Väljas oli veebruar …

Nii omamaise heliloomingu kui ka interpreetide üle saab tunda vaid suurt ja sügavat rõõmu, kuigi laiemas pildis ei ole asjad meie muusikamaastikul siiski sugugi nii roosilised.

ÄLI-ANN KLOOREN

Veebruar on eestlastele eriline kuu ja seda võis märgata ka kontserdikavades, kuhu oli valitud tavapärasest rohkem eesti muusikat. Nii omamaise heliloomingu kui ka interpreetide üle saab tunda vaid suurt ja sügavat rõõmu.

Laiemas pildis ei ole aga asjad meie muusikamaastikul siiski sugugi nii roosilised. Klassikalise muusika tegijatele näitas koha kätte 2024. aasta Eesti muusikaauhindade galaüritusel juhtunud äpardus, mida võiks ka aasta ämbriks nimetada. Kui kõik auhinnasaajad said järjest tänada sõpru ja sugulasi, siis Heino Elleri klaverimuusika plaadistamise eest aasta klassikaalbumi auhinna pälvinud Sten Lassmann lihtsalt unustati lavale: ei saanud ta oma tänusõnu öelda ja auhinnagi pidi ise vaikselt laualt võtma, samal ajal kui õhtujuhid Birgit Sarrap ja Stefan lobisesid ennastunustavalt armeenia šašlõkist.

Selle kurbnaljaka vahejuhtumi näis heastavat Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert, mis oli minu arust üks läbi aegade paremaid. Mul oli peas palju kiidusõnu nii kunstilise juhi Jaan-Eik Tulve kui ka kõigi teiste tegijate ja esinejate kohta. Siis aga hakkasid mulle silma presidendi vastuvõtule kutsutud külalistega tehtud intervjuud, kus näiteks Margus Tsahkna pidas kontserti liiga diibiks ja morbiidseks, Lauri Läänemets olevat igavusest magama jäänud ning Hans H. Luik oleks üldse tahtnud kuulata Led Zeppelini või Rujat. Seejärel tegin ma seda, mida muidu mitte kunagi ei tee: lugesin netiavarustest kommentaare, millest positiivseima mulje jättis üks paljudest „anonymustest“, kellele olid kontserdi ajal lausa enesetapumõtted pähe tikkunud. Minu arvamust need loomulikult ei kõigutanud, aga masendav lugemine oli see ikka – sellest päästis vaid legendaarse netikommentaatori Roberti vaatamine.*

Veebruarikuu algas aga suurepärase kontserdiga Korsika meesansamblilt Spartimu, kes esitas ühtmoodi fantastilisel tasemel sealset aastasadu vana polüfoonilist muusikat ja omapäraseid tuntud poplaulude seadeid. Nende meeste esinemisest niigi vaimustatud publik võluti lõplikult ära Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ esitamisega, kusjuures esimest ja kolmandat salmi lauldi koos kuulajatega eesti keeles, teine salm oli aga tõlgitud korsika keelde.

Isamaalistest tunnetest oli kantud ka Eesti Rahvusmeeskoori ja VHK keelpilliorkestri kontsert, kus toodi Rasmus Puuri juhatusel kuulajateni nii eesti muusika klassikat kui ka uuemaid teoseid, peamiselt seatuna meeskoorile ja keelpilliorkestrile. Kiidusõnu peab ütlema kõikide õhtul kõlanud seadete kohta, eraldi tõstan aga esile Pärt Uusbergi versiooni Aleksander Kunileiu laulust „Mu isamaa on minu arm“ ja Rasmus Puuri oma Veljo Tormise „Muistse mere lauludest“. Uusbergi seade lisab sellele põhjamaiselt vaoshoitud laulule paraja annuse dramaatilisust, aga ka nukrust. Puuri loodud orkestrisaade Tormise teosele jäi küll peamiselt koori fooniks, kuid selle ärev meeleolu koos meeskoori vokaalsetelt karakteritelt mitmekesise partiiga moodustas võimsa terviku. VHK keelpilliorkestrit on viimaste aastate jooksul rohkelt kiidetud, aga ega küll küllale liiga tee. Rasmus Puur on valinud selle orkestriga isepäise tee: ei ole ju tavaline, et üks õpilasorkester mängib peamiselt vaid sellele loodud muusikat. Puur aga on väsimatult seadnud orkestri jaoks eesti muusika klassikat ja tundub, et oma viimast sõna ei ole ta veel öelnud.

Eesti Vabariigi 106. aastapäevale oli pühendatud segakoori K.O.O.R. kontsert „Inimesed sõdurisinelis. Mõeldes Ukrainale“, kus kõlas Raul ja Gustav Talmari juhatusel Eino Tambergi muusika. Kuigi lood olid temaatiliselt üsna erinevad – kunagisest levimuusikahitist „Kordan sinu nime“ kantaatideni „Maailma avastamine“ ja „Kojutulek“ –, suudeti need ühendada dramaatiliseks jutustuseks. Kerge ehmatuse põhjustas esialgu „Kojutulek“, sest kõlab see ju 1968. aastal valminud, minu mäletamist mööda üsna punases filmis „Inimesed sõdurisinelis“, aga tegemist on väärtmuusikaga. Nii nagu sõdurid selles filmis ei saanud valida armeed, kus sõdida, ei olnud ka Nõukogude aja heliloojatel suurt valikut, millistele filmidele muusikat kirjutada. Mari Amori seatud kantaat oli K.O.O.Ri esituses muljetavaldav: kõrvu jäi koori hea häälematerjal ja kõlajõud, aga ka nüansseeritud dünaamiline skaala, mis on selle teose kord mehise, kord nukra meeleolu edasiandmiseks nii vajalik.

Veebruarikuu jooksul sai üksjagu kuulda ka eesti heliloojate uudisloomingut. Andres Kaljuste ja Sophia Rahman esitasid Tõnu Kõrvitsa kuueosalise vioola­sonaadi, kus soolokadentsid (Cadenza I–III) vahelduvad unenägudega (Dreams I–III). Kui esimestes osades on meloodiajoonises ootamatuid ja alati mitte kõige loogilisemaid käänakuid, siis viimane „Dream“ jätab oma kauniduses eriliselt sügava ja täiusliku mulje. Väga läks hinge ka kontserdil kõlanud Mingo Rajandi „My Bleeding Heart“ soolo­vioolale: selles kõlava valu ja igatsuse andis Andres Kaljuste mäng suurepäraselt edasi.

Väsimatult rikastavad meie nüüdismuusika pilti ansambel U: ja Una Corda, kusjuures esimene on tegutsenud juba 20 ja teine 15 aastat. Una Corda koosseisus Ene Nael (klavessiin), Kristi Mühling (kannel) ja Liis Jürgens (harf) oli sel korral koostanud oma kava vaid eesti muusikast. Esiettekandes kõlas Liisa Hirschi „Celsius –23˚“, kuid sügavaima mulje jättis Marianna Liigi „Värelused“, kus oli vormikujunduses ära tabatud kuulajale hästi vastuvõetav ja mõistetav ülesehitus – pidev liikumine kõrguse poole. Age Veeroosi „Külmkinga“ ja Mirjam Tally teose „Soe elu jäämäe jalamil“ puhul näisid heliloojad olevat liigselt vaimustunud ansambli rikkalikest kõlavõimalustest ning nii järgnes neis teostes üks kõlaefekt teisele ja suurem pilt läks kaduma. Ansambel U: võttis aga veebruarikuisel kontserdil vaatluse alla meil peaaegu tundmatu tšiili muusika, millest jäi eriti meelde León Schidlowsky klaveriteos „Action“. Teose graafiline noot kuvati ka ekraanile ning kuigi oli raske aimata Taavi Kerikmäe esituse ja noodi seost, oli lõpptulemus igal juhul põnev.

Häid elamusi pakkusid ka kontserdid, kus pillimehed näitasid tugeva interpreteerimisoskuse kõrval üles ka loomingulisust. Kontserdil „Rhapsody in Blue“ kõlas see George Gershwini igihaljas teos Tanel-Eiko Novikovi huvitavas seades kahele klaverile ja kahele löökpillimängijale. Üldmulje oli väga hea: orkestrit asendanud kaks marimbat, mida mängisid Novikov ja Karl Johann Lattikas, toetasid üllatavalt hästi Sten Heinoja ja Rasmus Andreas Raide vahel jagunenud klaveripartiid. Vaid lõigud, kus klaverite saateks oli kasutatud ainult väikest trummi, jäid natuke kuivaks ja kohati ka liiga militaarseks.

Žanripiire ületavaid seadeid sai kuulda trio Peedu Kass (kontrabass, elektroonika), Theodor Sink (tšello) ja Villu Talsi (kitarr, mandoliin) kontserdil, kus kõrvuti kõlasid peamiselt džässilikus võtmes Johann Sebastian Bachi, Thomas Tallise, Erki Pärnoja, Raul Söödi ja Peedu Kassi looming ning eesti rahvamuusika. Hea leid oli mandoliini kaasamine: tumedakõlalise tšello ja kontrabassi kõrval tõi see oma heleda häälega muusikasse rõõmsameelsust ja kergust.

Ilusa punkti pani minu veebruarikuistele muusikaelamustele Floridante barokkorkestri kontsert sarjas „Euroopa tippsolistid“. Raske on mõne lausega anda edasi selle kontserdi ilu ja võlu. Oma tuntud headuses esinesid laulja Maria Valdmaa ja viiuldaja Hans Christian Aavik, kuid enim tahan solistidest esile tõsta hollandi baritoni Tim Kuypersit: milline kaunis ja võimas hääl, laitmatu tehnika ja tohutu hingestatus. Tema Xerxese aaria „Ombra mai fu“ oli oma jõulisuses, aga ka äärmises nüansseerituses üks õhtu tipphetki. Orkestrist jäi kõrvu mahlakas basso continuo grupp, kus lisaks Saale Fischerile (klavessiin) ja Villu Vihermäele (barokktšello) olid sel korral ka Regina Udod (kontra­bass) ja Paul Daniel (barokk-kitarr). Rõõmu valmistas noorte keelpillimängijate kaasamine orkestrisse: kogenud Anthony Marini kõrval mängis barokkviiulit Triin Veissmann ja barokkvioolat Hanna Maria Semper. Oma solistivõimekust tõestas Veissmann aga kontserdi üllatusnumbris, Evelin Seppari uudisteoses „Torna amore“, mis oli piisavalt diip ja morbiidne, et tuua rõõmuküllase baroki keskele tõsisemat meeleolu, aga ei lasknud oma põnevas arengus ometigi magama jääda.

* „Eesti laul 2012“, vaheklipid. Õige eestlase kandidaat nr 6: netikommentaator Robert. – ERR 2012.