Veel üks Mozart

Maret Tamm

Jean-Pierre Pottier’ ettekanne Prantsuse Instituudis 5. detsembril 2005

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Nagu meile kõigile teada, sündis Wolfgang Mozart, kes hiljem lisas oma nimele veel Amadé, 1756. aastal. Kahjuks mitte Prantsusmaal, kuid siiski meie armsas naaberriigis, mis küll peagi sai Prantsusmaa osaks. See sündis tänu keiser Bonaparte’i nägemusele ühinenud kastraadivabast Euroopast. Kastraadid suutis keiser suurte pingutustega lavalt peletada, kuid Euroopa ühendamise osas kohtas ta meie armsate sõprade, sealhulgas ka Mozarti sünnimaa ägedat vastuseisu, nii et meeleheitel Prantsusmaa oli sunnitud end veriselt kaitsma! Praegu tundub see ju naeruväärne, kas pole? Samas hakkab ehk hägustuma keiserliku idee esimene pool, mille suhtes kakssada aastat on Napoleoniga ühel nõul oldud: igale mehele jäägu õigus olla munadeta, aga mitte ametlikult laval esinedes!

Kahjuks ei jõudnud helilooja oma kiratseva tervise tõttu Austria liitumist Prantsusmaaga ära oodata. Kui Napoleon Viini vabastas, oli Mozart juba surnud. Seda enam on hea meel, et tema isa Leopold Mozart tõi poja esimesel võimalusel, see juhtus Wolfgangi kümnendal sünnipäeval, Euroopasse, Itaalia kaudu Pariisi. Vaevalt oleks Austria või isegi Saksamaa tolleaegsed olud võimaldanud Mozarti kui helilooja sündi! Ei ole midagi parata – nagu  taim vajab valgust, vajab anne Pariisi. Siinkohal tuleb tunnustada nutikat isa Leopoldi, kes lapse annet märkas. Leopold oli pärit lihtsast puusepaperest ja jõudnud tööliskeskkonnast nii-öelda muusikaellu rabelda ainult tänu visadusele ja rängale tööle. Sel lihtsal mehel jätkus taipu märgata Wolfgangi erilisust ning ta hakkas poisiga sihikindlalt tööle: klaveritunnid, viiulitunnid, harmooniatunnid, polüfooniatunnid… Väikese Wolfgangi päev algas harjutamisega ja lõppes tavaliselt kas kontserdi või siis esinemisega olulistele inimestele, kellest Leopoldi arvates võis sõltuda nende ühine tulevik. Võib kergesti aimata, et vabast ajast ja nukkudega mängimisest oli Mozart vaid kuulnud, ja paljudele oma kirjadele, mis legendaarne laps Euroopa reisidelt koju saatis, kirjutas ta peaaegu alati alla ühtemoodi: Teie väsinud Mozart.

Messiase etendamine kurnas, aga Euroopa vajas imet ja ime Euroopat. Leopoldile oli see ammu selge. Seetõttu ei kõhelnud ta hetkil, kui poisi tähelepanu hajuma kippus, kasutamast tuttavaid võtteid omaenda lapsepõlvepäevilt. Ja uskuge, daamid ja härrad, kes te neist asjust palju ei tea – puusepad lapsi ei hellitanud! Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et järgmise HELILOOJA sündi tuli oodata veel neliteist aastat. Siis tuli Bonnis ilmavalgele Ludwig van Beethoven, kelle pere (loe: isa) osa lapse kujunemisel oli sama märkimisväärne, kui mitte olulisemgi. Oo neid leidlikke vanemaid! Nii Wolfgang kui ka Ludwig jäid mitmeks aastaks seitsmeseks, sest üheksa-aastane klaverivirtuoos ei toonud enam saale täis. Kuid väike kelmus on sellistel puhkudel andestatav.

Kui Mozart teistkordselt Prantsusmaale naasis (1778), sattus ta kahjuks suurde rahapuudusse, mistõttu Wolfgang ja tema ema olid sunnitud müüma oma ilusa tõlla kutsarile, kes neid sõidutas. Seetõttu kirjeldab noor Wolfgang prantslasi halvustavalt, kuigi tema rahapuuduses polnud Prantsusmaal mitte mingit süüd. Oma kirjades ütleb tollal kahekümnekahene helilooja: prantslased on väljakannatamatult juhmid ja ebaviisakad inimesed, kes mõtlevad ainult enda peale ega vastaks teie küsimustele isegi siis mõnes teises keeles peale prantsuse, kui nad seda oskaks! Aga nad ju ei oska! Papa, Pariis on külm ja porine, kas ma tohiks siit lahkuda?

Õnneks mõistis Leopold Mozart Prantsusmaad oma pojast paremini ega lubanud Wolfgangi kuhugi. Mis puutub Mozarti arvamusse prantslastest, siis jäägu see tema südametunnistusele. Isiklikult mina ei näe ühtegi põhjust, miks meie külalised peaksid siin mõnes teises keeles rääkima kui Prantsuse Akadeemia kodukeeles, mille asutanud Richelieu ise. Sellesama akadeemia raamatukogust leidsime hiljuti kolm tolmunud kirja: kaks Mozartilt ja üks temale kirjutatud. Kuigi võiks arvata, et seda ei saa juhtuda, sest iga toll selle vana austusväärse maja huvitavatest ürikutest on läbi uuritud, üle kontrollitud, läbi valgustatud, dešifreeritud, suurendatud, vähendatud, kopeeritud ja säilitatud.

Ometi leidsime me kolm Mozarti kirja! Meie olime esialgu üllatusest kanged, kuid saanud üle esimesest ehmatusest, valdas akadeemiat loomulikult eufooria. Hetkeni, kuni märkasime lugeda kirjade saatmiskohta. Need olid tulnud Venemaalt, Tartust! Nüüd olekski aeg küsida, härrad, mida me üleüldse teame Mozartist?! Või veel enam! Mida me üldse teame?

Niisiis, praeguseks on selgunud, et kahekümnekahene Mozart kannatas külmade ilmade, rahapuuduse ja sellest tingitud tujupuuduse all. Ka isaga läbisaamine ei olnud tookord kõige parem, sest Leopold oli äsja “soovitanud” Wolfgangil mitte aega raisata Aloysia Weberile, kellest Wolfgang väga hoolis. Oma tulevase naise, Aloysia õe Constanze’i peale polnud ta aga veel pilku heitnudki. Seetõttu valitses ta südames mitmekordne segadus: solvumine isa peale, armastus Aloysia vastu, tagatipuks ema halb tervis, külm ja kõle Pariis ning pidev rahapuudus! Ja isegi kui isa, ema ja armastusega oleks kõik kombes olnud ning ilmad pisut soojenenud, oleks piisanud vaid viimasest – rahapuudusest, et Pariis hüljata. Pariisis, mu härrad, nagu te ise teate, ei ole ilma rahata midagi teha. Ja just nagu muinasjutus sattus ühel sellisel mornil päeval Wolfgangi klaveritundi venelane krahv Razumovski. Krahv oli Wolfgangiga umbes üheealine, armastas muusikat ning, mis peamine – krahv oli üüratult rikas ja heldekäeline nagu enamik nii tollal kui praegu ringi rändavaid vene aadlikke.

Teisi põhjusi, mis mõjutasid Mozartit ette võtma reisi Venemaale, võib vaid aimata. Hoolimata sellest, et ta külmetas isegi Itaalias, ei virisenud ta hiljem oma kirjades enam iial külma üle. See fakt räägib iseenda eest. Külm on ju Venemaalt pärit! Tõenäoliselt arvestas Mozart tsaari õukonna tellimustega, mis krahv Razumovski eestkostel oli küllalt tõenäoline. Ja miks mitte isegi kapellmeistri kohaga? Venelased üritasid tollal kõigiti pöörduda näoga Euroopa poole ja Mozart Tsarskoje Selos oleks olnud neile kui kingitus.

Kõik eelnenu on vaid oletus. Teada on, et Peterburi Mozart ei jõudnud. Krahvist ei tea me enam midagi, kuid Mozart oli millegipärast sunnitud nädalaks Tartusse jääma, kuigi Tartu aastal 1778 – kogu mu austuse juures selle vana Eesti linna vastu – ei olnud eriline koht lustimiseks mehele, kes äsja oli ära põlanud Pariisi. Linn oli Pariisist väiksem ja sellestki suurem osa pidevates sõdades hävitatud. Linna kesksel künkal Toomemäel peeti loomi ja korraldati laskevõistlusi, aga samas unistas kohalik Balti aadelkond Tartus ülikooli avamisest – seal oli see kunagi ka olnud. Tartu meenutas tollal pigem Salzburgi, mis sobis elukohaks küll Leopoldile, kuid mida Mozart kõigest hingest vihkas. See oli ju kolgas! Miks siis ometi pidi helilooja oma kolmekümne viiest eluaastast Tartusse matma terve nädala?! Üks nädal Mozarti elust “ei kuskil” vajab lähemat uurimist.

Wolfgangi Pariisi saadetud kirjadest selgub, et Tartus tekkis tal “soe sõprus” kohaliku kaupmehe tütre Alexandraga. Wolfgang teatab emale, et Alexandra ja tema vahel ei ole midagi peale “sooja sõpruse”, kuid Alexandra olevat kena ja meeldiv seitsmeteistkümneaastane saksa juudi perest pärit tumedajuukseline neiu. Nad lihtsalt mängivad neljal käel. Mida ja kuidas ja kas tegu oli üldse muusikaga, ei kirjuta Wolgang isegi emale.

Vahemärkusena olgu öeldud, et kauni tütarlapse perekonnas pärandati edasi eesnime Alexandra või siis meestel Alexander. Mozartitel – nagu muusikahuvilised kindlasti teavad – oli kombeks juba Leopoldi vanaisast peale sihtida laste sündimisajaks jaanuari lõpp ehk 27. kuupäev, täpselt nii, nagu Wolfgang oli sündinud. On teada, et Mozartid, eriti mehed, pidasid sellest tavast võimaluste piires kinni, naised siiski mitte nii täpselt, mis on igati vabandatav. Kes nüüd veidi arvutab, saab teada isegi Mozarti Tartus viibimise nädala: see oli aprilli viimane nädal aastal 1778. See on võrratu kevadine aeg isegi Eestis, kus ööd olevat valged ja soojad. Seetõttu pole midagi imestada, kui 1779. aasta kevade algul sai Wolfgang Tartust kirja, mis algas sõnadega: “Mu kallis Wolfgang, meie poeg Alexander sai just kuu aega vanaks. Täna hommikul ta naeratas. Nii sinu moodi!”

Väikse Mozarti sünd jäi saladuseks, mida teadsid vaid kaks inimest. Wolfgang ja Alexandra. Kui Wolfgang Pariisi tagasi jõudis, suri ta ema. See vapustas noort heliloojat niivõrd, et noormees hindas täielikult ümber oma senise loomingu nii elus kui muusikas ning abiellus vastu oma isa tahtmist, küll mitte Aloysia, kuid tema õe Constanze’iga.

Wolfgang Amadé Mozart suri 1791. aasta 5. detsembril kolmekümne viie aastasena. Tundub, et Jumal hoolis tast vähem kui tema Jumalast, hoolimata nimest Amadé, mille ta ise endale oli valinud. Kokkuvõttes oli suurem osa ta elust kulunud kurnavale töötegemisele ja arvatavasti oleks ta oma  viimastele kirjadele kirjutanud alla samamoodi nagu esimestele: “Jääge Jumalaga! Igavesti Teie väsinud Mozart.”

Kuna Mozarti ja Alexandra saladusest ei teadnud keegi peale asjaosaliste enda, siis vaevalt Wolfgangile lapse sünni puhul õnne sooviti. Nüüd, kakssada aastat hiljem, tema 250. sünnipäeval, on meil rõõm seda teha. Seda enam, et muusikaajaloost on teada üle kuuekümne Bachi, kahekümne Beethoveni ja vaid mõni Mozart! Nüüd on neid vähemalt üks rohkem. Alexandra perekonna edasisest saatusest ei ole palju teada. Kas nad jäid Tartusse või reisisid Saksamaale? Saksamaalt oleks neid perekonnanime järgi peaaegu võimatu leida, kuna seda kannab iga teine sakslane. Alexandra perekonnanimi oli Müller.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht