Varajase muusika gurmeevalik

Taas leidis kinnitust fakt, et kergem on omandada keeruline tehnika kui anda teose aeglastele osadele ja pikkadele nootidele sisu.

ÄLI-ANN KLOOREN

Vanamuusikafestival „Ceciliana“ 15. – 18. III Tallinnas. Kunstiline juht Imbi Tarum, esinejad Markus Kuikka (viola da gamba, Soome), Bora Park (sopran), Jennie Högberg (plokkflööt, Soome) ja Sofia Fernholm (plokkflööt, Soome), Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Helsingi kunstide ülikooli Sibeliuse akadeemia barokkorkester, Tuuli Lindeberg (sopran, Soome) ja Eero Palviainen (teorb, Soome), Bolette Roed (plokkflööt, Taani), Aureliusz Goliński (barokkviiul, Poola/Taani) ja Imbi Tarum (klavessiin).

Varajase muusika austajatele pakkus eelmine nädal tõelise gurmeevaliku: Peter Phillips ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning hispaania ja portugali renessanssmuusika, Tallinna Kammerorkester ja Andrew Lawrence-King ning prantsuse barokk, vanamuusikafestival „Ceciliana“. Aga nagu ikka: kui toimuma hakkab, toimub liiga palju – nii ka sel nädalal. Kontserdid langesid ajaliselt kokku ning tuli teha valik, mida kuulama minna. Minu sõelale jäi enamik „Ceciliana“ kontsertidest ning Andrew Lawrence-Kingi juhatatud TKO.

Vanamuusikafestival „Ceciliana“ leidis aset viiendat korda ja kandis seekord pealkirja „Põhjala sillad“. Nagu juba pealkirja järgi võib oletada, anti kontserdid koostöös Põhjamaade muusikutega, eelkõige soomlastega, nende kõrval ka interpreedid Taanist, samuti Poolast. Sel aastal olid „Ceciliana“ festivalile kaasatud üliõpilased nii Sibeliuse akadeemia kui ka EMTA varajase muusika keskustest. Soomlased peavad oma vanamuusika osakonda veel väga nooreks (asutatud on see 1995. aastal), kuid meie varajase muusika keskus on põhjanaabrite omast veel 20 aastat noorem. Ometigi on vanamuusikute järelkasvu koolitamisel tehtud väga tänuväärset tööd, mille tulemust saime ka sel festivalil kuulda. „Ceciliana“ on siiani jäänud suhteliselt kitsa ringi ürituseks (see väide ei pea küll paika Kadrioru lossi kontserdi kohta, kus koha leidmisega oli raskusi), aga loodetavasti jõuab järjekindla töö ja reklaami tulemusel nendele kontsertidele ükskord ka arvukam kuulajaskond.

Festivali avakontserdil esitas Markus Kuikka viola da gamba’l Georg Philipp Telemanni 1735. aastal loodud fantaasiaid, mis leiti alles 2015. aastal ühe Saksamaa lossi eraraamatukogust. Viola da gamba on barokkmuusikas oluline basso continuo pill, soolopillina kuuleb seda tunduvalt harvem. Tema häälestamine ja häälespüsimine on vanamuusikakontsertide kuulajatele tuttav probleem, samuti on pilli kõla suhteliselt kuiv ja vaikne, eriti keskmine register, kus kipuvad sisse tulema ka igasugused kriuksud ja muud kõrvalhelid. Markus Kuikka esitus oli kõrgetasemeline, kuid peab tunnistama, et ei ole kerge kuulata terve tund soolo-gamba’t, eriti kui tegemist on ühe ja sama helilooja võrdlemisi sarnaste teostega. Kahju, et Telemann on kasutanud oma fantaasiates nii harva pilli madalat registrit. Üksikud lõigud, mis mahlakalt kõlasid, raputasid justkui unest ja ärgitasid huvi. Need lõigud on siiski lühikesed ning neid on vähe, peamiselt on fantaasiad kirjutatud just kõige fantaasiavaesemas keskmises registris.

Andrew Lawrence-Kingile kuulub üks suuremaid ajalooliste harfide kogusid ning enda sõnul kaotas ta järje oma pillide kokkulugemisel pealt kahekümnenda juures. Tallinna kontserdil esines ta itaalia stiilis harfil.

Mati Hiis

EMTA ja Sibeliuse akadeemia üliõpilaste barokkorkestri noored said oma ülesandega hästi hakkama, kuid taas leidis kinnitust fakt, et kergem on omandada keeruline tehnika kui anda teoste aeglastele osadele ja pikkadele nootidele sisu. Nii kõlasidki kiired ja virtuoossed osad aeglastest tunduvalt paremini: näiteks Händeli triosonaadis F-duur või Telemanni kontserdis B-duur, aeglased osad jäid veel tuimaks ning vajavad suuremat mõtestamist. Aga õppimiseks ju muusikaakadeemias käiaksegi ja arvata võib, et aeglased osad jõuavad sisukuselt varsti kiiretele järele. Kontserdil tuli ettekandele ka Mozarti motett „Exsultate, jubilate“, kus astus solistina üles EMTA üliõpilane Bora Park. Kuigi Mozarti muusika võib aeg-ajalt tunduda „kerglane“, siis selle kergluse saavutamine on omaette trikk. Kahjuks see noortel muusikutel veel hästi ei õnnestunud, instrumentaalsaade jäi raskepäraseks. Ka solisti esitus oli ebaühtlane: Bora Pargil on imeilus nõtke ja õrn kõrge register, mis sobib hästi Mozarti esitamiseks, kuid laulja madal register on veel nõrk ja seal laulmine ei tule loomulikult, vaid suure pingutusega. Veel üks paradoks: selleks et moteti pikk soolokadents usutavalt kõlaks, tuleb osata sellele sisuta osale anda sisu. Selleni kahjuks noor laulja veel ei küündinud.

Festivali lõppkontserdil Kadrioru lossis esitasid Telemanni ja J. S. Bachi teoseid Imbi Tarum klavessiinil, Aureliusz Goliński barokkviiulil ja Bolette Roed plokkflöödil. Terve kava oli ette kantud väga kõrgel tasemel, nautida sai suure­pärast ansamblimängu. Kui eespool kurtsin natuke Telemanni fantaasiate fantaasiavähesuse üle, siis täiesti vastupidine oli tema sellel kontserdil kõlanud triosonaat a-moll viiulile, plokkflöödile ja klavessiinile, kus oli ideid, kõlasid ja värve kuhjaga. Taani plokkflöödimängija omapärane mängustiil haaras kogu füüsist ja meenutas kohati mängu tantsu saatel. Temalt kõlas ka kontserdi ainuke soolopala, seade plokkflöödile J. S. Bachi sooloviiuli partiitast E-duur, kus võis täiel määral nautida nii Roedi tehnilist tulevärki kui ka sisulist sügavust.

TKO 25 pidunädalate sarjas rõõmustas kuulajaid inglise vanamuusikaspetsialist Andrew Lawrence-King. Tema muusikaliste oskuste nimekiri on pikk: ta on varaste harfide virtuoos, dirigent, continuo-mängija, barokiajastu žestide asjatundja, barokkooperite lavastaja jne, loetelu võib veel pikalt jätkata. Talle kuulub ka üks suuremaid ajalooliste harfide kogusid ning enda sõnul kaotas ta järje oma pillide kokkulugemisel pealt kahekümnenda juures. Tallinna kontserdil esines ta itaalia stiilis harfil, samuti sai ülevaate tema mänguoskustest tšembalol, kastanjettidel ja tamburiinil. Kava koosnes seekord prantsuse barokkmuusikast või, nagu Lawrence-King ise seda nimetas, peenest prantsuse tantsukunstist, kusjuures ei piirdutud ainult prantsuse heliloojate muusikaga, vaid kavva oli võetud ka inglase Henry Purcelli prantsuse stiilis teoseid. Lawrence-Kingi näol on tegemist põneva ja kirgliku dirigendiga, kes juhtis orkestrit kord tšembalo, kord harfi tagant, vältides kätega juhatamist. Tulemus oli suurepärane: orkester kõlas värvikalt, ülimalt erksa rütmiga, esituses oli ka paras annus huumorit ning lavastusefekte.

Kontserdi suurim avastus oli siinmail praktiliselt tundmatu helilooja Jean-Féry Rebeli (1666–1747) 1737. aastal valminud balleti „Les Élémens“ ehk „Elemendid“ muusika. Tegemist on oma aja kohta väga julge teosega, kusjuures dissonantside kasutuselt meenutab see kohati lausa modernset muusikat. Teose esimeses osas „Kaos“, kus kujutatakse maailma loomist, tõi kaosesse selgust Lawrence-King, kes hüüdis puhtas eesti keeles vahele, mitmenda kaosega on parasjagu tegemist. Põnevad olid balleti teisedki osad, näiteks linnukesi imiteeriv „Ööbik“ või „Tamburiinid“, kus Lawrence-King ise tamburiini kätte võttis. Muudest esitustest tuleb kindlasti esile tõsta Purcelli tõlgendused: nii erksa kõlaga ja rütmilist rondot näidendimuusikast „Abdelazerile“ polegi varem kuulnud, erakordselt kaunis oli ka Dido kaebus harfil ette kantuna. Selline kontsert ei saanud lõppeda lisapaladeta ja tänu sellele saime tundma ka Lawrence-Kingi kui heliloojat. Esimese lisapalana kõlas tema ooperist „Kalevala“ sauna­stseeni lõik. Teise lisapalana kanti uuesti ette kontserdi algupoolel kõlanud André Campra teos „Entrée des Bostangis“, kus Peeter Sarapuu sai peale fagotimängu demonstreerida ka oma näitlejaoskusi. See viimane lugu jäi oma lihtsuses ning ülimas rütmikuses kummitama, nii et kui kontserdilt koju minnes ühest Pika tänava baarist möödusin, kõlas sealt kostuv Michael Jacksoni tümps kui Campra rütmimasina kahvatu vari.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht