hinge „Tema pilt”, „Linn” ning „Teisik”, tundub, et töö Wagneri „Tristani ja Isolde” ning Tüüri „Wallenbergi” rollidega on talle kätte juhatanud fantastilise tööriista saksa Lied’i laulmiseks – keele muusika ning selles sisalduva rütmi ja mõtterõhu väärtustamine. Vaimustav! Kava eesti pool kulges ajas tagurpidi ja sisaldas mõtlemapanevaid ivasid. Ülo Kriguli kolm laulu Indrek Hirve luulele eeldavad hea kõrva ja intoneerimispuhtusega lauljat ning värvimeelega pianisti. Piia Paemurru on lauljatele just selline partner, kelle kohta oma aja suurkuju selles vallas Gerald Moore on oma raamatus „Am I too Loud?” („Kas ma olen liiga vali?”) öelnud: „Fraasi kujundamine – pianisti muusikahariduse ning hea maitse kindlaim mõõdupuu … The singer is always right in the night”.         

Meelde jäi enim teine laul „Jääb igaveseks …” oma kõlaklastritega klaveripartiis ning piisava õhuruumiga mõtete edastamiseks lauljale.  Adolf Vedro „Hõbedases kuus” oli laulvust ja midagi tüüpilist ajastule – M. Saar, E. Oja, E. Tubin. Sisulises mõttes kujunes mulle õhtu naelaks omas ajas – 1972! – sügavatele riiulitele n-ö unustatud Raimond Lätte – Hando Runneli laulude kogum „Kurbade kaitseks”. Uskumatu julgus tolles sumbunud ja julmas ajas viisistada selline tekst nagu „Kehv kõhn poiss”, „Mets on kõrge” ja „Kurbade kaitseks”! Siinne sarkasm ja sõna väärtuse väljatoomine teevad eriliselt  au lauljale. Kusjuures kuskil ei liialdatud parlando’ga – tämbraalsus säilis ja muusikalise fraasi loogika oli paigas. Mart Saare üks kaunimaid laule „Vaikus” (J. Kadastik) oli lauldud kirglikult, võib-olla isegi ootamatus tempos, kuid eks moderato sõltu ju tegija südamepulsist. Vaimustavalt kõlasid kõik alumises registrist algus alanud fraasid nii oma tämbraalsuses kui mõtestatuses. Artur Kapi „Metsateel” on laul, kus noorel mehel annab veel nii mõndagi  varjundit oma värvipaletilt otsida, kuid Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine” oli taas Volmeri pärusmaa – suur sisemine soojus, imetlus tulija suhtes –, esitamise tagatiseks sisukas kõlakultuur.   

Lisapalas Schuberti „Muusikale” olid taas partneriteks lisaks Paemurrule Oksana Sinkova ja Heiki Mätlik, kellelt kava algul sai kuulda kaht osa Schuberti Sonaadist a-moll „Arpeggione”: I Allegro moderato ja II Adagio. Kuulaja võis täiel  määral nautida sellise koosluse võlu. Sinkova võime meelitada flöödist välja ülisoe ja samas väga särav toon, fraasi elegants ja hingestatus oli just see osa Schubertist, mis kuulub lüürikale. Mätlik on aastatepikkuse raja läbinud koosluses legendaarse flötisti Jaan Õunaga ansamblis Camerata Tallinn ning temast on kujunenud tubli promootor rohketele ettevõtmistele küll solistina, küll koosluses mitme lauljaga. Kõik see on suurelt jaolt võimalik tänu  tema ilmselt meeletule töövõimele – olid ju sellegi kontserdi arranžeeringud tema sulest. Oli väga sisukas ja lootusi tekitav kontsert! 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht