Vahetu rõõm koosmusitseerimisest

Michael Posch: „Milline imeline festival! Sellised olid Prantsusmaal paarkümmend aastat tagasi!“

TARMO TABAS

Tartu vanamuusikafestival „Orient et occident“ 14. – 16. X.

Üks paremaid – ehk isegi ainus tee rahu ja eri rahvaste sõbralikule kooseksisteerimiseni on üksteise kultuuride parem ja sügavam tundmine,“ seisab kirjas XXI korda toimunud Tartu vanamuusikafestivali „Orient et occident“ tutvustuses. Need nii ülevad sõnad osutusid minu ja teiste kuulajate silme all taas tegelikkuseks.

Festivali juht Raho Langsepp oli kava üles ehitanud nii, et ühel kontserdil on kaks esinejat ehk ansamblit, kes kontserdi lõpetuseks ka ühiselt musitseerides ja improviseerides lavale astuvad. Näha ja kuulda laval eri kultuuride muusikuid ja vahetult kogeda puhast rõõmu koosmusitseerimisest on tõeliselt võimas (kontserdi)elamus.

Esimese õhtu pärlid olid ansambel Sirventes ning Husniddin Ato ja Ilyos Arabov. Sirventesele (Agnethe Christensen, Leah Stuttart, Giovannangelo de Gennaro) oli see nüüd Tartus üleüldse esimene ülesastumine. Neil oli ilus ja põnev keskaja vaimuliku muusika kava Skandinaaviast Vahemereni välja. Põnev oli kava just esinejate erineva tausta ja stiilide tõttu – pisut ootamatultki moodustas see nauditava terviku. Usbeki muusikute kava oli rajatud Ilyos Arabovi ülimalt virtuoossele dutaari, tamburi ja sato mängule. Peale nii eksootiliste pillide kuulsime Arabovit võimsalt ja hingestatult laulmas.

Teise õhtu peategelased olid ansamblid Unicorn ja Chang o Nay. Unicorn ei vaja vist vanamuusika­sõprade seas erilist tutvustamist. Võiks arvata, et keskaja instrumentaalmuusika kontsert ei suuda pakkuda midagi uut – ikka needsamad estampiid, mida mängitakse ei tea mitmendat aastakümmet järjest. Unicorni mäng oli virtuoosne, täpne ja – mis põhiline – kaasa­haarav. Sisemise veendumuse ja mõtteselgusega esitatud muusika ei vaja väliseid vahendeid ja efekte, et leida tee kuulajate südameisse. Chang o Nay (Lilian Langsepp, Janno Mäe, Mohammad Rasouli ja Bland Mahdi) fookuses oli seekord peamiselt kurdi muusika. Eestlaste ja pärslase toel esitas Bland Mahdi seda võluvalt nii lauldes kui ka ud’il ja taevalikul duduk’il.

Viimasel õhtul rõõmustasid publikut Pandit Nayan Ghosh koos oma poja Ishaan Ghoshiga ning Zhang Shangmin. Nayan Ghosh on kahtlemata suurkuju ja näha sellise suurusjärgu muusikut Tartu vanamuusikafestivalil juba teist korda on loomulikult korraldajatele kompliment. Nayan Ghoshi kontserdi nautimiseks ja saalist hea tundega lahkumiseks ei pea tingimata olema india muusika asjatundja. Tema fenomen ei peitu ainult suurepärases mänguoskuses ja virtuoossuses, vaid ka inimlikus soojuses, mis lavalt kuulajateni kiirgab. Tartu kontserdil sitarit mänginud meistri 16aastane poeg Ishaan saatis isa tabladel. Isa-poja muusikaline suhe, mängulisus koosmusitseerimisel, naeratused eriliselt õnnestunud meloodia ja rütmi kokkupõimumise puhul – see kõik oli lummav vaatepilt. Ei ole just sagedased kontserdid, kus tabad ennast ning ringi vaadates ka teisi kuulajaid laialt ja soojalt naeratamas. Sellist kogemust ei ole võimalik saada plaadilt india muusikat kuulates.

Kontserdil kuulsime vanameister Zhang Shangmini esitatuna ka hiina klassikalist muusikat. Zhang Shangmin on legendaarne hiina meister, kes peale võitluskunstide valdab ka väga iidset, imepärast poogenpilli erhu’t.

Peale kontsertide harjutati festivalil Zhang Shangmini juhatusel taiji’d ja qigong’i elava muusika saatel, mida esitasid festivali külalised, ning Pt. Nayan Ghosh pidas loengu „India muusika tervendav vägi“. Nayan Ghosh ei ole ainult suur muusik, vaid ka õpetaja – nii kontsentreeritud ja lahtimõtestatud india klassikalist muusikat tutvustavat loengut ei ole ma varem kuulnud. Ei saa kinnitada, et põgusas loengus oleks väga uusi teooriaid käsitletud, kuid loengu tegi väärtuslikuks ettekandmise viis koos imelise, meditatiivse hommikuraaga ja muude muusikaliste näidetega.

Üks festivali „Orient et occi­dent“ eesmärke on aastaid olnud muusikute omavahelised koos­viibi­mised, mõttevahetused ja koos­musitseerimine – nii laval kui ka lava taga. Tartu festivalile kutsutud muusikud jäävad sinna ikka algusest lõpuni või pisut kauemakski. Nii arenevad suhted ja tekivad rahvusteülesed koostööprojektid. Nagu ütles siin esimest korda viibinud ansambli Unicorn eestvedaja Michael Posch: „Milline imeline festival! Sellised olid Prantsusmaal paarkümmend aastat tagasi!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht