Vanamuusika kõrghetked Haapsalus

Haapsalu vanamuusikafestival on justkui kvaliteedimärk, korraldajate valikuid võib vaat et pimesi usaldada ja kerge südamega igale kontserdile minna.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

XXIX Haapsalu vanamuusikafestival 28. – 31. VII, kunstiline juht Toomas Siitan.

Olen Sirbi veergudel kirjutanud mitmel korral Haapsalu vanamuusikafestivalist ja järjest keerulisem on leida originaalset ja löövat algust oma kirjatükile. Otsustasin siis sel korral alustada lihtsa statement’iga: Haapsalu vanamuusikafestival on tore festival. Lihtsakoeline hinnang, aga suur oli rõõm, kui avastasin, et ka korraldajad peavad festivali toredaks, ega nad muidu ei oleks kirjutanud kava viimasele leheküljele niimoodi: „Kas soovid anda oma panuse, et järgmised festivalid oleksid veel toredamad?“ Mida selleks tegema peab, võib iga huviline ise kavalehelt välja uurida.

Seda sündmust toredaks tegevaid elemente on rohkesti. Paljudele muusikasõpradele on neli festivalipäeva Haapsalus üheks suve kõrghetkeks, mida nauditakse täiel rinnal, eriti kui ilm seda soosib. Populaarsed on festivalipassid ning kohalik majutus on hinnas, sest kalli kütuse ajal on järjest vähem neid, kes õhtul linnast lahkuda soovivad. Välja on kujunenud kindel rütm: pärastlõunane kontsert Jaani kirikus ja õhtune toomkirikus. Sinna vahele jääb paraja pikkusega hingetõmbepaus, mida täita koogi ja kohviga Müüriääre kohvikus. See on siiski vaid üks külg festivalist, kõik saab ikkagi alguse muusikast. Aastast aastasse on esinejate latti aina kõrgemale tõstetud ja ei mäleta, et oleks olnud ühtegi lati mahaajamist, rääkimata selle alt läbijooksmist. Nii ongi Haapsalu festival justkui kvaliteedimärk, mille korraldajate valikuid võib vaat et pimesi usaldada ja kerge südamega igale kontserdile minna.

Just nii oli ka sel korral. Kõik kontserdid olid äärmiselt kõrge tasemega, kuid kaks neist olid lausa harukordsed. Prantsuse klavessinist Jean Rondeau jättis juba eelmisel festivalil vapustava mulje, seetõttu oli rõõm suur, kui selgus, et ta on ka selleaastaste esinejate hulgas. Kavalehelt võis lugeda, et ajaleht Washington Post on kirjeldanud teda kui „üht kõige loomulikumat esinejat tänapäevase klassikalise muusika areenil“. Selle iseloomustusega saab vaid nõustuda, lisaks lubab loomulik olemine ka tema isikupäral ja erilisusel esile tõusta. Ta läheb jäägitult muusikasse ning tema musitseerimise kergus ja iseenesestmõistetavus, aga ka tehniline üleolek, on ainulaadsed. Sel aastal on ta kevadest saadik tuuritanud Euroopas Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonidega“ ning need kõlasid ka Jaani kirikus pehme ja kauni kõlaga klavessiinil. „Goldbergi variatsioonid“ on üks keerulisemaid klahvpilliteoseid üldse, kestab umbes poolteist tundi ning keskpärase esituse korral võib selle kuulamine osutuda üsna piinarikkaks. Rondeaul aga algas pärast lühikest sissejuhatavat improvisatsiooni teekond, mis oli täidetud muusikaga, kus iga noot, iga liin ja iga nüanss oli tähendusrikas ning läbi mõeldud. Rondeau on kinnitanud, et ta jätkab tööd „Goldbergi variatsioonidega“ nii kaua kui ta elab ja need ei saa tema jaoks kunagi valmis, siit ilmselt ka tema interpretatsiooni värskus.

Bachi „Goldbergi variatsioonid“ Jean Rondeau esituses viisid kuulaja muusikalisele teekonnale, kus iga noot, iga liin ja iga nüanss oli tähendusrikas ning läbi mõeldud.

Sabine Burger

Võrdväärse elamuse Rondeauga pakkus inglise vanamuusikaansambel Tenebrae Consort Nigel Shorti juhatusel. Kava koosnes inglise renessanss­polüfooniast ja keskaegsest liturgialaulust. Haapsalus esinenud koosseis moodustus vaid viiest lauljast, kellega aeg-ajalt liitus ka Nigel Short. Tegemist oli huvitava ja suurepäraselt kokku kõlava kooslusega – igast meeshäälerühmast üks või kaks lauljat, lisaks üks alt. Ja milline hääl oli imekauni tämbriga aldilauljal Martha McLorinanil – tavapärasest aldist eristas teda suur hääleulatus, seda just ülemise registri osas. Oli kuulajate õnn, et Tenebrae kavas kõlas inglise renessanssmuusika, mis on tolleaegsest mandril loodud polüfooniast palju laulvam ja pehmem, ning see tundus olevat ansamblile üdini omane, eriti kui lauldi inglise keeles. Ansambli fantastilise kõlamaailma tekkel oli oma osa kindlasti ka toomkiriku akustikal, mis oli neile justkui loodud – paraja pikkusega kaja, nii et ükski sõna ega muusikaliin ei läinud kaduma, kuid kõlas nagu mingitest kõrgematest sfääridest.

Ei möödu ühtegi Haapsalu festivali ilma Toomas Siitani juhatatud suurvormita. Kui viimastel aastatel on kõlanud Händeli oratooriumid ja Johann Sebastian Bachi „Matteuse passioon“, siis sel aastal tulid ettekandele pikkuselt tunduvalt tagasihoidlikumad teosed – Bachi motetid ja kantaadid, mis aga oma muusikaliselt materjalilt ja sügavuselt kindlasti tagasihoidlike hulka ei kuulu. Nii nagu varasematelgi aastatel, oli festivali jaoks loodud orkester, mis sel korral hämmastas oma nüansirikkuse, kõlavärvide, dünaamilise skaala ja intonatsioonilise puhtusega. Kindlasti oli oma roll siin soomlasest kontsertmeistril Aira Maria Lehtipuul, kelle põhjalik ettevalmistustöö orkestriga lõi eeldused suurepärasele ettekandele, samuti sai nautida ka tema hingestatud soolosid. Oma tavapärases headuses (ja natuke rohkemgi) esitas soolokantaadi „Ich habe genung“ sopran Maria Valdmaa, eriliselt nauditavaks muutis selle ettekande aga dialoog pehmekõlalise traversflöödiga, mida mängis hiilgavalt Lisa Kawasaki. Koori­partiid olid sel korral Voces Tallinna kanda ning suures plaanis jättis koor hea mulje. Kuulsin koori ka paar nädalat tagasi esitamas barokksuurvorme, siis jäi mulje, et kooril on vaid üks valjuse­aste – forte, nüüd aga oli tulemuseks palju detailsem ja dünaamikarikkam esitus, kus selgelt joonistusid välja erinevad polüfoonilised kihid. Probleemseks osutus aga sopranirühm, nii oma ühetaolise ja üsna nüansivaese tooniga kui ka intonatsioonilise ebatäpsusega.

Aira Maria Lehtipuu, Maria Valdmaa ja Lisa Kawasaki astusid üles veel teiselgi kontserdil – koos Saale Fischeri ja Villu Vihermäega ansambli Floridante koosseisus. Esinejad olid kokku pannud imeilusa ja hästi läbimõeldud kava, kus põhirõhk oli Georg Philipp Telemanni „Pariisi kvartettidel“ ja Georg Friedrich Händeli „Saksa aariatel“, sekka ka prantsuse barokkmuusikat. Huvitav leid oli „Saksa aariad“, mis erinevad Händeli ülejäänud loomingust – neis ei ole tema muusikale üldiselt omaseid suuri ja ülevaid tundeid ega rohkeid virtuoosseid kaunistusi, vaid on palju intiimsemad ja lihtsamad nii sisult kui ka muusikaliselt. Maria Valdmaa siiras ja vahetu, ülimalt kerge ja puhas esitus oli hingematvalt ilus.

Veel üks maailmanimi selleaastasel festivalil oli Lars Ulrik Mortenseni juhitav Concerto Copenhagen, kelle ettekandes kõlasid Joseph Haydni kolm tormi ja tungi perioodi sümfooniat: nr 43 Es-duur „Merkuur“, nr 44 e-moll „Leinasümfoonia“ ja nr 47 G-duur „Palindroom“. Hoolimata tuntusest ei kõla Haydni muusika kontserdilavadel sugugi sageli, ja kui see ka juhtub, siis valikus on ikka need mõned kõige kuulsamad sümfooniad. Seetõttu oli väga värskendav kuulda vähemtuntud teoseid ja veel niivõrd suurepärases esituses. Eriti sügava mulje jättis „Leinasümfoonia“, mille ainsat mažoorset osa – imeilusat Adagio’t – lootis Haydn kuulda oma matuseteenistusel (läks siiski teisti ja mängiti hoopis Mozarti reekviemi). Concerto Copenhagen ei ole arvuliselt suur – üheksaliikmeline keelpillirühm, lisaks kaks naturaalsarve, kaks oboed ja fagott –, kuid kõlajõud on neil kui suurel orkestril, ilmselt aitas siin kaasa ka toomkiriku akustika.

Läbilõike Viini klassikute keelpillikvartetiloomingust esitas M4GNET koosseisus Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Siluan Hirv­oja. Kui Haydni ja Beethoveni kvartetid kõlasid natuke kammitsetult ja liiga „korralikult“, siis Mozarti kvarteti nr 15 d-moll KV 421 esitus oli täiesti teisest puust ning pakkus tõelise elamuse. Huvitav oli jälgida ansambli kaht erineva interpreedinatuuriga viiuldajat – Robert Traksmanni äärmiselt ekspressiivne mäng kõrvuti Katariina Maria Kitse tunduvalt introvertsema ja malbema mängustiiliga. Midagi sellesarnast sai kogeda ka gambakontserdil, kus duos André Lislevand ja Johanna Randvere esindas esimene jõulisemat ja emotsionaalsemat poolt, teine aga intiimsemat ja tasakaalustavat jõudu. Aga siit on vaid väike samm soostereotüüpide libedale teele, nii et pigem võib seda pidada täiesti juhuslikuks kokkusattumuseks. Gambaduo kontserdi üheks põnevamaks jooneks oli aga Anna-Liisa Elleri kandlel mängitud basso continuo partii, mis andis solistidele täiesti uudse, kohati peaaegu klahvpillilikult kõlava põhja.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht