Väsimatu juubilari hoogsate tuuridega pidu

Ette teada suurepärased külalised tulevad ja lähevad, nad on alati kindel valik, aga nad ka rabavad harvemini. Rabavad noored, kes veel ei ole legendid, aga kellest kunagi saavad.

MEETA MOROZOV

Festival „Jazzkaar“ 19. – 28. IV Tallinnas ja üle Eesti.

Juubelile saab vastu minna mitut moodi. Võib korralikult hinge tõmmata ja loorberitel väljateenitult puhates kõigele heale tagasi vaadata, sest nii kaua on rabeletud ja vaeva nähtud – juudi traditsioonist pärit mõiste „juubel“ (hbr jobel) üht pidu- ja puhkeaastat ju tähendaski. Võib ka väsimatult edasi pürgida ja üllatada, pilgu ettepoole rihtida. „Jazzkaar“ valis oma 30. aasta juubeli tähistamiseks viimase tee ja valis hästi. Ühele festivalile on selline tulevikuperspektiiviga arvestamine igati kasulik, sest ega kaugeltki kõigil peokülalistel pole juubilariga tihedat seost ja ühiseid minevikumälestusi, mida heldimusega meenutada. Uusi kuulajaid tuleb võita ka nende seast, keda 1990. aastal veel olemas ei olnudki ja kes ihkavad uudseid teravaid elamusi. Pealegi, kui publikut on „Jazzkaarele“ omaselt aastaid harjutatud tahkemat toitu sööma, olema uuele eksperimentaalsele vastuvõtlik, siis peab seda pakkuma ka ümmargusel sünnipäeval – et mitte pettumust valmistada. Vastutame ju nende eest, kelle oleme taltsutanud.

„Jazzkaar“ sai mineviku, oleviku ja tuleviku vahel laveerimisega oskuslikult hakkama. Juubelikohased kohustuslikud austusavaldused 30aastasele ajaloole olid kenasti olemas, aga piisavas koguses, minemata liigselt sentimentaalseks heietamiseks. Sild minevikuga oli ehitatud peamiselt ava- ja lõppkontserdil. Nagu pealkirjades „Jazzkaar 30: Tüür & Sumera Rewrite“ ja „Jazzkaar 1990 Rewrite“ sisalduv liide re- viitab, kõlasid Vabal Laval varem loodud teoste uued käsitlused. Vana kaardiväe ja noorte muusikute südamlikus koostöös loodi kogu intensiivsele kümnepäevasele kirevale ja mitmekesisele programmile ilus raamistik.

„Jazzkaare“ visiitkaart on varemgi olnud stiilide mitmekülgsus ja külalislahke avar käehaare, kuhu mahub ka džässiga nõrgalt seostatavaid žanre. Selline ülesehitus soodustab publiku kasvu, sest väga erineva maitse-eelistustega inimestel on võimalik midagi enda jaoks avastada ja nii leidsid ka tänavu festivalile tee igasuguse profiiliga kuulajad. Minu meelest on see ainult tore, kui Telliskivi loomelinnakusse satub nii kuuekümneaastasi, kes kuulavad liigutatult nostalgilisi eestikeelseid svingihitte ansambli The Swingin’ Sisters esituses, kui ka kahekümnendates noori, kes korraldavad Vaba Lava kontserdisaali ümber tantsupõrandaks, et kehalise väljenduse abil nautida Oddisee & Good Compny räppi või Mark Guiliana meisterlikku elektroonilises võtmes trummi­mängu. Mida rohkem ühiskonna­kihte ja vanuse­rühmi festival kaasab, seda ühisem ja suurem on pidu ja sellele kaasa­aitavale laiale stiilivalikule ei oska ma küll midagi ette heita.

Kiiduväärt oli ka juubelipeo kava ülesehitus ja kontsertide järjekord. Mõnel õhtul mitu korda Vaba Lava ja Punase Maja vahel pendeldades ning muusika sisseahmimisest veidi väsinuna pidin siiski tõdema, et kava on õnnestunult ja võimaluste piires nii vaheldusrikkalt kokku pandud, et kontserdimaratoni ette võtnud kuulaja pidas hästi vastu. Näiteks võib tuua festivali keskpunktis olnud kolmapäeva, mis algas ühiskonnakriitiliste tekstidega mõtlemapaneva vokalisti Somi kontserdiga, jätkus koosseisu Captain Kirke and the Klingons julge helikeelega värske plaadi esitlusega, seejärel sai vaimustuda Felix Lajkó virtuoossest viiulimängust ning õhtu lõpetas sametise väljendusrikka häälega Kaili Kinnon, kelle hea kõlaga laulud pakkusid intensiivsest kuulamisest pisut kurnatud ajule lõõgastavat unelemist. Selline kontrastne ja mitmekülgne järjekord iseloomustas ka teiste päevade etteastete paigutust.

Ei saa mööda minna suurtest nimedest, keda oli suurel sünnipäeval muidugi ka ja kelle mäng vastas nime suurusele küll. Legendid ongi head. Joshua Redman, John Scofield, Judith Hill, Bobby McFerrin – tulid ja esinemised õnnestusid. Kõige eredama kogemusena tooksin välja McFerrini, kes pani kogu saali kaasa laulma ja lõi oma lihtsusega täiesti müstilise õhkkonna. Ometigi ütleksin peaesinejate kvaliteedimärgile vaatamata, et suured ette teada suure­pärased külalised tulevad ja lähevad, nad on alati kindel valik, kes alla lati sooritust ei tee, aga nad ka rabavad harvemini. Rabavad noored, kes veel ei ole legendid, aga kellest kunagi saavad. Kõige olulisem on, et jaguks pealekasvavat põlvkonda, kes kannaks džässiarmastust edasi, looks uut, võib-olla mässaks, kui vaja, leiaks oma tee ja hoolitseks selle eest, et džässielu ei kiratseks. Siinkohal kiitus „Jazzkaarele“, et ta on andnud tulevastele legendidele võimaluse.

Juubelipidustustelt sisse ja välja käies jäid sellise edasiviiva jõu ja tulevikulootusena mulle silma eelkõige võimsad naised, andku mehed mulle andeks. Nende naiste sulest sündinud muusika ei ole see, mille saatel rahulikult veini rüübata. Selle kuulamiseks tuleb teha tugevat aju- ja mõttetööd. Ei saa teisiti öelda, kui et Maarjamaa tütred on kanged – töötavad end jonnakalt üles, vallutavad suurlinnade lavasid, juhivad mehiseid kollektiive, ei karda šokeerida ja üllatada ning edastavad julgelt oma sõnumit. Saaremaalt pärit Maria Fausti loomingut võib ilmselt armastada või vihata, aga külmaks ei saa see tuline naine ja tema ekspressiivne saksofonimäng küll jätta. Eksperimentaaldžässi päeva raames Punases Majas üles astunud Faust küttis Tim Dahli ja Weasel Walteri abil helitehnilistest viperustest hoolimata nii kuis jaksas. Keerukas mitmekihiline tiheda faktuuriga helikeel ja industriaalset hõngu loovad halastamatud improvisatsioonid panid higistama muusikud, aga ka eksperimentaalset muusikat mõista püüdvad kuulajad. Kombinatsioonis Sofia Jernbergi külmavärinaid tekitavate hääleimprovisatsioonidega jättis esmaspäevaõhtu läbiraputatud kustumatu mulje.

Saaremaa on džässimaailma panustanud ka teise talendiga – MaiGroupi-nimelist kooslust vedava bassimängija Mai Leiszi helikeel on Fausti karmi käekirjaga võrreldes hoopis teistsugune, aga see haarab oma pehmuses ja mõtlikkuses omamoodi endasse. Melanhoolsete varjunditega õhuküllased kompositsioonid jutustasid lugusid ümbersünnist, rõõmust ja valust, mitmetähenduslikud pealkirjad ja Mai isiklik väljenduslaad andsid sügavust juurde. Koos maitsekate soolode ja kokkusulatatud ansamblimänguga oli MaiGroupi kolmanda plaadi „Metamorphosis“ esitlus üks festivali enim hingekeeli puudutanud kontserte.

Laineid lõi ka energiline ja omanäoline džässpianist Kirke Karja. Tema julgel juhtimisel triivib džässi avamerel värske kollektiiv Captain Kirke and the Klingons, kes esitles Punases Majas oma debüütplaati. Kirke dissonantsirohke polüfooniline helikeel, mis ei karda olla n-ö kole, sobib minu meelest ideaalselt illustreerima eestlasele omast visa edasi­rühkimist, heas mõttes kangekaelsust, raskustest läbipuremist. Bassiregistri julge kasutus, sugestiivsed kordused ja tumedapoolsed jõulised meloodiakäigud tõid silme ette „Tõe ja õiguse“ kraavid, kivised põllud ja soost väljatõmbamist vajava lehma. Ma arvan, et eestlane tajub Kirke muusikat ja samastub sellega väga hästi, isegi kui ta sellest veel ise aru ei saa.

Imetlusväärseid muusikuid oli „Jazz­kaarel“ veel ja veel, aga paraku ei saa kõigist alati kirjutada. Ja et ma mees­artistidele liiga ei teeks, siis tunnistan hea meelega, et väga palju naisheli­loojate loomingulisest mõttelennust realiseerus just tänu mehiste muusikute virtuoossusele ja meisterlikule impro­visatsioonioskusele. Festivalil üles astunud suurepärased meesartistid pakkusid head vaheldust pingsale kuulamisele ning võimalust nautida traditsioonilist ilusat džässi, sulneid filmilikke meloodiaid, meditatiivseid kõlaelamusi ja lustakaid tantsumeloodiaid. Kokku oligi kõike heas tasakaalus.

Juubelipeole tagasi mõeldes on uhke tunne, et Eesti festivali lavalaudadel mängimist ei põlga üle maailma tuntud nimed. Veelgi uhkem, et meie oma muusikud ei jää neile kuidagi alla ja pakuvad tugevat konkurentsi. Kõige toredam on aga see, et „Jazzkaar“ ei kavatsegi otsi kokku tõmmata ega ilmuta väsimusmärke. Küllap ta teab, et kolmekümneselt võib hiilgeaeg ja elutöö alles alata.