Vastukaja – Veel helisüsteemidest

JAN KULIKOV

Vastukaja Aimar Ventseli artiklile „Plaadipood vs. meilitellimus: muutused reggae DJ-kultuuris“ 25. I Sirbis

Kõigepealt räägib autor, et 1990ndatel oli reggae-muusika kuldaeg. Põhjuseks on toodud see, et Berliinis sai ta osta mingisuguseid Jamaica plaate, aga pole selge, millised plaadid need täpselt olid, mis artistid ja lood olid seal peal. Selle aja Jamaica muusika ei olnud justkui kõige kvaliteetsem. Plaate oli ju võimalik osta juba kolmkümmend aastat varem, saab ka tänapäeval. Üldiselt räägitakse, et kuldaeg oli kümnendi jagu enne ehk 1970ndate lõpu poole: põhjused on muusika ning üldiselt Jamaica ja Inglismaa ajaloos, aga seda ma praegu selgitama ei hakka. Esimest korda aga kuulen, et keegi nimetaks just 1990ndaid reggae kuldajana. Inglismaal arenes sel ajal dub-muusika, aga sellest artiklis juttu ei ole.

Autor väidab, et sound system’i kultuur tekkis, kui „poeomanikud hakkasid Jamaica pealinnas Kingstonis kõige muu seas müüma USAst toodud uusi plaate“. „Edasi hakkasid samad poeomanikud korraldama tantsupidusid, kuhu kupatati veel võimsam helitehnika. Alguses oli selliste pidude eesmärk teha reklaami uutele plaatidele …“. Uusi plaate kätte saada oli Jamaical tol ajal väga raske. Lihtinimestel ei olnud võimalust endale tehnikat lubada ning plaate mängiti vaid raadios. Selleks et inimeste tähelepanu tõmmata, panid mõned ärimehed, näiteks alkoholipoodide omanikud, oma poe ette kõlarid, kust mängisid uut muusikat. Niimoodi sündisid helisüsteemid ja kohe sündis ka tugev konkurents nende vahel. Jamaica muusikatoodang ei olnud veel tekkinud ja mängiti USA plaate (džässi, gospelit, R’n’B’d). Kuna iga helisüsteem tahtis mängida parimaid plaate, siis on väga vähetõenäoline, et neid müüdi niisama poes, nagu autor kirjutab (süsteemide operaatorid isegi tõmbasid plaatidelt lugude nimesid maha, et keegi ei saaks teada, mida mängitakse). Kaubeldi suurte ja väikeste süsteemide vahel, viimased ei saanud endale lubada otse USAst plaate osta, aga see on hoopis midagi muud.

Järgmisest osast: „Üldjuhul ei ole Euroopas väljaspool Suurbritanniat sound system’il oma tehnikat, vaid mängitakse klubis kohaliku tehnikaga.“ Sellega paljastab autor oma absoluutse teadmatuse. Euroopas on tänapäeval sadu süsteeme: Prantsusmaal ja Itaalias kõige rohkem, aga neid leiab igal pool, ka väljaspool Euroopat. Pidevalt toimuvad helisüsteemide festivalid, on helisüsteemi tehnika ehitamisele spetsialiseerunud inimesed. Autor kirjutab ise ju Tallinna üritusest, kus mängis kolm klassikalises stiilis ehitatud helisüsteemi.

Viimases osas räägib autor sellest, et peol, kus ta käis ja mille korraldasime meie (s.t helisüsteem Seafront Hi-Fi), mängiti peamiselt uusi kogumikke või albumeid. Mina väidan, et 95% ajast kõlasid just 1970ndate ja 1980ndate singlid – heal tasemel muusikavalik (vähemalt meie süsteemist). Muidugi kasutame plaatide ostmiseks mail order’it ja seda lihtsa põhjusega: Eestis ei ole praegu inimesi, kes võiksid füüsilist poodi pidada, aga see ei tähenda, et me ei tea poodidest midagi. Sama võin ütelda ka Soome helisüsteemi kohta. Just sellepärast, et reggae-muusika ostjate geograafia on tänapäeval väga lai, sai mail order populaarseks. Ja mail order’iga ei pea tellima tingimata uusi plaate – seda võiks autor ka uurida, kuna tellida saab peaaegu kõike.

Plaatide mail order oli juba 1960ndatel aastatel levinud (Jamaica muusika puhul kehtib see näiteks Inglismaa plaadifirmade Island, Trojan ja Pama kohta). Plaadipoed töötavad aga ka tänapäeval ja tehakse isegi uusi, kuna inimestel on selle vastu huvi.