Varia. Kelle pidu?

Viktoriinides on sageli küsimuste kategooria „varia“. Vahest kuluks muusikaauhindadegi puhul ära kategooria, kuhu toppida kõik see, mis voolab üle žanripiiride?

MARIA MÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

26. jaanuaril antakse taas üle Eesti muusikaauhinnad (EMA), mille nominendid on välja valinud 180 muusikaspetsialistist koosnev žürii. Ehk on hea vahelduseks vaadata auhinnagala seekord teistpidi, mõelda paralleelreaalsusele, mis oleks võinud olla. Mitte selleks et tagantjärele rusikatega vehkida, vaid et mõista: iga auhinna taga on otsapidi juhus, aga ka mõistlikud valikukriteeriumid. Kes tahab, võtab galaüritust jälgides kõrvale ka nominentide nimekirja, sest juba valitute hulka pääsemine on paljudele muusikutele auasi.1

Žürii töö telgitagused

Mõni sõna uuematest suundadest žürii töös. Eestis on 1998. aastast välja antud popmuusikaauhinda Kuldne Plaat, mille saamise ainus kriteerium on plaadi­müük. Eesti muusikaauhinnad said sellest aegamisi tähtsamaks just sellepärast, et tähelepanu väärivat muusikat hakkas valima laiaulatuslik žürii ja tänu sellele hakati esile tõstma kvaliteeti, vahel ka avalikkusele võrdlemisi tundmatuid artiste. (Muidugi, ka aina suure­maks paisuv lava-show ja muusika­tööstuse areng on ürituse paisumisel olnud tähtsad.) Selles valguses ei tundu kohane, et EMA žüriile on nüüd hakatud andma järjest rohkem soovitusi, mille alusel hääletada. Näiteks seekord lisati e-kirja esimest korda juhis, et teatud kategooriates, nagu aasta popartisti ja aasta parima laulu puhul „palume arvesse võtta ka kandidaatide populaarsust“. Ma leian, et žürii peab valiku langetama oma sisetunde, mitte kellegi populaarsuse põhjal. Populaarsust saab statistika abil mõõta ja selle hindamiseks pole tingimata žüriid tarvis.

Mõne aasta eest põhjustas vastu­olusid see, kui hiphopi kategoorias avati võimalus kandideerida vaid üksik­looga. Nüüd on ka popis võimalik nomineeritud saada vaid mõne looga – pole vaja enam täisalbumit ega EPd nagu teistes stiilikategooriates. Eks see võimalda pildis hoida aktuaalseid artiste, teine asi, kas neil on just sel aastal ka väärikaid tulemusi ette näidata.

Mullu tõsteti aasta albumina esile Nublu „Café Kosmos“. Tänavused auhinnad kuulutatakse välja 26. jaanuaril ja siis saab teada, kelle õuele pidu seekord jõuab.

nublufy.ee

Niikaua kui mäletan, on žüriiliikmed saanud hääletada kõigis kategooriates, ehkki on rõhutatud, et antagu oma hääl vaid nendes valdkondades, kus tuntakse end kindlalt. Ja muidugi pole žürii liikmel lubatud hääletada temaga seotud artistide poolt.

Sel aastal oli uuendusena igale žürii liikmele hääletuseks avatud maksimaalselt kolm kategooriat. Tunnistan, et olin ebameeldivalt üllatatud, kuigi mõistsin, et sellega püütakse lahendada üht pikaajalist probleemi. Nimelt on kaua olnud mureks, et ehk hääletatakse liiga lõdva randmega tuntud nimede poolt. Vähestel on aega ja viitsimist igas kategoorias toimuv omale selgeks teha, aga punkte tahaks ju ikka panna. Mulle on see mõtte­viis võõras, sest žüriis osalemine on meeldiv võimalus saada ülevaade ka neist albumitest, mis on märkamata jäänud. Katsun siiski teistest ka aru saada: eks kõik taha ju oma galapääsme kuidagi välja teenida.

See-eest paistab, et inimesed, kellele on mõne stiili või skeene tegemised läbi ja lõhki teada, tunnevad tänu sellele muudatusele, et nende häälel on kaalu ja selle mõju ei lahustu seltskonnatähekeste suvaliselt klikitud punktide tõttu.

Kummalised kategooriad

„See on popparite pidu.“ Midagi sellist kuulen sündmuse lähenedes igal aastal. Tänavu hakkasin tõsiselt mõtlema, kui kitsalt või laialt selles lauses poppa­reid määratleda. Kohati näib, et seltskonnal, kes seisab selle ürituse taga, paistabki silme ees olevat ainult kommertsväärtusega muusika ja seda osatakse lahterdada küll. See, mis kaldub peavoolust vähegi kõrvale, püütakse aga justkui mingisse teisejärgulisse kategooriasse ära peita, kusjuures see kukub nii mõnigi kord üsna veidralt välja.

Viktoriinides on sageli küsimuste kategooria „varia“. Vahest kuluks muusika­auhindadegi puhul ära kategooria, kuhu toppida kõik see, mis voolab üle žanripiiride ja mida ei ole austet määratlejad osanud kuhugi panna? Lõpuks ollakse olukorras, kus kogu muusika ongi selles määratlemata kategoorias, sest muusika üks omadusi ongi sulada kokku, otsida ja leida inspiratsiooni teistest stiilidest. Niiviisi tekib illusioon, et luuakse jätkuvalt midagi uut.

Mida võiks kuulata?

Igal aastal hüüatab keegi auhindade valimisprotsessi ja auhinnagala korraldavast Eesti Fonogrammitootjate Ühingust, et oli hea muusika-aasta. Kuidas siis oleks saanud olla halb? Võiks käia üle suurema osa stiilikategooriaid ja tutvustada, mis ses vallas eelmisel aastal märkimisväärset oli. Stiiliülesed kategooriad, näiteks aasta naisartist ja aasta album, on enamasti ka stiilikategooriatest läbi käinud, sestap jätan need käsitlemata. Vahetevahel on seos nominentidega ilmne, teinekord sugugi mitte, sest tõsilugu on see: kui on palju head, siis jagunevad ka suure žürii hääled paljude heade artistide/albumite vahel ja nii võibki esile kerkida keskpärane.

Džässmuusika nominentide hulka on tõesti sattunud tohutult tugevad tegijad, kellele kulub Eesti muusikaauhindadega kaasnev tähelepanu väga ära. Minu teravama kõrva pälvisid tänavu vokaaldžässi plaadid (see pole sugugi alati nii, olen muidu ikka instrumentaali­lemb), sest on sattunud olema väljapaistvate isiksuste aasta.

Susanna Aleksandra on teinud koostöös soome pianisti Joonas Haavistoga nii sisult kui ka vormilt tervikliku vokaaldžässialbumi: ta justkui kõneleb selle kaudu kuulajaga ja samal ajal voolab muusika täiesti vabalt. Polegi nii sage, et laulja julgeb nii täielikult olla muusikas tema ise. Album „The Siren“ valiti ka Ühendkuningriigi ajakirja Jazzwise 2021. aasta parimate plaatide hulka.

Täiesti omaette nähtus eesti muusikas on Kaisa Ling Thing. Võib ju pulkadeks võtta Kaisa Lingu kirjandusliku ja muusikalise ande ning lavakarisma, kuid tõsi on see, et tema feministliku sõnumi ja vodevillihuumori seguna kokku pakitud albumist „Läänemure lained“ pigistavad viimase välja need, kel on olnud au teda laval näha. Muidugi võib vaielda, kas džässialbumite vahel on selle muusika õige koht, pigem teeb ta midagi bluusilikku.

Olen laval näinud ka Karmen Rõivas­sepa kvartetti ja totaalselt vaimustunud nii tema kontserdist kui ka esimest albumist „Dance of Sounds“, kuid album „Breathe“ on kuidagi nõrgem kui varasem. Ehk on asi selles, et esimese albumi jaoks korjatakse materjali ikka aastaid, kuid järgmisega on rutt. Sellest hoolimata väärib Rõivassepa edasine areng jälgimist.

Maestro Tõnu Naissoo oli tänavu esindatud kuue albumiga: küll soolo­pianistina, küll ansambliga elektri­klaveril. Sellist produktiivsust ei mängi praegu üle ükski teine härrast kaks või kolm korda noorem muusik. Tal on õnn nautida menu väga eri ringkondades ja tema plaate oodatakse üle maailma. Mulle jäid kõrva eelkõige tema seikluslikumad albumid: Tõnu Naissoo Electric Trio „Different Directions“ ja soolokas „The Process of Creation“. Veel pani džässikategoorias kõrvu kikitama Johannes Laas 5teti „Öö“. Tanel Rubeni „No Answers“ tekitas oma eklektilisusega tõesti vaid küsimusi, nagu lubatud, ning ka ansambli Kõnts „sorba dreams“ justkui sisaldas põnevaid ideid, kuid need olid nõrgalt seotud.

Folgi-etno vallas oli valikut teha raske, sest häid albumeid oli sel aastal palju. Omapärase kõlapildiga olid nii Nagy Bögö „Erinevad maailmad“ kui ka Kuno Malva „Akordionimeditatsioonid“. Pauk luuavarrest oli aga imeliste keerdkäikudega „Vagabund 3“, mis on „Eesti etno“ 2020. aasta ringreisil kokku saanud bändi album – olevat ebatavaline, et laagri seltskond on koosmängu jätkanud, kuid ilmselgelt on ka klappi.

Curly Strings on välja andnud tervelt kaks eri meeleoluga albumit ning mõlemat võib vabalt soovitada („Pidu meis eneses“ ja „Rahu meis eneses“), ehkki olgem ausad, see on siiski autori­looming lääne folgi mõttes – rahvaliku muusika alget selles pole. Näib, et kõige populaarsemaks on osutunud Puuluubi „Viimane suusataja“, mis oma vaimukate tekstimängude ja veidrate seadetega on hoogsalt žanripiire ületanud – Puuluup teeb ju samuti originaal­loomingut ja etnožanriga seob seda vaid hiiu kannel.

Trad.Attack! andis aga välja hiilgava kontsertalbumi „We Miss Playing for You (Live 2020)“, mis paneb kindla peale ka publiku Trad.Attack!-i live’i järele janunema. Publik on sel kolmikul täiesti peo peal. Ja ehkki Ewert And The Two Dragons ei ole nii hoogne bänd, võib sama öelda nende Saku suurhallis salvestatud kontsertalbumi „Live at the Arena“ kohta, mille võis leida indie-albumite hulgast. See on kuulamist väärt, eriti ajal, kus nii rahvarohkeid kontserte kogeda ei saa.

Varem käis etno ja folgi kategooriasse ka rahvalik muusika, kuid nüüd juba paar aastat on autorilaul ja rahvalik muusika eraldi lahtris. Tuleb tunnistada, et rahvaliku kohta ei oskagi midagi kosta, küll aga riivab kõrva, et autorilaulu alla paigutatakse muusikat väga juhuslikult. Mõni selle kategooria võiks täiesti vabalt olla popmuusika, teine indie all jne. Mõni album väärinuks rohkem tähelepanu. Puhkuseloomade samanimeline album on Paul Danieli kirju muusikaga meeleolukas ja ühtlasi mõtlemapanev plaat Kalju Kruusa sõnadele, laulab Jaan Pehk. Hästi omapärase hääle ja voolavusega on ka Liisa Tetsmanni ansambli Rubundi siiras, kuid elutargalt kõlav autoriplaat „Müha“.

Kuna elektroonikat kasutatakse tänapäeval peaaegu igasuguses stiilis muusika meisterdamisel, siis tuleks ehk hakata kaaluma hoopis akustilise muusika kategooria lisamist. Praegu on aga olemas eraldi elektroonilise muusika kategooria. Aga mida see õieti tähendab aastal 2022? Kas seda, et a) elektroonikat on rohkem kui akustilisi vahendeid, b) elektroonilised vahendid domineerivad sisu üle või c) nende mõne albumi puhul ei ole leitud paremat kategooriat, kuhu see sisu paigutada, kuigi elektroonilisi albumeid on ka kõigis muudes lahtrites? Kahtlustan, et õige on variant c. Ega see tähenda ometi tänapäeval seda, et materjal peaks sobima tantsimiseks?

Kui juba on mingite tunnuste alusel elektroonilise muusika kategooria, siis võiks selle täita millegagi, mis jääb kõrva. Mulle avaldas muljet Genghis Jaani „Bouquet of Longing for China“, s.t Meisterjaani ehk Jaan Tätte juuniori hiina muusikast inspireeritud eksperimendid. Ka Maarja Nuut on plaadil „Hingel“ avastanud oma loomingus uusi kõlavälju ja muusikalisi vahendeid ning põnev on see tee kaasa käia, ehkki Maarja Nuudi ja Ruumi kõlamaailm on minu mugavustsoonile lähemal. Omamoodi huviäratavate katsetustega on hakkama saanud ka Ruutu Poiss albumil „Palav aed“ ja Modulshtein plaadil „Timetrix“. Wateva (Eesti mõistes korraliku üleilmse reach’i saavutanud Cartoonis tegutsenud Hugo Martin Maasikas ja Kris Evan Säde) on aga teinud plaaditäie väga heal tasemel raadiosõbralikku elektroonilist tantsumuusikat, sealjuures on albumile „Disposable Society“ kaasatud rida popartiste (näiteks plaadi nimiloos laulab Manna, aga sealt võib leida ka Stefani, Daniel Levi ja Nöepi), nii et skeem on Cartooniga suhteliselt sama.

Indie– ehk alternatiivmuusika kategooria on juba aastaid olnud nähtavasti kõige mitmekesisem, sest see on üks neist lahtritest, kuhu lükatakse kogu n-ö tundmatu kraam. Aga sinna lükatakse ka tuntud nimed, kes teevad muusikat, mida ei osata hästi piiritleda. Sealt ju tulebki sageli see, mida veel ei tunta ega osata ehk väärtustada, aga mis on võib-olla the next big thing, salalaegas, kust leiab tuleviku hittide ehitusmaterjali.

Eesti indie troonil on praegu koha sisse võtnud Ouu. Kui debüütalbum oli veel toorevõitu ja pisut pidetu, siis „Saint Frotée“ on kindel indie-pop (mõiste, mida pidasin 15 aastat tagasi absurdiks, aga elu muutub), kus on üllatavaid keerdkäike, mis on aga teostatud veenvalt.

Manna on suutnud naisräppari kuvandi seljatada: juba pealkiri „I Can Do Anything If I Want To“ ütleb, et tema album on väga mitmekülgne ja isepäine. Arvasin algul, et Janek Murd on albumil „Viiv“ teinud ideaalset elektroonilist taustamuusikat, kuid see on ikkagi täiesti süvamuusika, s.t nõuab süvenemist ja kutsub süvenema. Estrada Orchestra „Playground“ on aeglaselt arenev kõlamaastik, mis avab end järk-järgult, kuni kuulaja avastab end tohutu ilu keskelt. Hundi albumi „Station Luna“ paigutaksin vist meelsasti elektroonika alla, kuid tähtsam on see, et seal on põnevaid kõlakatsetusi ja häälekasutust ning muidugi mõtlemapanev sõnum. Maris Pihlap on ammu kõrva jäänud, aga soolodebüüt „What Have I Become?“ tervikuna ei köida (on siiski väga häid lugusid). Jonas.f.k tuli 2020. aastal välja tugeva debüüdiga, „TLL.02“ jääb sellele alla, kuid hea teada, et selline tegelane on olemas.

Täiesti omaette nähtus tänavuste indie-muusika nominentide seas on Erki Pärnoja ja kammerkoori Collegium Musicale „Anima mea“. Kui meil oleksid pisut vabameelsemad akadeemilise muusika institutsioonid ja teistmoodi klassikalise muusika auhinnasüsteem, siis võiks see vabalt olla üks aasta tähtsamaid akadeemilise muusika albumeid. Kahtlemata on see oma märgi maha jätnud, on uuenduslik ja ebatavaline.

Rokis ilmub palju harilikku kirvega mustri raiumist, aga omapära on jäänud väheks. Muidugi on rokinõudlus praegu väiksem kui kõikvõimalikul elektroonilisel muusikal, aga see ei selgita, miks suurem osa ilmuvast on selline „on kah“. Kõrva jäi Paraboli „Sulajää“, mille teostus ei ole ehk ülemäära vinge, kuid vähemalt on olnud ideid. Ja Ans. Anduril on ka vähemalt oma käekiri, mis sest, et neil on minu arust paremaid albumeid ja ükski lugu mu playlist’i ei jõudnud.

Popis tooksin välja paar uueväärset plaati (sellist, mille puhul ei saa öelda, et vana plaat on kordama jäänud või et muusika on tehtud täpselt etteantud skeemi järgi). Nöepi „No Man Is an Island“ on täiesti Kõpperi heal tasemel EDMi sugemetega popplaat, kuid napib sädematerjali. Pizzaga, mille moodustavad eraldi tuntud artistid Reket, kohver ja boipepperoni) on kummaline lugu: üksikud singlid on mõjunud veidralt, oleks justkui poetud lati alt läbi, kuid tervet albumit kuulates joonistub välja tegijate taotlus teha muusikat n-ö depressiivsetest väikelinnadest sealsetele noortele. Ei tea, kas see muusika minu pakutud sihtgrupile ka (niiviisi) toimib, aga mina tajun seal sotsiaalset, kohati iroonilist sõnumit, mis hoiatab väikelinna tüdrukuid-poisse liigse glamuurse elu ihaluse või pealiskaudsete suhete eest. Siin tuleb välja tõde, mida tuletas hiljuti meelde ka 5Miinuse eestvedaja ja Pizza liige Estoni Kohver: „Lolli mussi tegemiseks ei tohi ise idioot olla. Seda on kuulda.“2

Hiphopis oli tänavu, olgem ausad, jälle Genka aasta. Genka ja DEW8 album „Oleg“ oli otseselt hiphopi kategoorias ja kajastub ka nominentide hulgas. See on ootuspäraselt suurepärane plaat. Kuid teine Oleg Kosjugini teemaalbum „X“, mille võis leida ainult aasta albumi kategooriast, on midagi erakordset. See näitab, kuidas üks väljamõeldud tegelane võib raskel koroonaajal tööd anda vaata et poolele muusikasektorile. See on plaat, kus teevad artisti, bändi või remiksijana kaasa väga paljud tuntud ja vähem tuntud muusikud. Peale selle, et 31 lugu sisaldav album kutsub muige suule, annab see ühe võimaliku ülevaate praegu Eesti muusikas tegutsejatest. Kümne-kahekümne aasta pärast on see üks tutske ajaloodokument. Veelgi huvitavam on aga selle albumi stiilikirevus: raamistus on justkui rahvalik, kuid kohata võib peaaegu kõike metal’ist ja klubimuusikast industrial’i ja indie’ni. Muretsema ei pea ka need, kes kuulavad ainult Koit Toomet või Synne Valtrit – kõik on kohal. Ja kogu see tsirkus on kokku pandud ühe kriminaalse imagoga alter ego kümnenda tegutsemisaasta tähistamiseks. Võimas!

Kui juba hiphopist rääkida, siis peab mainima ka Mängupoi$$ Käru postuumset albumit „R.I.P.“. Plaadi panid kokku tema sõbrad, vennad Romet ja Raul Esko, kes on popmuusikas nime teinud videomeistrid. Nähtavasti ei saa vähem väärtustada ka Siim Nestori rolli, kes alustas artistiga plaadiarutelu juba enne tema ootamatut surma ning sai seetõttu ligi ulatuslikule materjalile, mis albumiks vormistatuna näitab, et Mängupoi$$ oli tõepoolest oma kaasaegsete mõmina­räpilastega võrreldes leidlik ja musikaalne. Ja ta oli alles oma lavatee alguses. Nominentide hulgast leiame ka Yasmyni, kelle loomingut kiidan põhimõtteliselt väga – lihtsalt otsingulisemat debüüt­albumit „Snowfall“ nautisin siiralt, ilma et oleksin pidanud tegema järeleandmisi. Praegune materjal on arenenud minu maitsega võrreldes pisut teises suunas.

Metal’i asjus ma seekord sõna sekka ei ütle, sest ei kuulnud midagi sellist, mis oleks mind päriselt liigutanud. Asi pole selles, et mulle on see kategooria vastumeelne – sugugi mitte. Ka klassikalise muusika nominentidest ma pikemalt ei kirjuta. Klassikanominendid valib eraldi žürii, kuhu ma pole kunagi kuulunud. Minuni jõuavad selle valdkonna plaadid väga juhuslikult. Seega puudub mul eelmisel aastal välja antu kohta ülevaade – kui kellelgi see üldse on (sellest murest olen varem kirjutanud).3 Muidugi soovitan tutvuda mõlema kategooria plaatidega, sest žürii on ju tööd teinud ja nende kategooriate žüriis ei langeta otsuseid arvatavasti juhuslikud suunamudijad.

1 Selgusid Eesti Muusikaauhinnad 2022 nominendid. – ERRi Menu portaal 11. I 2022. https://menu.err.ee/1608462044/selgusid-eesti-muusikaauhinnad-2022-nominendid

2 Kaarel Täll, Estoni Kohver: tihti teenitakse reklaamiga plekki, et edasi teha oma päris asja. – Turundajate Liit 5. I 2022. https://turundajateliit.ee/intervjuu-estoni-kohver/

3 Maria Mölder, Eesti muusikaauhindade kuulsad ja kummalised. – Sirp 26. I 2018.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht