Vale pikk, elu lühike

Jan Kaus

 

Kipsikontroll Martin Scorsese filmis “Kahe tule vahel”: Leonardo DiCaprio, Ray Winstone, Jack Nicholson.

KAADER FILMIST

 

 

Krimidraama “Kahe tule vahel” (“The Departed”, USA 2006). Režissöör Martin Scorsese. Osades Leonardo DiCaprio, Matt Damon, Jack Nicholson jt. Linastub Tallinna kobarkinos.

 

Alustuseks märkus, et “Kahe tule vahel” tundub omaette võetuna küll lööva pealkirjana, tüüpilise action-filmi nimena, mis peaks justkui tagama suurema publikuhuvi, kuid võrreldes seda originaaliga, tuleb meelde meie põhjanaabrite kummaline tarve nii filmide kui raamatute originaalpealkirju täiesti teiselaadseks soomestada. Näiteks Mihhail Bulgakovi “Meistrist ja Margaritast” sai Soomes romaan “Saatana saapui Moskovaan” (“Saatan saabus Moskvasse”) ja Emil Tode “Piiririigist” romaan “Enkelten siemen” (“Inglite seeme”). Allakirjutanu juuksekarva lõhkiajav jutt poleks ehk muidu siin vajalik, kuid Martin Scorsese uudisteost silmas pidades muutub originaalpealkirja ja selle eestinduse suhe oluliseks. “The Departed” nimelt avab oma eestikeelsest muundusest hulga olemuslikumalt ja täpsemalt seda, mida Scorsese tahab oma filmiga öelda. Seetõttu nimetan allpool Scorsese teiste filmide nimesid originaalkeeles.

Riskides pommitada lugejat liiga laiade üldistustega, julgeksin näha Scorsese mahukas ja mõjuvõimsas loomingus teatud teemaderinge, mille juurde maestro ikka ja jälle tagasi tuleb. Nimetatud autor tundub oma loomingus tegelevat kahe suurema teemaga.

Esimest võiks nimetada allakäigu uurimiseks. Vahest just Scorsese kõige tunnustatumad filmid kõnelevad mõjuvaid lugusid inimlikust allakäigust: “GoodFellas”, “Raging Bull”, aga ka “Casino” ja “Mean Streets”. Nimetatud teostes kujutatakse samaaegselt nii ühiskonna äärealadel kui ka mingis mõttes selle keskmes tegutsevate inimeste tõusu ja langust. Teine grupp filme tegeleb lunastuse-teemaga: “The Last Temptation of Christ”, “Age of Innocence”, “Bringing Out the Dead”, “Gangs of New York”. Lunastus tähendab siin mitte mingit metafüüsilist muundust inimeksistentsis, kuivõrd pigem isikliku meelerahu saavutamist. Scorsese allakäigufilmides lunastust muidugi ei saabu, allakäik pole lunastav, vaid isegi siis, kui see ei lõpe surmaga, saabub see pigem rusuva-suruvana, lausa klaustrofoobilisena – endine hot-shot Henry Hill valeidentiteedi all kättemaksu eest peitumas, endine kasiinoboss Sam Rothstein tagasihoidlikus kihlveokontoris mõtlikult istumas, hiiglaslikud prillid ninal.

Lunastusfilmide meelerahu ei ole samuti päris selge ja positiivselt ühene, pigem võib rääkida meele selgusest, (kaotus)valu omaksvõtust – kuigi “Gangs of New York” keskendub Amsterdam Valloni kättemaksule ja selle teostamisele, ei mõju teostumise hetk katartilisena. Mõned Scorsese filmid tegelevad nii allakäigu kui ka lunastusega – näiteks “Taxi Driver” või “After Hours” – kuid need on keerukamad üksikjuhtumid, ning antud juhul peaks ju ütlema mõne sõna eelkõige Scorsese uudisteose kohta.

Kui kriitikud on maininud, et Scorsese tuleb siin tagasi teemani, mida ta kõige paremini valdab – organiseeritud kuritegevuse teke, toime ja loogika – siis võib väita, et “The Departed” tegeleb selgelt allakäigu teemaga. Kuid kui näiteks “GoodFellas” või “Raging Bull” tahavad kujutada allakäigu põhjusi, püüavad avada allakäivat teekonda, et triumfi kaldumine katastroofiks oleks selgelt näha, siis “The Departed” keskendub olukorrale, kus allakäik on juba toimunud, kus vaataja peab tegelema tagajärgedega. Allakäik – siinses kontekstis valetamine, valetamise akt, inimese terve identiteedi seostamine valega ja seega vale muutumine inimliku olemise keskmeks – toimub juba filmi alguses, valetamine on filmi käivitav tegur, filmiloo selgroog, ning “The Departed” kirjeldab omaksvõetud ja taastekkiva vale tagajärgi. Selletõttu leiangi, et “The Departed” on tabav pealkiri, kuna tõesti – tänu valele, pidevale valetamisele, vale muutumisele inimolemise teljeks on mõlemad filmi peategelased tegelikult juba konflikti käivitudes lahkunud, lahkunud nii tavapärastest inimsuhetest kui ka teatud mõttes surnud, s.t surmale määratud. Surm on n-ö nende laubale kirjutatud, kuid vaataja seda ei näe.

