Veljo Tormis 80 – pidunädalad missugused

Maria Mölder

Terve suve tähistas Eesti ühe oma tipphelilooja sünnipäeva. Veljo Tormise kodukandis Kõrveaias aset leidnud juubelisündmused ja Tormise sünniaia õuel mängitud „Külavahelauludel” põhinev etendus „Pariisi linnas Londonis” pakkus sooje elamusi mitmel päeval. Koguni Hiiumaale Kõpu tuletorni jalamile jõudis nüüd 80aastane, kuid ääretut nooruslikkust ja erku meelt tulvil helilooja sünnipäeva tähistama – seekord ise regilaulu üles võtma. Ometi oli raskuspunkt  Nargeni festivali Tormise pidunädalatel, kuhu koguti kokku hulk seni Kaljuste-Tormise või ka laiendatult Kaljuste-Jalaka-Tormise tehtut, et see kontsentreeritult taasesitada, lisades loomulikult ka uut repertuaari. Kokku on see meie suur vara.   

Kes kõigist Tormise pidunädalate sündmustest osa saada jõudis, on kahtlemata ääretult pühendunud piduline. Mina kuulasinvaatasin „Eesti meeste laule” 17. VI Noblessneri valukojas, kontserti „Tormise ring” 30. VII endises C-terminali hoones, kontserdikava „Reminiscentiae” 1. VIII Omari küünis, „Eesti  ballaade” 7. VIII Noblessneri valukojas ning Tormise töötluste kava „Tormis remixed”, mis loodusseaduste jõul toimus plaanitust nädalaid hiljem, 15. VIII Omari küünis.       

Võib öelda, et pidunädalate oluliseks, Veljo Tormise 80. sünnipäevaga samaväärseks teljeks kujunesid muusika kontekstimuutused, olgu need seotud kas tegevuspaiga, publiku või ajateljega. Selliseid nihkeid esineb meie kontserdielus juba nõnda tihti, et enamasti ei tee neid märkamagi. On tavapärane, et akadeemilist muusikat võib mängida nii veekogul kui kaubanduskeskuses, talu abihoones, tehases või rabas. Mis meid selles plaanis üldse  šokeeriks? Nii kolis kaks Tormise muusikaga suurlavastust tänavu varasemast etenduspaigast Noblessneri valukoja seinte vahele, võites sellest kahtlemata täiesti enneolematuid nüansse.       

Suurlavastused vs. suurteosed

„Eesti meeste laulud” sai tänavu juurde avarust ning muusikalist kogemust ja sügavust. Kui arvasite, et „Eesti meeste laule” on võimalik mängida vaid Kultuurikatlas, siis nii see päris pole – kõik efektid annab kenasti uude keskkonda üle kanda: suusahüpetest läbi seina ja mööda seina ronimisest, keemialabori plahvatuse ja isegi vastikult ebamugavate toolideni! Tehnokraatlik meestemaailm oli olemuselt siiski sama hurmav ka Noblessneris: vana Moskvitš, traktor, külgkorviga mootorratas või takso liikumise keskmes, pudelid ja tünnid löökpillidena … Seda võib näha kui visuaalset lugu enda kehtestamisest karmil tööpõllul – muidugi meeste töödel –, aga ka isiklikus elus. Sest kui läheb kenasti/kehvasti tööl, oled muidu õnnelikum. Ja vastupidi. Selle kehtestamise loo keskmes on ääretu lavalise  veenvuse ja vokaalse sügavusega kogu meisterliku ansambli taustal näidanud end Arno Tamm. Ning etenduse emotsionaalsete raamistajatena mõjusid endiselt võrratult kaks Tõnu Kõrvitsa seadet: „Tasase maa laul” ja „Viimane laev”.       

„Eesti ballaadide” kontsertetendus oli aga midagi hoopis võimast: laval piisas elemente, mis tuletasid meelde Soorinna lavastust, ometi jätkus nüüd rohkem tähelepanu muusikale endale. Õieti oli tähelepanu järsku nõnda terav, et muusikud solistidest ER SO orkestrantide ja kontsertkoori lauljateni oleksid võinud end laval tõenäoliselt justkui alasti tunda. Seda juhul, kui lava ja publiku vahel polnuks  tükki tühja maad, millel kapsapeadega palistatud tee – üks meenutusi Soorinnast. Solistidki olid samad, sest karakterid valiti ju muusikasse sobima hoolikalt ja kujundati täpselt, igaüks läks isemoodi hinge – raamistiku hoidmise, emotsionaalse kulminatsiooni või millegi muuga. Jah, kui muusika kõlas nüüd ja praegu, siis etenduslik osa oli asetatud mälestuse positsiooni, suurele ja hägusele ekraanile. Justkui oleksid ka mälestused Soorinnast (ja  varasematest „Eesti ballaadide” lavastustest) tuhmumas. Nii see muidugi pole: neist kogemustest räägitakse endiselt, neid omavahel jätkuvalt võrreldes. Loodetavasti ei ole muusikaline uudsus „Eesti ballaadide” teoses sealjuures liiga enesestmõistetav. Pole juhuslik, et just see põlvkondi raputanud suurteos asetati täpipealt Tormise juubelipäevale.     

Tormise ring

Tormise koorimuusikat ringis laulda on Eesti Filharmoonia Kammerkoorile ja dirigent Tõnu Kaljustele juba pikk traditsioon. Igal teosel oma lugu, millest paljudel ongi tegemist Kaljuste ja tema kooriga. Eks ta tavalise kontserdiga võrreldes üks isevärki elamus ole, kui suur osa koorist on publiku poole seljaga.  Ideaalis võiks koor koos dirigendiga niiviisi ringiratast istuda näiteks amfiteatris, kus publik saaks esinejatele vaadata ülevalt alla. Sellist sobiva akustikaga kohta pole meil mõistagi võtta ja kas see koorile meeldikski? Praegu aga võib kergesti tekkida umbusaldav foon. Samas on kuulaja väga lähedal proovis osalemisele ja kooriga ühte sekti kuulumisele – tahaks vaid selja tagant nooti piiluda. Ekspressioonid lauljate nägudel on tegelikult kohati relevantsemadki,  kui Tormise ringi asetus arvata laseb. Õnneks toob Mati Turi „Pikse litaanias” Allan Vurma kõrval soleerides rohkem etenduslikkust. Ning kui koor jääbki ringi istuma, siis solistid toovad kavasse teistsugust ruumiga suhestumist ja see kompenseerib vähemalt kohati endise C-terminali rohmakat akustikat, millel puuduvad koorikontserdiks vajalikud omadused, õieti on plekiseid omadusi paljuvõitu. Küllap kõlas „Tormise ringi” kava järgmisel  õhtul Naissaarel Omari küüni kaitsvate seinte vahel märksa sametisemalt.

Reminiscentiae 

2009. aastal tegi Tormis oma varasematest  kooriteostest terve rea seadeid keelpilliorkestrile, murdmata sellega oma sõnutsi sõna, et ta enam uusi teoseid ei loo. Originaalis peamiselt 1960. aastatest pärit lühikeste tsüklite ja laulude uutest seadetest sai Tallinna Kammerorkestri koostöös Kaljustega üldtoonis heakõlaline kava. Miniatuursetest paladest tsüklid ja kaunid lauluviisid on kerged kuulata ja sobivad kenasti suvise hõnguga Naissaarele, kuhu tihti satub publikut ka loodusturismi, mitte  ainult muusikahuvi tõttu. Ja Kaljuste on neile väsimatu teenäitaja-giid nii muusikalistes kui ka maisemates küsimustes, sama minuti teisel poolel aga kiirelt dirigendiametisse kohanedes. Ilmselgelt aitab Tormist köitva muusika loomisel kõige rohkem sõna – selle sisu ja dünaamika. Sõna jõud annab ka muusikale hingestatuse ja pinge. Jah, programmiline taust Tormise seadetes tähendab emotsioonide ja sündmuste kiiret vaheldumist, kuid kohati  jääb sügavust ja tõsidust instrumentaalses plaanis vajaka. Kuuldub ellerlikke meeleolusid ning filmilikku nostalgiat, ent kõik mäletavad ju, et Tormise orkestrikäsitlus on tähendanud ka miskit muud. Orkestri ja inimhääle sümbioosis on Tormise toon oluliselt salapärasem ja süngem. Ometi saavad need keelpilliseaded suure tõenäosusega ülimalt populaarseks ja juba võib vaimusilmas näha TMKK keelpilliorkestrit Tormise keelpilliseadetega mööda  Euroopat menu kogumas.     

Solistid rikastavad Tormise orkestriseadete kõlapilti märkimisväärselt: Madis Metsamart löökpillidel kaunistas koguni mitut teost, flötist Mihkel Peäske muutis aga laulu „Kolm mul oli kaunist sõna” lausa flöödikontserdilähedaseks. Harry Traksmannil „Tulesõnades” (osa „Jaanilauludest”, mis kõlas tervikuna meeldivalt erksalt ja teravalt) oli au imiteerida viiuliga kõnehäält – see oli kontserdi üks eredamaid hetki. Allar Kaasik külalissolistina tegi lisaloo seadega seda, mida muidu tervel kontserdil oleks justkui välditud: romantilise ilutsemisega vastandus tema „Sinikka laulu” seade  terve kontserdi ja Tormise stiili kargusele, et mitte öelda kainusele.

Tormis remixed
Tormise pidunädalad olid küll määratud lõppema suurvormiga „Eesti ballaadid”, kuid loodusjõud tõid inimeste plaanidesse muudatusi. Viimaseks kontserdiks jäi regilaulu, Tormise loomingut ja tänapäeva muusika loomingulisemaid ja uuenduslikumaid külgi ühendava muusika sümbioos. Tegu oli taas tugeva teise konteksti liikumisega – mitte koha või ruumi, vaid eelkõige publiku mõttes, kes Naissaarel  nonde artistide tavapublikuga üsna vähe kattus. Aga Omari küüni sobisid suurepäraselt nii Tormise mahedamad kui ka elektroonilisemad töötlused. Kontserdil osales rida iselaadi artiste: Kadi Uibo, Kirtana Rasa, Sander Saarmets, Eva Mitreikina, Aivar Tõnso ja Tanel Paliale, Jaan Pehk, Uku Nurk, 3Pead. Kõigi esinejate remikse kuulates ja nende tavaloomingu pagasiga võrreldes tuleb aru saada, et paljudele selle kontserdi publikus võisid võõrad  olla nii esinejad ise kui ka nende viis käsitleda Tormise tuntud teoseid. Kuid Tencu teemakohased visuaalid tõid iga lähenemisviisi kuulajale ligemale. Ka uued ja võluvad töötlused, mis plaadilt kõrvale jäänud või hiljem vaimustusest, suisa sügavamast inspiratsioonist sündinud. Ning lõpuks segunesid need publiku peas pehmelt artistide omaloominguga.     

Kolm „Raua needmist”
„Raua needmine” kujunes Tormise pidunädalatel justkui refrääniks, mis mõne aja tagant ise kujul jälle välja ilmus. Ent kolm „Raua needmise” interpretatsiooni olid sel korral absoluutselt erinevad ja ei pruukinud piirduda  ainult Tormise ettekirjutatud nootide ja esitusjuhistega. „Eesti meeste laulude” „Raua needmise” (Nargeni meeskoor, solistid Mati Turi ja Vahur Soonberg) efekt ja atmosfäär on juba muusikaliselt nii tugev, et loitsu ümber toimuvat ei jõua algul pisarate pühkimise kõrvalt jälgidagi, kuid tänu ruumile ning tule- ja rauarikkale atribuutikale võimendub šamaanlik toime veelgi. „Tormise ringi” kavas on dirigent endiselt Kaljuste  ja sama ka üks solistidest ehk Turi (teine Allan Vurma), kuid EFK esitab teost harjunud professionaalsuse, üleliigse emotsioonita – just koor, mitte solistid. Vurma ja iseäranis Turi vokaal toob aga eriti esile kontserdipaigaks valitud Tallinna sadama turu (endise C-terminali) kitsaskohad, sest detsibellide tase omandab plekiste torudega kõrges ruumis kohati lausa müra mõõtmed. Viimane elamus „Raua needmisega” on kõige riskantsem (tegelikult  kõige riskantsem kogu Tormise töötluste hulgas) ja pärineb kontserdilt „Tormis remixed”, kus teost arendas Uku Nurk. Üks asi on paljude komponentidega elektrooniline töötlus valmis treida näiteks oma magamistoas, teine asi laduda rahva ees üksteise otsa naturaalpille, sämpleid, vokaale ning veenda sealjuures oma olemisega publikut, et see helimassiiv on terviklik teos. Just julgete muusikaliste erinevuste tõttu olidki pidunädalad eriti vahvad. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht