Vase hiilgus ja helgus

Noored puhkpillimängijad ei saa kurta eeskujude puudumise üle ning üks selliseid on tänavu kevadel 50. sünnipäeva tähistanud trompetist Indrek Vau.

ANITA MAASALU

Kontsert „Õppejõud laval. Indrek Vau 50“ 4. IX EMTA suures saalis. Indrek Vau (trompet), Kai Ratassepp (klaver). Kavas Vassili Brandti, Giuseppe Verdi (Jean-Baptiste Arbani seade), Ferenc Liszti, Oskar Böhme ja Jean-Baptiste Arbani muusika.

Ei saa salata, et eesti puhkpillimuusika on tänavu saanud valusaid hoope. Professionaalsete puhkpilliorkestrite järkjärguline kadumine on noorte muusikute pealekasvu kahtluse alla seadnud. Õigusega, sest võimalused tööturul on tulevase eriala valikul kahtlemata üks mõõdupuid, eriti veel valdkonnas, kus on tarvis lapsest saati iga päev pühendunult tööd teha. Rääkimata sellest, et pillimängija iseseisev töö ehk instrumendi harjutamine ei lõpe enne pensionipõlve. Noored muusikud ei saa aga kurta eeskujude puudumise üle, sest Eestis on küllaga võimekaid puhkpillimängijaid, kes hoiavad tänapäeval elus võimalust kodumaal kvaliteetset muusikat kuulata ja muusikaharidust omandada. Üks selliseid on tänavu kevadel 50. sünnipäeva tähistanud trompetist Indrek Vau.

Peale pikaaegse töö Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ridades on Vau tuntud kui aktiivne solist, hinnatud kammermuusik ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud. Erilise tähtsusega on olnud ka tema pühendumus eesti trompetimuusika esitamisel ja salvestamisel, mille eest sai ta 2017. aastal ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Sel EMTA sarja „Õppejõud laval“ kontserdil oli Vau lavapartner pianist Kai Ratassepp, kes on samuti EMTA õppejõud.

Erilise tähtsusega on olnud Indrek Vau pühendumus eesti trompetimuusika esitamisel ja salvestamisel, mille eest sai ta 2017. aastal ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.

Piia Ruber

Kevadest sügisesse lükkunud sünnipäevakontserdi kava kulges temaatiliselt XIX sajandi vaskpillivirtuooside vaimus – vaskpillimängija juubeli tähistamiseks soliidne valik. Alustades vene trompetikoolkonna isa Vassili Brandti ning lõpetades kornetivirtuoos Jean-Baptiste Arbani loominguga oli kava läbi ja lõhki kokku pandud iseloomustamaks instrumentalisti tehnilist võimekust, millest pika karjääriga Indrek Vaul loomulikult puudust ei tule. Kuulda sai ka pilli lüürilisemat ja romantilisemat külge. Omaette tore kokkusattumus oli asjaolu, et kavas olnud heliloojatest Brandtil ja Arbanil, aga ka valdava osa elust Peterburis tegutsenud Oskar Böhmel on olnud tähtis roll ka pedagoogina. Seega oli programm igati kohane õppejõudude sarjas kõlavale kontserdile.

Õhtu alustuseks valitud Vassili Brandti kontsertpala nr 1 f-moll op. 11 lükkas voolavate ja tehniliselt nõudlike passaažide ning rikkaliku kantileense teemaga kavale hoo sisse ja kutsus publikus esile esimesed braavohüüded. Paljutõotava algusega kontserdi energia loomulikult ei vaibunud, vaid jätkus kogu järgneva tunni vältel. Kui otsida trompetirepertuaarist viise, mis ka juhuslikule kuulajale midagi ütleb, siis üks selline on usutavasti Giuseppe Verdi ooperist „Aida“ pärit „Triumfimarsi“ trompetisoolo. Selle põhjal on juba eelmainitud kornetimängija ja helilooja Jean-Baptiste Arban loonud fantaasia, kus on edasi arendatud seda marssi ning teisi ooperist tuntud teemasid. Teos oli kahtlemata hea valik, et näidata instrumendi võidutsevat ja pidulikku iseloomu, mille poolest on trompet ju eelkõige tuntud. EMTA saali akustikas lõid võidukad fanfaarihelid kaunilt särama.

Vaskpillimängijate loomingule olid kontserdi keskpaigas kontrastseks vahepalaks kaks Ferenc Liszti teost: esmalt romanss S 169 seatuna trompetile ja klaverile ning seejärel legend nr 2 S 175 „Püha Franciscus Paolast kõnnib lainetel“ sooloklaverile. Eelkõige pianistide repertuaaris tuntud romanssi kuulsin trompetiversioonis tõtt-öelda esimest korda ja elamus osutus igati sümpaatseks. Mõneti ongi trompet ehk lüürilise meloodiapillina alahinnatud. Võib väita, et juba Liszti teos üksi tõestas, et instrument on selleks oma täidlase tämbriga täiesti sobilik. Et puhkpillimängija saaks puhkust ja ka kontsertmeistril oleks võimalus soleerida, oli kavasse valitud Liszti legend nr 2. Teos oli maitsekas üleminek eelnevalt esitatud romansilt, mille lainetav bassipartii kandus nüüd üle sellesse teosesse, et iseloomustada püha Fransiscuse teekonda üle vee. Kiitust võib siinkohal avaldada ka Kai Ratassepale, kelle sooloesitus oli kõigiti väärikas ja väljapeetud. Ka ansamblipartnerina oli ta Vauga kogu õhtu vältel heas balansis. Poeetilisemal lainel sai kuulda veel saksa trompetimängija Oskar Böhme trompetikontserdi op. 18 teist osa adagio religioso, imekaunis romantilises stiilis kontserdi keskosa, mis kõlas suure­päraselt ka iseseisvana.

Kui üldse millegi üle kurta, siis mis muud kui vähese publiku üle. Kui kevadisel sünnipäeval aset leidnud ERSO kontserdil pidi Vau soleerima tühjas Estonia kontserdisaalis, siis nüüd pooltühjas EMTA kontserdisaalis ja seekord mitte piirangute, vaid pelgalt huviliste nappuse tõttu. Pooltühjas saalis jäi kammerlik kontsert kõlama pisut õõnsalt, kohati jäi kripeldama isegi soov kuulata sama kava väiksemas ja salongilikumas keskkonnas, kuigi on selge, et suures saalis musitseerimine on juubelikontserdi puhul sobilikum. Hoolimata sellest oli publiku vastuvõtt väga soe ja aplodeeriti välja ka lisalugu. Tänavu kevadel Klassika­raadio saates „Delta“ antud intervjuus rääkis Vau, et on pühendunud noorema põlvkonna õpetamisele selleks, et vaskpillimängijad saaksid ka 50 aasta pärast Eestis muusika alal kõrgharidust omandada. Nõnda oli suur rõõm tõdeda, et kontserti oli kuulama tulnud hulk noori vaskpillimängijaid, sest oluline pilliõppe osa on ju tingimata ka muusika kuulamine. Jääb vaid loota, et huvi puhkpillimuusika vastu tulevikus ei rauge, vaid kulgeb ikka tõusulainel.