Viiding ja Collegium Musicale – kõlas hästi!

Kuulajani jõudis Juhan Viiding kogu oma vastuolulisuses, igast küljest vaadatuna, kuid mitte ühe kitsa tõlgenduse piiridesse surutuna.

MEETA MOROZOV

Kammerkoori Collegium Musicale (dirigent Miina Pärn) lavakava „Igavene juuni“ 1. VI Tallinnas Kirjanike maja musta laega saalis. Kavas Juhan Viidingu luule ja sellele loodud kooriteosed: Pärt Uusbergi „Mõtisklused Juhan Viidingu sõnadele“, Tõnis Kaumanni „tematemaatikatematemaatika“ ja Sander Pehki „Nüüd on mul selge“ (esiettekanded), Veljo Tormise „Tornikell minu külas“ (sõnad Fernando Pessoa, kokku pannud Juhan Viiding) ja „Neli etüüdi Juhan Viidinguga“. Kaastegevad näitlejad Teele Pärn (Eesti Draamateater) ja Priit Põldma (Nukuteater).

Mis on tähtsam: kas viis või sõnad?, küsis Juhan Viiding Teele Pärna kehastuses oma vestluskaaslaselt Tallinna Kirjanike maja musta laega saalis. Ilmselt kerkib see retooriline küsimus mingil kujul iga helilooja ette, kui ta võtab käsile luule muusikasse paneku. Tõenäoliselt küsib niisamuti ka dirigent, kes poeesiale loodud heliteoste esitust juhatab, või kontserdikorraldaja, kes püüab koostada muusikat ja kirjandust ühendavat kava. On selge, et väga keeruka ja mitmekihilise muusikalise struktuuri puhul kipuvad sõnad kaotsi minema. Kui tõsta aga tekst esiplaanile, kas siis kannatab muusika sõltumatus ja autonoomne väärtus, võime iseenese eest kõnelda ning helikeel taandub pelgalt sõnade kuuldeliseks illustratsiooniks?

Täielikku tasakaalu võibki otsima jääda ja ega seda peagi saavutama. On normaalne, et kord jääb rõhuasetus ühele, kord teisele poole, kõik sõltub inimeste eelistustest, olukorrast ja subjektiivsetest valikutest. Oluline on, et sõnad ja viisid, mis tahes tähtsuse järjekorras toetaksid üksteist ja moodustaksid veenva terviku, et kahe valdkonna kokkusaamine oleks põhjendatud. Collegium Musicale Juhan Viidingu loomingule pühendatud poeetilise pealkirjaga lavakava „Igavene juuni“ oli nõnda õnnestunult koostatud ja esitatud, et fookuses olnud Viidingu tekstid muusikas võimendusid ja rikastusid ning luule- ja muusikamaailma ristumine tundus igati õigustatud.

Mind on alati paelunud projektid, kus luuakse sildu eri kunstivaldkondade vahel. Midagi uues kuues, värs­kest vaatenurgast, kõrvutatuna millegi uudsega võib mõjuda hoopis teisiti ja tihti ka sügavamalt. Veel enamgi, kui armastada eesti luulet ja muusikat korraga, siis nende kahe kohtumine on eriline kingitus ja tundub, et nii arvab peale minu ka hulk teisi, sest saal oli puupüsti täis ning nii mõnigi pidi leppima seisukoha ja sellega, et kavasid ei jätkunud kõigile. Kas oli siin rohkem tulihingelisi Viidingu austajaid või Collegium Musicale fänne, ei oska öelda, aga mingi huvi oli kuulajad Kirjanike majja kokku toonud. Ühtpidi on tore Loomingu Raamatukogu kodus vaikselt tugitoolis lugeda, aga kui äkki on võimalus Viidingut uutmoodi muusikalises raamistikus kuulda, siis äratab see tähelepanu ja nõudlust niisuguste lava­kavade järele on. Aplaus Collegium Musicale koorile, kes ei ole mugavdunud, vaid algatab ja aina katsetab väsimatult uut ja eriilmelist ning hoiab seeläbi eesti koorimuusikat toonuses.

Juhan Viidingu juubelile pühendatud lavakava „Igavene juuni“ õnnestumise üle rõõmustavad heliloojad Pärt Uusberg ja Sander Pehk, Collegium Musicale abidirigent Miina Pärn ning näitlejad Teele Pärn ja Priit Põldma.

Kristel Üksvärav / Collegium Musicale

Üks kontserdi tugevaid külgi oli väga läbimõeldult koostatud mitmekülgne ja dünaamiline kava. Nagu ühe eeskujuliku koolitunni puhul, liiguti tuttavamalt võõramale. Raami moodustasid Veljo Tormise lood. Tema „Tornikell minu külas“ võis eesti koorimuusikaga sina peal oleval kuulajal juba kõrvus heliseda, aga ettearvamatuks tegid kava kolm üksteisele järgnenud uudisteost. Iga muusikaline etteaste vaheldus hoolikalt valitud katkenditega Viidingu sõnavõttudest ja kirjutistest professionaalsete näitlejate esituses. Kavva jõudnud tekstide valikus oli tajuda omaette lugu – miski ei olnud juhuslik. Eri aastatest ja allikatest pärit killud lõid laiahaardelise ja tugeva kujutluspildi eesti luulesse omanäolise jälje jätnud ja mitut põlvkonda mõjutanud poeedist. Siin oli traagilisi noote, suuri vastuseta küsimusi, kuid ka helget eneseirooniat, sõnamängu ja nalja. Kuulajani jõudis Viiding kogu oma vastuolulisuses, igast küljest vaadatuna, kuid mitte ühe kitsa tõlgenduse piiridesse surutuna.

Ei saa mööda minna kolmest veri­värskest uudisloost. Sander Pehk, Tõnis Kaumann ja Pärt Uusberg tekitasid minus mõnusat ootusärevust ning hoidsid pinevil. Teeb kohe südame soojaks, kui heliloojad oma rahvusliku luulevara poole pöörduvad ja selle helisema seavad. Tundus, et – ehkki igaühe puhul omal viisil – kõigi kolme puhul kaldus kaalukauss teksti tähtsuse poole. Teosed on faktuuri ja vormi poolest heas mõttes lihtsad, ometi mitte igavad, ning lubavad Viidingu sõnadel esile tulla. Tõnis Kaumanni „tematemaatika­tematemaatika“ on helilooja käekirjale igati iseloomulik. Leidnud kokkupuutepunkti poeesia mänglevuse ja omaenda huumoriarmastuse vahel, on Kaumann loonud hoogsalt ja muhedalt kõlava väikeste vimkadega teose. Pärt Uusberg oli valinud mõtlikumad ja eksistent­siaalsemad katkendid. „Mõtisklused Juhan Viidingu sõnadele“ suunasid kuulaja pilgu sissepoole ning kordused lubasid teksti paremini süveneda. Karged meloodialiinid olid nagu vanad mälestused, mida sai hardumusega jälgida. Sander Pehk oli samuti läinud lüürilisemat rada pidi ning tema väga meeldejääva algusmotiiviga „Nüüd on mul selge“ oli nii hingematvalt ilus, et oleksin tahtnud seda veel mitu korda kuulata. Võin südamerahuga öelda, et kõik kolm lugu väärivad taasesitamist ja kindlat kohta koorirepertuaaris.

Ainuüksi hästi koostatud kava ja ilusad teosed ei taga veel head elamust. Tõeline õnnestumine käib minu meelest käsikäes tundelaenguga. Midagi selle hulgast, mida on tahetud öelda, peab kuulaja kätte saama – kas teisenenult, isikliku kogemuse või hetkeseisundi kaudu, see polegi nii tähtis. Sellist emotsionaalset poolt pakkus lavakava küllaldaselt. Nii koor, dirigent kui ka näitlejad suutsid Viidingu loomingut vahendades jätta piisavalt distantsi, vabadust ja mänguruumi, nii et kuulaja sai võima­luse Viidinguga ise dialoogi astuda. Väga sümpaatse ja eheda mulje jätsid näitlejad Priit Põldma ja Teele Pärn, eriti Pärn. Tema esituses oli kütkestavat lihtsust, värskust, õiges koguses õhinat ja mõnusat muhelust. Jäi mulje, et ta on Viidingu loomingu olemuse ära tabanud ning oskab seda ka auditooriumile köitvalt tutvustada. Põldma oli Pärnale võrdväärne partner ning suuresti tänu sellele andekale tandemile kõneles lavalt elav ja veenev Viiding.

Mis puutub Collegium Musicale esitusse, siis kollektiiv õigustab oma logo – koor tõesti kõlab hästi! Lauljate toon on rikkalik, selles on noorte häälte elujõulisust ning värskust. Nägudelt peegeldus laulmisrõõmu, pühendumist ja materjali valdamist. Ka tehniliselt on koor kõrgel tasemel ning on näha, et järjepidev töö häälte ja intonatsiooniga on kandnud häid vilju. Collegium Musicale tõestas järjekordselt, et on tipp­vormis. Kindlasti andis suure panuse koori abidirigent Miina Pärn, kes seda kava juhatas. Tema vaoshoitud, täpne ja lakooniline juhatamisstiil ei tõmmanud liigset tähelepanu, kuid oli piisav sel­leks, et koor teeks eduka soorituse.

Lõppu tahan jätta mõtte, mis tekkis kavalehte kontserdi meenutuseks mitmendat korda sirvides, kui mõni rida ikka mind uutmoodi kõnetas. Tore oleks, kui Collegium Musicale ei piirduks Viidingu sünnipäeva tähistamisega, vaid alustaks kontserdisarja või -seeriat, mis oleks pühendatud eesti luuletajatele ja nende poeesia kasutamisele koorimuusikas ning mis innustaks heliloojaid kirjutama uusi kooriteoseid eestikeelsetele tekstidele. Kõlagu rohkem väärt loomingut uudses käsitluses ja kõlagu hästi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht