Vihased mehed mustas ja head energiat kiirgav daam heledas

Toomas Velmet

NYYD Ensemble’i kontsert „12 vihast meest” 15. VI Estonia kontserdisaalis.         Pealkirjale peaks veel lisama: ning neid mütsina ühendav Olari Elts. Kõik juba teavad, et jutuks tuleb eesti muusikakultuuri ainulaadne nähtus, palju enam kui tšellopedagoog – meie kultuuri suur isiksus ja eeskuju, grand old lady Laine Leichter, kelle sünniaasta on 1919, pedagoogistaaž 67(!) aastat ja kes töötab innukalt veel tänagi. Eesti on tuntud oma pianistide ja heliloojate koolkonna ja kultuuriga, neile võib rõõmsalt lisada ka tšellistid,  kelle haare on juba ammu ületanud riigipiiri. Kool ja meetod ei sünni kunagi iseenesest: teame, et meil olid professorid, suured isiksused Heino Eller ja Bruno Lukk, kelle kõrvale sean julgelt Laine Leichteri. Kas meil on palju neid muusikaisiksusi, kelle juubelit tähistaval NYYD Ensemble’i kontserdil on Estonia kontserdisaalis täismaja igas eas publikut, nautimas tänapäeva muusikat, mida esitatakse kaheksal või kaheteistkümnel  tšellol. Esmaspäeval selline kontsert aga toimus, laval Laine Leichteri õpilased Silver Ainomäe, Tõnu Jõesaar, Marius Järvi, Teet Järvi, Leho Karin, Kaido Kelder, Mart Laas, Andreas Lend, Kristjan Saar, Aare Tammesalu, Margus Uus ja Henry-David Varema – kõik suured oma ala meistrid nii solisti, kammermuusiku kui orkestriartistina.

On imetlusväärne, et maestra Leichter on tänapäeval, kui muusiku positsioon on meil üsna märgatavalt  langenud, suutnud säilitada meeste (poiste) motivatsiooni tegelda muusikaga professiooni tasemel. Veelgi imetlusväärsem on Õpetaja avatus ja tolerantsus esitatava muusika suhtes, ütleksin isegi kirglikult soosiv suhtumine kõige kaasaegsematesse väljendusvahenditesse nüüdismuusikas. Erilisel kohal seisab muidugi eesti tšellomuusika – valdava osa sellest literatuurist moodustavad  teosed, mille sünnile on nii või teisiti impulsi andnud Laine Leichter. NYYD Ensemble on Olari Eltsi käe all varemgi sellist koosseisu kasutanud, kuid siiski mitte esmakordselt Eesti muusikaelus. 1980ndate alguses toimus Eesti Raadio Valges saalis kontsert, kus esitati Heitor Villa-Lobosi „Brasiilia Bachiana nr 5” häälele ja tšellistide ansamblile (solistiks Yolanda Hernandez), ja ainult mõni aasta hiljem, kümnendi teises pooles, siis veel  üsna julge ettevõtmisena Arvo Pärdi „Fratres” nii laval kui ETVs. Täismahulise kontserdina on äsjane NYYD Ensemble’i kava muidugi märgiline sündmus. Alustati võimsa, kõlamassiivse kontserdi nimiteosega „12 vihast meest” (1996) , mille autoriks endine Berliini Filharmoonikute altviiuldaja Brett Dean, kes elab aastast 2000 Austraalias ja on nüüd vägagi edukalt pühendunud heliloomingule.

Esmamulje tšellode ansamblist/orkestrist on alati  äärmiselt mõjuvõimas ja nimetatud oopus oli hästi valitud kava sisse juhatama: vähem informeeritud publiku ohhoo- ja kogenenuma seltskonna ahhaa-elamus oli fikseeritav. II ja III osa Tõnis Kaumanni tsüklist „3 rahvatantsu” 8 tšellole (2004) oli nii sisuliselt kui väljenduslikult hea vaheldus eelnenule ja järgnenulegi. Aga järgnes ju Steve Reichi kolmeosaline (attacca) „Tšello kontrapunkt” (2003), kindlasti selle kava kõige keerulisem teos nii mängutehniliselt  kui ka ansambliliselt ja fantastilise enesekindluse ja artistlikkusega esitatuna. Kuid ansambli spetsiifiline kõlavärv oli selleks ajaks juba kaotanud nii oma ohhoo- kui ahhaavärskuse ja vastuvõtuantennide tundlikkuse, mistõttu teenitud edu ei vastanud teose väärtusele. Kusjuures esituse kvaliteet, nagu juba öeldud, oli laitmatu.

Mulle ootamatult algas tõeliselt väärtuslik teise osaga, s.t Jay Schwartzi teosega „Muusika  12 tšellole”. Lavastuslikkus – mängijate paigutus saalis ümber publiku – oli siin omal kohal ja teose dramaturgia infrahelist ultrahelini absoluutselt mõjuv ning tundus ka publikule olevat mõistetav ja nauditav. Üks eesti muusika viimaseid esituslikke elamusi pärineb mul Tallinna Kammerorkestrilt, kes suure eduga esitas Veljo Tormise keelpilliversiooni oma naiskooritsüklist „Sügismaastikud”. Sellele lisandub nüüd vaimustav autoriversioon  8 tšellole Arvo Pärdi segakooriteosest „Sieben Magnificat-Antiphonen” uue pealkirjaga „O-Antiphonen”.

Vaatamata sellele, et kontserdi lõpetas Iannis Xenakise juba bestselleriks kujunenud „Windungen”, jäi tipuna kõlama Pärdi „O-Antiphonen” nii oopusena kui ka elamusliku esitusena. Finaaliks kujunes aga juubilari priimabaleriinina särtsakas lavale saabumine oma poiste keskele ja püsti tõusnud publiku ovatsioonide  vastuvõtmine. Palju õnne, tervist ja lõputult jätkuvat energiat poiste kantseldamiseks.

Sinu vanim „poiss” Toomas Velmet

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht