Vaskpillikõlade tulevärgist ja mitte ainult

LOIT LEPALAAN

Interpreetide liidu kontsert 25. X Rootsi-Mihkli kirikus. Debüteeris Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett koosseisus Indrek Vau (trompet), István Baráth (trompet), Ye Pan (metsasarv), Andres Kontus (tromboon) ja Madis Vilgats (tuuba).

Eesti Akadeemilisse Vaskpillikvintetti on koondunud meie parimad vaskpillimängijad.

EIL / Mait Jüriado

25. oktoobri õhtupoolikul sai rohkearvuline publik kogeda Tallinnas XVI sajandil seegiks ehitatud, hiljem Rootsi-Mihkli kogudusekirikuks kohandatud sakraalhoone võlvide all imelist vaskpillikõlade tulevärki. Kontserdi andis tänavu tegevust alustanud Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett, kuhu on koondunud meie parimad vaskpillimängijad Eesti Riiklikust Sümfooniaorkestrist ja rahvusooperi Estonia orkestrist. Kuna tegemist on Eestis suhteliselt harva esineva kooslusega, teen põgusa ekskursi ajalukku.

Trompetid, tromboonid, metsasarved ja tuubad on oma kõlaomaduste ja rikka naturaalhelide värvinguga sajandeid kuulunud kuningakodade ülevate ja pidulike sündmuste juurde. Vaskpillimuusika arengu eelduseks on alati olnud virtuoossed mängijad. Nii esitas barokiajastul Johann Sebastian Bachi kantaatide ja passioonide säravaid trompetipartiisid ülivõimekas Gottfried Reiche. Järgmine suurem vaskpillide esiletõus orkestrimuusikas on seotud Hector Berliozi partituuridega. Esimesed vaskpillikvintetile loodud helitööd valmisid XIX sajandi keskpaiku samuti Prantsusmaal, autoriks Jean François Bellon. Selle žanri esimesed populaarsust võitnud teosed pärinevad aga Peterburi ülikoolihoone arhitekti, ehitusinseneri ja asjaarmastajast tubisti Victor Ewaldi sulest.

Tänapäevase vaskpillikvinteti sünniaastaks võib pidada aastat 1940, mil Chicago Sümfooniaorkestri tubist Arnold Jacobs algatas Chicago Brass Quinteti tegevuse. Eesti esimesteks tõsiseltvõetavateks katsetusteks vaskpillikvinteti alal võib lugeda möödunud 1970ndaid, mil tollase ERSO vaskpilli­solistid eesotsas tubist Riho Mägiga lõid koosluse, et ette kanda ja salvestada Mati Kuulbergi vaskpillikvintetile kirjutatud teos „Concerto per ottoni“ (kontsert vaskpillidele). Kuulbergi helitöö ettekandmiseks kokku tulnud ansamblis mängisid Raivo Tarum, Ado Tamm, Heiki Kalaus ja Riho Mägi ning mina. Teose esiettekande Heliloojate Maja saalis detsembris 1975 võtsid kuulajad hästi vastu. Meenub muusikateadlase Ofelia Tuisu siiras positiivset üllatust ja imestust väljendav sõnavõtt nii esituse kui ka oopuse kohta. Seejärel andis kvintett veel mõne kontserdi eri kavadega Tallinnas ja Tartus. Ent esinemine 1979. aastal Estonia teatrimajas Eesti muusika päevadel, kavas Kuulbergi „Concerto per ottoni“, jäigi viimaseks.

Eesti Akadeemilise Vaskpillikvinteti tegevuse algust tähistava kontserdi kava koosnes eranditult eesti helitöödest vaskpillikvintetile ja oli seega koosluse muusikalisi eesmärke silmas pidades väga sümboolne ja väärikas. Peab kohe ütlema, et kogu kava eeldas väga kõrget individuaalset meisterlikkust ja head ansamblitunnetust. Avapalana kõlas Harri Otsa prelüüd ja fuuga „Rustico“ (1983), mis oma humoorika ja särtsaka karakteersuse ning meisterliku esitusega lõi ülimalt meeldiva atmosfääri. Raimo Kangro „Torupidu“ lisas positiivset emotsiooni veelgi ja kinnitas muljet, et tegemist on väga võimeka ansambliga: partnerite vastastikune tunnetus ja paindlikkus kõigis nüanssides avaldas muljet. Eino Tambergi „Music For Five Irreguieto e dolce“ op. 86 („Muusika viiele“) on valminud Stockholm Chamber Brassi tellimusel nagu ka Kangro „Torupidu“. Ülikeeruka faktuuriga teos kompab nii pillide kui ka mängijate võimekuse piiri, kuid vaskpilliakadeemikud tulid keerukatest rütmifiguratsioonidest ja kõlavärvingute virvarrist välja kerge elegantsiga. Tegemist on tõeliste meistritega.

Enne kontserdi lõputeost kõlas väikese vahepalana koraal „Jeesus kõige ülem hääl“ Cyrillus Kreegi tsüklist „Vaimulikud rahvaviisid segakoorile“, mille on ansamblile seadnud ungari päritolu ERSO trompetist ja kvinteti liige István Baráth. Esitus kinnitas, et pole tähtis, kas teos on kirjutatud komplitseeritud nüüdisaegses helikeeles või on tegu lihtsa koraaliviisiseadega. Kui esitus on perfektne, pole sel kontserdikülastajale enam mingit tähtsust. Kõik sulandub ühtseks tervikuks ja muusika-aastale kohaselt lihtsalt kõlab hästi! Kontserdi lõpetas Mati Kuulbergi „Concerto per ottoni“. Nagu öeldud, nõuab teos mängijatelt suur vastupidavust ja kõrget tehnilist mängutaset. ERSO säravad solistid Indrek Vau, István Baráth, Ye Pan ja Andres Kontus ning Estonia tuubavirtuoos Madis Vilgats said kõigega suurepäraselt hakkama. On rõõm tõdeda, et meie muusikaväljal on tegevust alustanud tõeline meistrite ansambel – Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett.