Veljo Tormise muusika ja mõte elab

Helilooja Veljo Tormise 90. sünniaastapäeval pannakse nurgakivi tema virtuaalsele keskusele. Kümne aasta pärast, kui ette lööb 100, võiks „hoone“ ja selle sisustus olla enam-vähem valmis.

IMMO MIHKELSON

Virtuaalne Tormis? Miks ka mitte. Või just nimelt virtuaalne – natuke näiline ja tinglikult reaalne, samal ajal tegelikult päris. Selline mäng sõnadega ümber Veljo Tormise muusikalise pärandi võib ju tunduda imelik, sest Tormis ise rääkis alati otse ja ilma ringita – lühemat teed pidi. Võimaluse korral püüdis ta üldse mitte rääkida. Kuid helide looja ei pääsenud sõnade eest kuhugi ja seletama pidi tihtilugu temagi. Sest inimesi oli vaja veenda. Suur Idee, mis teda kannustas, ei olnud kaugeltki kõigile mõistetav või ilmne. Pole seda paljuski siiani, sest Mõttest ei saa kätega krabada, ei kamaluga krahmata.

Nii et Veljo Tormise virtuaalkeskus kui hõljuvas olekus mõttekandja on asi omal kohal. Õigupoolest liitus see sõnapaar alles tegevuse käigus, kui siht oli seatud. Siis, kui varasemalt oli käima lükatud mitu valestarti.

Eelmiste pingutuste viljana sündis Tõnu Tormise hallatud tormis.ee, mis paraku jäi tehnilise teostuse poolest kiiresti muutuvale ajale jalgu ning tardus. Kanadas elava eesti päritolu Alan Tedre loodud Veljo Tormise andmebaas, mis väliselt näis fännilehena, oli selle kategooria analoogidest peajagu üle. Paraku rauges hea hooga alustatud infokogumi arendamine 2004. aasta paiku.

Laiali jagatud pärand

Et Veljo Tormis, kes pärast aastatuhande­vahetust pidas talle omase jonnakusega emeriithelilooja põlve, ei saanud aru­saada­vatel põhjustel (meest sõnast …) enam heliloominguga tegeleda, siis korrastas ta oma töötoa riiuleid ja kappe ning sorteeris põrandale kuhjunud paberivirnu. Pärast seda, kui ameeriklanna Mimi Daitzi pikka aega küpsenud soov heliloojast raamat kirjutada muutus tungivaks, asus Tormis koos temaga hoogsalt koostama korralikku nimekirja oma teostest – kõigist neist poole sajandi vältel valminud muusikapaladest.

Sel perioodil ja ka hiljem viis ta ise ning lasi teistel viia oma kodust ära käsikirju, heliplaate, raamatuid ja kõike muud, millel oli seos tema loomingulise tegevusega. Eri aegadel ja eri kogustes said üht-teist oma kogudes hoidmiseks teatri- ja muusikamuuseum, rahvusraamatukogu ning muusika- ja teatriakadeemia raamatukogu. Kõik, kellele midagi jagus, said veidikese õnnelikumaks, kuid tervikpilt helilooja loomingu­laboratooriumi sisust üksjagu hajus.

Kas seepärast või millegi muu tõttu leidis Veljo Tormis umbes kümmekond aastat tagasi, et luua võiks midagi sellist, mis tema tehtut rohkem koondaks kui mõni raamat või arhiivinimekiri. Just seal ongi praeguse ettevõtmise stardijoon.

Vanad ja uued jäljed

Milline oli helilooja enda lõppeesmärk, jääb vastuseta. Uus keskus ei ole võtnud eesmärgiks tema tõde kuulutada, vaid hoopis lihtsamat joont järgida. Soov on kokku koguda ja huvilistele esitleda Veljo Tormise tegevuse nii vanu kui ka uusi, alles tekkivaid jälgi – neid, mida jätavad tema muusika esitajad ja tõlgendajad. Kui Tormise tegevuses oli sõnum, siis näitab see ennast nendes jälgedes ise.

Heliloojast jäävad maha eelkõige tema teosed. Tormisel on neid sadu või isegi üle tuhande – sõltub, kuidas lugeda. Esitustest jääb tänu tehnoloogiale mitmesuguseid jälgi – salvestised, heliplaadid ja videod, mis suures osas heljuvad praegu kusagil interneti helivoogudes. Tormise muusikat on hämmastavalt paljudel heliplaatidel ning maailma eri nurkades on koorid ja koorikesed lugematu hulk kordi esitanud tema lugusid, nii et kannatlikult otsiv veebisurfaja võib leida ohtralt videojäädvustusi. Kusagil on kindlasti alles kunagised kontserdikavad, mis on tihti kaunilt kujundatud; on pühendusi, käsikirju, artikleid, fotosid ja kindlasti veel midagi, mida saab vaadata, paremasse järjekorda sortida ja näidata. Kõige selle summa kirjeldab muusikale vastu peegeldunud elamust – nii lauljate kui ka kuulajate tulist emotsioonisähvatust mingil möödunud ajahetkel. Ainuüksi nende (muusika)kirglike hetkede summeerimine või taas nähtavaks reastamine võiks helilooja muusikaloomingu kõrvale luua midagi olulist.

Maailmas on kümneid, võib-olla isegi sadu miljoneid inimesi, kes laulavad koos – koorides. Kui Veljo Tormise muusikasse kätketud tunnetus kõnetab isegi väikest osa neist, on meile tundmatuid huvitujaid kokku väga palju. Ehk õnnestub osagi neist üles leida?