Valgusvihus Tubin

Eredaim kiirtevihk langes muidugi Eduard Tubinale, ent valgustatud said ka teised ning see tegi vaate festivali nimitegelasele veelgi mitmetahulisemaks.

MEETA VARDJA

IV festival „Tubin“ 3. – 6. X Tartus ja Tallinnas, kunstiline juht Mihhail Gerts.

„Vaimustav“, „elamusrikas“, „seoserohke“ ja „kõrgetasemeline“ – need epiteedid tulevad esmajoones pähe, mõeldes neljandale festivalile „Tubin“. Käisin sel Tartu sügisese muusikaelu tähtsündmusel esimest korda, kuid kolme eelmise festivali kohta arvustusi sirvides leidsin kinnituse oletusele, et tänavu kogetu ei olnud erand, vaid seaduspärasus. Kunstilise juhi Mihhail Gertsi, kogu korraldusmeeskonna ja interpreetide armastusega tehtud töö on algusest peale vilja kandnud, hoolikalt läbimõeldud mitmekülgne formaat end tõestanud ning tänulikelt kuulajailt peegeldub tagasi vaid tunnustust ja lootust, et sellised hingekosutavad muusikalised kohtumised edaspidi jätkuvad.

Kultuuriajakirjanik Joonas Hellerma, kes kõik neli aastat on aidanud festivali kontsertidel sõnalist osa juhtida, nimetas seekord sündmust korduvalt Tubina pühadeks. Mulle näib, et tegu on kogu eesti heliloomingu, üldse väärtmuusika pidustustega. Eredaim kiirtevihk langes muidugi Tubinale, ent valgustatud said ka teised suurkujud ning see tegi vaate festivali nimitegelasele veelgi mitmetahulisemaks. Mõttelised liinid ja seosed ulatusid kord Eduard Oja ja Johannes Brahmsini, seejärel jälle Erkki-Sven Tüüri ja isegi Eduard Wiiraltini.

See, et lasti vabalt kõlada ka teistel häältel, tegemata Tubinast eraldi suurmeest, mõjus hästi küpselt ja terviklikult. Ellu ärkas nii Tubin kui ka teda ümbritsenud maailm. Pooleteisttunnise bussisõidu ajal Tartu tänavail, saadetuna Enn Lillemetsa sisukatest kommentaaridest, kangastus silme ette kunagise Eesti Vabariigi aegne Tartu dünaamiline kultuurielu kõigi värvikate isiksuste ja põnevate algatustega. Kontsertide sisse põimitud vestlusringid ja ettekanded mõjusid orgaaniliselt ja rikastavalt. Väga nauditav oli kuulda Katrin Allerit kõnelemas Eduard Oja keerukast saatusest ning mõtiskleda näiteks selle üle, mida võib nimetada „väheseks“ või „paljuks“ kellegi loomingu kvantiteeti hinnates. Tõeliselt avardav oli Eero Epneri juhatusel saadud pilguheit viiuli kujutamisele ja tähendusele eesti kunstis. Muusika sidumine teiste valdkondadega paistab mulle kahtlemata olevat festivali edu üks pante.

Tõeliselt avardav oli pilguheit viiuli kujutamisele ja tähendusele eesti kunstis Eero Epneri esituses. Muusika sidumine teiste valdkondadega paistab olevat festivali „Tubin“ edu üks pante.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Festivali raskuspunkt on olnud ikka Tubina sümfooniatel: moodustavad ju need tema loomingu kaalukaima osa ja oma kümne selles žanris kirjutatud lõpetatud oopusega on ta eesti muusika silmapaistvamaid sümfoonikuid. Avakontserdil kõlas sedapuhku neist esimene, jutustades 30. eluaastale läheneva helilooja julgusest öelda esimest korda avalikkusele midagi tähenduslikku klassikalise muusika vahest kõige prestiižsemas žanris. 1934. aastal valminud suurteose kõrvale oli paigutatud sümfoonilise muusika mõõdupuu, Beethoveni samuti esimene helitöö selles vallas – sealjuures oli Viini klassik teose valmimise ajal umbes sama vana kui Tubin oma oopust kirjutades. Nii seostusid mõlemad valitud meistriteosed kõnekalt festivali peateema – julgusega.

Erkki-Sven Tüür võrdles intrigeeriva pealkirjaga vestlusringis „Parem kui Brahms?“ Tubina sümfooniaid tabavalt abstraktsete pannoodega. Neid ei pruugi olla kohe kerge kuulata, nende mõistmiseks kulub aega ja süvenemist. Tõepoolest, pärast võrdlemisi klassikalist Beethoveni esimest sümfooniat ja sellele järgnenud Tubina erakordselt kaunist viiulikontserti oli Tubina esimesse sümfooniasse raskem sisse elada. Siiski, hoolimata väikesest tõrkest tajusin teosest hoovamas võimast energiat, stiihilist jõudu ja edasiliikumise tungi. Omaette tunnustust väärib Mihhail Gertsi esituse-eelne „võtmed kätte“ rubriik, kus tutvustati lühidalt helitöö n-ö peategelasi: see tegi sümfooniad kindlasti kergemini ligipääsetavaks. Need etteantud abistavad juhendid järgnevaks muusikaliseks teekonnaks olid esitatud väga asjatundlikult ja n-ö isu tekitavalt.

Lõppkontserdil tuli ettekandele ajaliselt teises skaala otsas paiknev lüürilise varjundiga Rootsis valminud Tubina üheksas sümfoonia, mis on justkui lihtne, ent ülimalt küps ja meisterlik. Vanemuise sümfooniaorkestri suure tundmusega esituses avaldusid nii vääramatu jõuga kulmineeruvad pinged kui ka teose õrnem, leplikum pool. Tubina üheksandaga astus dialoogi Antonín Dvořáki samuti üheksandat numbrit kandev kuulus sümfoonia „Uuest maailmast“. Ülevas emotsioonidest tulvil suurteoses kajas minu meelest omamoodi ka Eduard Tubina hääl. Oli ju Dvořák sümfooniat komponeerides samamoodi võõrsil – küll mitte traagilistel asjaoludel – ning tema koduigatsuse tunded tugevad. Küllap Tubin oleks seda sümfooniat, eriti hingepõhjani liigutavat imelise inglissarve soologa teist osa vägagi hästi mõistnud. Õnnestunult sobitus kahe nimetatud teosega Erkki-Sven Tüüri kontsert pikoloflöödile ja orkestrile pealkirjaga „Solastalgia“, mis osutab inimese kodupaika mõjutavatele keskkonnamuutustele. Aeglaselt lahti rulluvad protsessid, faktuuri ja dünaamilise pildi järkjärguline laienemine ning solisti (Heili Rosin-Leivategija) harmooniline sulandumine orkestrisse lõi kuulaja ette mastaapse ja haarava muusikalise maali.

Viiul oli Tubina sõnul tema lemmikinstrument ja seda armastust pilli vastu voogas vastu ka festivalilt. Esmalt Hans Christian Aaviku vapustav soleerimine avaõhtul Tubina esimeses viiulikontserdis, mis on siiamaani eredasti meeles. Libisedes kergelt üle tehnilistest aspektidest, kandis viiuldaja kuulaja justkui teise maailma, mis sisaldas nii paljut: minu meelest oli selles kohati lapsepõlvemälestusi, unistusi ja nostalgiat, siis jälle pastoraalsust, filmilikkust ja ka igavikulisust. Suurepärast tuge pakkus viiuldajale ERSO nüansseeritud mäng Gertsi juhatusel. Iseäranis soe mälestus jäi ka pühapäevasest hommikust Eesti Rahva Muuseumis, kus viiuldaja Triinu Piirsalu ja Mihhail Gerts (seekord pianistina) kandsid ette Tubina „Süidi eesti tantsuviisidest“, esimese viiulisonaadi ning meeldiva üllatusena ka Tubina õpetaja Heino Elleri „Männid“. Rahvamuusikast inspireeritud süit kõlas meeleolukalt ja karakteerselt, paiguti sobivalt lustakalt. Oli näha, et Piirsalu on oma väljenduses vaba ja naudib mängu. Viiuli­sonaat oli hoopis tihedama faktuuri ja keerukama rütmikaga ning pani proovile ka pianisti, kuid Gerts sai sellega suurepäraselt hakkama.

Mineviku muusikateoste elustamisel ja rambivalgusse toomisel on määrav roll kanda interpreedil. Tuleb öelda, et festivalil kohtas imetlusväärselt palju muusikute tõelist pühendumist ja jäägitut süvenemist esitatavasse muusikasse. Toon välja näiteks Age Juurika Tubina klaverisonaadi nr 1 temperamentse ja jõulise tõlgenduse, mille puhul interpreet ja teos laval muljetavaldavalt ühte sulasid. Kirkalt jäi meelde Karmen Puisi ja Joonatan Jürgensoni dramaatiliselt esitatud Eduard Oja laul „Ei näe enam“ Juhan Liivi sõnadele. Täiesti fenomenaalne on Mihhail Gerts ise: esineda peaaegu kõikidel kontsertidel nii dirigendi kui ka pianistina, võtta kunstilise juhina sõna, suunata publikut ning pakatada seejuures entusiasmist on erakordne. Ainult rõõm, et talle sai tänavu sügisel osaks väljateenitud Eesti Muusikanõukogu preemia väljapaistva rahvusvahelise kontserttegevuse ja festivali „Tubin“ kunstilise juhtimise eest möödunud hooajal.

Paar Tubina sümfooniat on veel nelja aasta jooksul esitamata jäänud ja kindlasti ootavad mitmed huvipakkuvad seosed lähemat avastamist. See annab alust loota, et ka järgmisel sügisel on põhjust kohtuda ning jääb vaid soovida korraldajatele indu tänuväärset festivali jätkata.