Põhimõtteliselt võiks juba filmi alguses nii Leonardo DiCaprio mängitud Billy Costiganile kui ka Matt Damoni mängitud Colin Sullivanile helistada mingi mees (keda mängiks näiteks Robert de Niro) ja öelda mõlemale telefonitorru: “You’re dead man!” (aga siis poleks vaatajal enam nii huvitav). Kõige üllatavamana, olles nii Scorsese vilunud jutustamisoskuse märk, mõjub aga see, et vaataja ei pruugi sellest ilmselgest lähtekohast ja loo nimes peituvast viitest aru saada. Allakirjutanu küll võpatas, kui igati sümpaatne Costigan välkkiirelt teise ilma saadeti.

Jah, mõlemad peategelased surevad kiiresti, täiesti ootamatult. Kuul pähe, plärts. Scorsese filmide vägivaldsusest on räägitud palju. Kuid just võtmeliste tegelaste tapmiste stseenid eiravad tavapärast Scorsese barokilikku vägivallapoeetikat (meenutagem kas või Joe Pesci mängitud Nicky Santoro peksmist pesapallikurikatega ja tema veres leemendava keha aukuheitmist “Casinos”), mida, tõsi küll, leiab paar korda ka kõnealusest teosest. Vägivaldsete aktide toimepanek leiab aset kiirelt ja kiretult, ilma jututa, veri küll pritsib, kuid ei laineta ega valgu. Oi, kui naeruväärsed paistavad selliste stseenide valguses tavalise action-seebi tapmisstseenid, kus tegelased peavad virutama enne kuule hulganisti klišeid.

Üleüldse, Scorsese keel on pisut teisenenud, justkui kokku tõmbunud. Kaamera ei vuhise enam sellise hooga, ei zuumi ega lenda. Filmi tempokas algus möödub kiiresti ning edasine kaamerakäsitlus ning montaaž mõjuvad üsna mõõdukas ja kaines vaimus. Rõhk on lool endal, nagu Ameerika kinokunstis tavaks, Scorsesel rohkemgi ehk kui mõne teise linaloo, näiteks 1990. aastate ja uue sajandi kostüümidraamade, aga ka must-valge “Raging Bull’i” puhul. Tõsi, kõnealuse filmi lõppkaadrist võib vaataja ära tunda, et tegu on kaheldamatult Scorsese original’iga – tapetud valevõmmi lukskodu rõdupiirdel jookseb rott, viidates sõnamänguliselt linaloo põhiteemale (inglise ratt tähendab kõnealuses kontekstis midagi äraandja ja valetaja vahepealset, mis on ilmselgelt hinnanguline väljend).

Filmi finaalis ilmuvad ning tähendusvälja plahvatuslikult selgitavad ja laiendavad nüansid või kaadrid on Scorsesele omased nagu näiteks too kummaline ebakõla, häiriv viiv, taksojuhi pilk tahavaatepeeglisse filmis “Taxi Driver” Peter Gabrieli üleva muusika saadetud vilkuvad tuled filmis “The Last Temptation of Christ” väsinud peategelaste vajumine valgusse filmis “Bringing Out the Dead” või New Yorki imekiire muundumine filmis “Gangs of New York”. Kuid kui lõpukaadrite rott välja arvata, visualiseerib Scorsese jutustatavat lugu üsna tagasihoidlikult, kokkusurutult.

Muidugi peaks ju hoopis püüdma vastata küsimusele, kas “The Departed” jääb Scorsese loomingus püsima, pidades silmas juba valminud šedöövreid. Kuidas võtta. Midagi imetabast siit filmist ei leidunud, valetamise ja vale-olemise teema mängiti küll välja huvitavalt ja põnevalt, kuid Mike Newelli “Donnie Brasco” võttis üheksa aastat tagasi samal teemal ja samadel motiividel üsna osavalt sõna; mõte, et võim tähendab automaatselt vägivalda ning et vägivald on seega inimsuhetes justkui paratamatu (kuna inimsuhetes on alati ka oma kõige leebemates väljendustes tegu võimuvõitlusega), pole samuti Ameerika kinokunstis värske, ehk kõige teravamalt on sellega hiljuti tegelenud David Cronenbergi “A History of Violence” – lunastus jääb saa(bu)mata, tugevama jõud maksab.

Kõnealuse filmi peaosalisi on kiidetud, Jack Nicholson oskab hullu tõbrast veenvalt mängida jah, kuid ega vist miski suuda selles osas ületada tema hüüatust “Wendy, I’m home!” Kubricku meistriteoses “The Shining”. DiCaprio osatäitmine haakub tema rolliga filmis “Gangs of New York” – ümbritsevale altkulmupilke kinkiv ja kannatuses maadlev noorkangelane, ning Damoni osatäitmine haakub omakorda tema rolliga Anthony Minghella filmis “The Talented mr Ripley” – külmalt valetav ja vassiv beebinägu. Mõneti isegi pisut liiga must-valge vastamisiasetus, kus DiCaprio tegelane saab oma valeks-olemisega palju kehvemini hakkama kui Damoni tegelane. Miks nii? Sellele vastust ei tule.

Teisalt, eks, räägime me Scorsesest. Allakirjutanu maitse jaoks tõusevad vanameistri puhul isegi kriitikute poolt mitte nii kõrgelt hinnatud linateosed mäekõrguselt üle enamikust kaasaegse Hollywoodi kraamist. Scorsesel on alati nägemus, teema ja sõnum; filmis “The Departed“ on selleks valetamine ning oma vale eest vastutamine. Sellest piisab, et pluss-meeleoluga kobarkinost reaalsusse lahkuda. Mis siis, et pärast selliseid majesteetlikke tulevärke nagu “Gangs of New York” või “The Aviator” seekord visuaalset üleküllust ei pakutud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht