Veikko Olavi Salmi ehk Vexi 21. IX 1942 – 8. IX 2020

Pärast lühikest haigust suri 77. eluaastal eesti kunsti sõber Vexi.

Vexi oli Soome viimase poolsajandi kerge muusika suurim laulusõnade, 8000 teose autor. Paljud neist on popmuusika hitid, lauluvõitlustel hinnatud palad, üle 3000 on ka plaadistatud. Peale laulusõnade kirjutas ta hulga raamatuid, romaane ja lastelugusid, oli aastaid naabrite mitmete juhtivate ajalehtede kolumnist.

Ta alustas muusikaga 1960ndate alguses kodulinnas Hämeenlinnas koostöös sõbra, meilgi tuntud popmuusiku Irwin Goodmaniga. Koos loodi oma bänd ja avangardne klubigi, mis andis linna volikogule põhjust arutada paar korda nende väljasaatmist linnast. Solvunud muusikud sõitsidki ära Hamburgi, mängisid seal keldriklubides ning töötasid viletsamatel päevadel laadijatena, parematel aga pidutsesid Reeperbahnil (sealt ka Irwini kuulus hitt „St. Pauli ja Reeperbahn“, mis oli muuseas Juhan Viidingu üks lemmiklaule). Ühes keldriklubis kohtasid nad ka biitleid, kelle tollane üheülbaline rütmimuusika Vexile ei meeldinud. Pärast kodumaale naasmist saavutas Vexi ajapikku niivõrd suure populaarsuse, et ei kasutanud privaatsuse säilitamiseks ei mobiili ega arvutit. Moodsaim kasutusel seade oli faks, tekste trükkis ta aga ikka vanal, kuid väärikal lindiga kirjutusmasinal. Moodsat tehnoloogiat kasutas majas ta toimetajast abikaasa Katri Wanner, olles Vexile ahistava kapitalistliku maailma vahendaja. Kui me temaga Helsingis ringi liikusime, peeti ta igal sammul kinni, kõnelemata baaridest, kus meid peagi ümbritses sõbralik seltskond. Vexi oli kõigi vastu lahke.

Nii nagu Vexi oli tuntud popmuusika maailmas, oli ta ka oluline tegija Soome kunstiilmas. Kogu autorikaitsest saadud tulu laulusõnade eest paigutas ta kunstiostudesse, eelkõige Soome kunsti, aga ka kõigi teiste Põhjamaade tippkunsti Rootsist Islandini välja. Tema suur kunstikogu oli väga hea maitsega valitud: ei mäleta sealt ühtki nõrka tööd, pealegi olid paljude teostega seotud põnevad lood. Eesti kunstiga seob Vexit asjaolu, et kui Eesti iseseisvus taastati, tuli ta Tallinna, alati naerusuine ja kõmisev hääl kaikumas, et siitki pärit töödega oma kogu täiendada. Ta valis oma kollektsiooni ridamisi eesti kunstnike töid, näiteks minu, aga ka Tõnis ja Mare Vindi, Andres Toltsi, Mall Nukke, Viivi Aaviku ja paljude teiste omad. Eesti galeriidest otsis ta ka tuntud pallaslaste ning Ado Vabbe ja Ülo Soosteri töid. Tema kogus võib olla mitukümmend eesti kunstnike teost ning meie kunstiuurijatel oleks õpetlik sellega tutvust teha. Kunsti ostes ei kaubelnud ta kunagi tööde hinna üle: ta maksis nende eest ikka pigem rohkem kui vähem. Vexi tundis ja armastas Eesti kunsti, külastas pidevalt siinseid muuseume ja näitusi ning ostis kunsti­raamatuid. Meil on põhjust temast puudust tunda.

Paradoksaalselt kinkis kodulinna must lammas oma kunstikogu lõpuks Hämeenlinna kunstimuuseumile. 2008. aastal toodi sealses teatris muuseas välja Vexi elu teemaline muusikal „Metsikud aastad“. Kodulinnas hakati lõpuks oma suurkuju ülistama – õnneks eluajal.

On lõpmata kurb siin ilmas hüvasti jätta vana sõbraga. Veikko Olavi Salmi on minu elus olnud üks neid inimesi, kes valmistas oma laheda olemisega rõõmu ning jagas justkui sülle langenud, ent tegelikult kõva loomingulise tööga välja teenitud vara lahkelt kõigile. Vexi oli alati naerusuine ning tema pahameelt võis mõnikord seltskonnas kohata vaid mürisevas hääles, mis meenutas kusagil kaugel alanud äiksetormi. Nüüd muheleb ta igavesti …

Leonhard Lapin

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht