Vajra-muusika ja tants

Peeter V?

See oli Induse ülemjooksul, täpsemalt tänase India koosseisu kuuluvas endises Ladakhi kuningriigis, mida mõnikord ka Lääne-Tiibetiks nimetatakse. Ja aasta oli 1997. Mul oli enne Himaalaja retkele siirdumist võimalus veeta nädal Drikungi koolkonda kuuluvas Phiyangi kloostris. See oli õnnelik aeg: tollal küll juba „ühe jalaga nirvaanas”, polnud siitilmast veel jõudnud lahkuda Tiibeti üks auväärsemaid joogisid Druwang Rinpoche. Parajasti peatus kloostris ka Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon Rinpoche, meie selle turnee patroon. Kloostripäevad algasid päikesetõusuga, igal hommikul kell viis rituaaliga Drikungi kaitsejumaluse Achi auks. Sellele järgnes muude pühatekstide retsiteerimine, mille vahele puhuti pasunaid, mängiti trumme, helistati kellukesi. Õhtuti, juba lauspimedas, kogunes peatempli katusele neli munka. Ühed puhusid enam kui neljameetriseid dung-chen’e, teised mängisid oboelaadseid gyaling’eid. See oli signaal öörahuks. Ja nii päevast päeva. See polnud küll mu esimene kloostrikogemus, kuid on millegipärast paremini mällu sööbinud kui mis tahes muu vaimulik muusika. Juba mõni aeg varem, aastal 1992, olime alustanud „Oriendi” festivalidega. Unistasin tollal, et kui saaks kuidagi korraldada Phiyangi munkade grupi toomise Eestisse. Mõtlesin, et kui küsiks õige Tema Pühaduselt, küsija suu peale ju ei lööda. Vaatamata headele suhetele temaga ei söandanud ma seda siiski teha.

Nüüd on nad tulemas ja annavad seitse kontsertetendust „Oriendi” egiidi all Balti regioonis ja Moskvas. Ma ei taha siinkohal kulutada väärtuslikku leheruumi biograafilistele faktidele ega kava ümberjutustamisele, keskenduksin pigem kahele märksõnale, „vajra’le” ja „kaitsejumalustele”, mis aitavad ehk potentsiaalsel kontserdikülastajal etenduse tausta paremini mõista.

 

Vajra

Kultusesemed vajra (hääldus: vadžra), vishvavajra, vajrakila, budismi üks olulisi suundi vajrayana, tantristliku panteoni jumalused Vajradhara, Vajrasattva, Vajrapani, Vajradaka, Vajradakini, Vajrayogini, Vajravarahi, budismi üks baastekste „Vajracchedika-prajnaparamita-sutra”, vaimne juhendaja vajracharya, Vajraloka- ja Vajradhatu-nimelised meditatsioonikeskused maailmas, samast sanskriti tüvest tulenevad tiibeti, bhutani, mongoli ja burjaadi nimevariandid Dorje, Dorjiev… Peab see ikka tähtis mõiste olema, mis sedavõrd laialdast kasutamist on leidnud!

Ja ongi. Seda nii tantristlikus hinduismis kui ka budismis, eriti muidugi viimases. Vajra ’teemant’, ’välk’, kasutatavamaks eestikeelseks vasteks on kujunenud „teemantvälk”. Aga miks tähistab nõnda olulisi dharma kategooriaid selline kahetähenduslik sõna? Mõnikord selgitatakse asja lihtsalt: tugev kui teemant ja kiire kui välk. Ka seekordsetel kontsertetendustel kasutusel metallist kultusese sümboliseerib kontekstist olenevalt maskuliinset poolust vajrayana’t, asjade tõelist loomust, vaimupimeduse kõrvaldamist, liikumist valgustatuse poole, nähtuste transtsendentaalsete aspektide mõistmist jne. Vajra’de kunstiline kujundus võib olla küll erinev, aga põhilised osad on siiski samad nagu ka fotol kujutatud eksemplaril. Keskel on väike sfääriline detail, mis kehastab shunyata’t, tühjust, kõiksuse tõelist olemust.

Keskpaigast kummalgi pool näeme lootoslille, üks neist sümboliseerib nirvaanat, teine sansaarat. Lootoseõiest väljuvad mitmest elusolendist kokku pandud mütoloogilised makara’d, kes kehastavad vastandite ühtsust. Enamasti on vajra kumbki ots neljaharuline, lisaks kulgeb harude vahel viiendana tsentraalne telg. Need vastavad viiele elemendile, viiele meelemürgile, viiele tarkusele ja viiele meditatsioonibudale.

 

Kaitsejumalused

Meie, eurooplased, keda on sajandite jooksul harjutatud monoteistliku maailmapildiga, räägime rohkearvulistest jumalustest justkui mingitest muinasjututegelastest või eeposekangelastest. See on loomulik, sest meie side animistliku või antiikse polüteismiga kui maailmavaatega on nüüdseks peaaegu olematuks. Aasia maadel, kus on levinud budism, elab paralleelselt edasi polüteistlik või vähemalt henoteistlik traditsioon. Nepali igapäevaelus on aukohal vedapanteoni jumalad, jaapanlased kummardavad šinto kami’sid, Birma templites võime altaril Buddha kõrval näha ka nat-vaimude kujukesi, Tõvas on šamanistlik usk vaimudesse endiselt elujõuline.

Kuidas budism üldse suudab kõige selle keskel säilitada oma autentsust? Ei suudagi. Iseäranis kohanemisvõimelise ja dogmaatikavaba õpetusena assimileerib ta endasse kohalike usundite elemendid, kohalikud jumalad, jumalused, kaitsevaimud, nendega seotud pühapaigad ja pühad mäed. Kohati tekib õigustatud küsimus, kas saamegi näiteks tiibeti või jaapani koolkondade puhul enam kõnelda budismist või on tegemist hoopis uue sünkretistliku religiooniga.

Eksisteerib siiski mingi sõnulseletamatu vägi, mis ei lase algkodust kaugele rännanud Buddha õpetusel täielikult lahustuda lokaalsete uskumuste ja jumaluste virvarris. Igatahes, kohalike jumaluste omaksvõtmine on paisutanud budistliku panteoni tohutult suureks. Lisaks jumalatele ja jumalannadele on veel kõikvõimalikud budad, kaitsejumalused, bodhisattva’d. Paljudel neist on oma naissoost paariline, samuti esineb arvukalt erikujusid ja emanatsioone. Niisiis, loendamatu hulk mütoloogilisi olevusi.

Seekordses tantsuetenduses on kesksel kohal Mahakala ’suur must’, tiibeti budismi enim austatud kaitsja. Ühtlasi peetakse teda teaduste müütiliseks alusepanijaks ja kaastunde-bodhisattva Avalokitešvara raevukaks aspektiks. Maalingutel ja tantsus kujutatakse teda üpris hirmuäratavana, enamasti tulipunaste turris juustega, ümbritsetuna inimkolpadest, irevil hammastega.

Kokkuvõtteks: ei soovita europotsent­ristlikult piiratud meelelaadiga kultuuritarbijale!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht