Värvikas orel ja vaoshoitud saksofon

Ott Kask

Eesti Interpreetide Liidu sarja „Akadeemilise kammermuusika” novembri alguse kontserdid Tallinnas ja Raplas sisustasid põneva programmiga parimaid Eestist pärit organiste Ines Maidre (elab ja töötab aastast 1992 Norras Bergenis) ning mitmepalgeline ja erinevates muusikasuundades väga aktiivselt tegutsev saksofonist Virgo Veldi. Kontserdi kava koosnes norra, rootsi, läti,  šveitsi ja eesti heliloojate teostest XX sajandil loodust üpris hiljuti kirjutatud helitöödeni välja.

Kontserdi avas Ines Maidre oma praeguse kodumaa Norra helilooja Bjarne Sløgedali (1927) orelipalade kimbuga „Variasjoner over den norske folketone (variatsioonid norra rahvalaulule) „Å hvor salig det skal blive””. Rahvalauluseaded olid rüütatud kargete ja omapäraste värvidega, alles lõpetavas „Rõõmulaulus”  ilmus oreli traditsiooniline kuninglik tutti. Ines Maidre meisterlik ja tundlik pillikäsitlus pani juba algusest kuulama – orel laulab tema käes vabalt ja sundimatult. Saksofonihääle, algatuseks sopransaksofoniga, juhatas Virgo Veldi sisse rootsi rahva seas väga armastatud koraaliviisiga „Gammal fäbodpsalme från Dalarna” („Vana pastoraalne kirikulaul Dalarnast”), seatud saksofonile ja orelile. Teose autor Oskar Lindberg (1887–  1955) oli rootsi rahvusromantiline helilooja, kelle toimetada oli aastal 1939 Rootsi kirikulauluraamat. Sel meloodial on eriline vägi ja skandinaavia kurbus on sõnulseletamatu (eks sedasama kuule on ka meie enda rahvalikes koraaliviisides). Veldi saksofonihääl oli kammerlik ja hästi vaoshoitud: tundus, et solist lausa väldib liigset väljenduslikkust, näiteks rohket ja laia vibrato’t, mis selle pilliga nagu iseenesest kipub tulema.

Peab ütlema,  et see tagasihoitus – selline pidev piano’s ja mezzopiano’s sordiiniga saksofonihääl jäi enamikus saksofoniteostes valitsevaks ja see hakkas mõneti häirima kaasaelamist. Võimalik, et üleval rõdul valitses ansamblipartnerite vahel hea tasakaal, aga kui orel jõudis kuulajani hästi, siis saksofonihääl jäigi kuidagi rõdule – saali täitmiseks võinuks saksofongi mastaapsemalt, suurema pintsliga maalida. Järgmisena sai kuulda Tõnu Kõrvitsa (1969)  „Thule koraale”, kolme Kärlast pärit eesti vaimulikku rahvaviisi sopransaksofonile ja orelile. Teos valmis mullu Eesti Kontserdi tellimusel, esiettekande tegid Virgo Veldi ja Ulla Krigul samas Niguliste kirikus. Heliloojat ja saksofonisti seob tihe koostöö, Veldi on toonud esiettekandele Kõrvitsa teisigi teoseid. Flötist

Monika Mattiesen on öelnud: „Kõrvitsa muusikal on värsi voolavus: ühelt poolt rubato’lik tunnetus, mis annab muusikale  vabavärsi voolavuse, aga teiselt poolt teatud sensiiblus, mis seostub jälle sonetilikkuse ja sellega kokkukäiva vormiga. Kõrvitsa muusika mängimine on pidev varjundite leidmise tee, et resoneerida suure väreleva valguspaletiga. Iga hetk annab mingi uue varjundi, aga kunagi ei lähe päris pimedaks.” Minu „Thule koraalide” esmakuulamise muljet tabab see kirjeldus vast kõige paremini. Teoses vilksatavad paaril korral seda laadi saksofonipassaažid,  kus jääb mulje, et tegemist on improvisatsiooniliste lõikudega. Helilooja ongi oma teostes kasutanud ka improvisatsioonilisi elemente, ent siin on siiski tegemist täpselt noodistatud tekstiga, mis Virgo Veldi poolt esitatuna kõlas improvisatsioonina. Järgmisena esitas Ines Maidre Guy Bovet’ (1942) oreliteose „Three Japanese Sketsches” („Kolm jaapani sketši”). Bovet on üks meie aja hinnatumaid organiste, kelle ampluaa ulatub  vanamuusikast nüüdismuusikani. Teos sai alguse Bovet’ Jaapani kontserttuuril (2004), kus talle anti kolm teemat improviseerimiseks.

Kuid sketšides oli mediterraanset lusti ja päikselisust – eks see oli Maidre teadlik valik panna kontrastidena kavasse Sløgedal ja Bovet, esimese karge ja arktiline ning teise kuum ja lõbus päike. Ta on öelnud: „Tahaksin mängida temperamentseid Hispaania oreleid, millel on väga  palju värvikaid registreid.” See oli küll Niguliste kiriku orel, aga siin oli just see õhustik – palju värve ja vahelduvaid karaktereid. Selle juurde käis mängleva kergusega rohke ja kiire registrivahetus, mis nõuab omaette meisterlikkust. Galina Grigorjeva (1962) „Palve” (2005) on kirjutatud altsaksofonile ja orelile. Nagu Tõnu Kõrvitsa puhul on Veldi olnud aktiivne ka Grigorjeva saksofoniteoste tellija ja esmaesitajana. Kui püüda võrrelda sel kontserdil  kõlanud saksofoniteoseid, siis jäi just „Palve” kõlama kõige selgema, fokuseeritud ja väljenduslikuma sõnumiga. Just siin mängis Veldi ka ühe tõesti valjema häälega lõigu, andes sellega omamoodi dominandi. Kontserdi lõpetas lätlase Uģis Prauliņši (1957) „Fantasia rustica” saksofonile ja orelile. Prauliņš on tegev ka klahvpillimängijana ja kuulunud mitmesse progressiivroki- ja folkbändi nagu Salve ja Vecās Mājas ning kirjutanud  peamiselt orkestri- ja kooriteoseid, aga ka palju filmimuusikat. Tema „Fantasia rustica’s” kostus rokkmuusiku tausta; julgen öelda, et tegemist oli lahedama ja meelelahutuslikuma kuulamisega. Kokkuvõtteks tänan väga Ines Maidret ja Virgo Veldit huvitava muusikalise rännaku ning Eesti Interpreetide Liitu väärt kontserdisarja korraldamise eest.