Viini Riigiooper. Ain Anger. „Hovanštšina”

Arne Mikk

Kui Mussorgski „Boriss Godunov” on maailma ooperiteatrite repertuaaris küllaltki sagedane külaline, siis tema „Hovanštšina” jõuab publiku ette suhteliselt harva. Viini Riigiooperis lavastati see esmakordselt alles 1989. aastal. Peaosi laulsid siis Nikolai Gjaurov, Paata Burtšuladze, Anatoli Kotšerga, Vladimir Atlantov, Ljudmila Šemtšuk ja Juri Marussin, dirigent oli Claudio Abbado.

Möödunud laupäeva õhtul jõudis see muusikaline rahvadraama teistkordselt Viini Riigiooperi lavale ning meie elasime kogu südamest kaasa loomulikult Ain Angerile, kes laulis esmakordselt Dossifei osa.

Mida siis lühidalt öelda äsja nähtud etenduse kohta? Kõigepealt erakordselt kõrge muusikaline tase. Riigiooperi koorile lisaks oli palgatud veel 70 lauljaga Slovakkia Filharmoonia koor, seega oli esietendusel laval 145 lauljat. Leningradis sündinud dirigent Semjon Bõtškov, kes emigreerus 1975. aastal USAsse, on tänapäeval menukalt juhatanud kõikides maailma suuremates ooperimajades ja seisnud parimate sümfooniaorkestrite ees ning pälvis iga vaatuse järel üha suurema aplausipuhangu. Johtuvalt lavalisest lahendusest, kus koor ja solistid seisid peaaegu staatiliselt eri tasapindadel lava esiserval, sai dirigent ilma vaevata hakkama nii rütmiliste kui dünaamiliste nüanssidega ning Šostakovitši redaktsiooni partituur kõlas tõesti muljetavaldavalt.

zrp_46a_0017__art_r2

Ain Angeri Dossifeile oli lavaliseks vastaseks Ivan Hovanski rollis Ferruccio Furlanetto, praegu vist maailma kõige tuntum bass. 65aastasena saab ta tagasi vaadata rohkem kui 30 aastat kestnud karjäärile ainuüksi Metropolitan Opera laval, kus ta selgi hooajal laulab kuningas Philippi Verdi „Don Carloses”.

On suur rõõm, et dirigendi kõrval jagas publik kõige suuremat kiitust just Furlanettole ja Angerile. Kahju, et lavastus ei võimaldanud neil teha võimast vaidlusstseeni koos Golitsõniga n-ö silmast silma, kuna nad kõik olid sunnitud seisma eri kõrgusel otse üksteise kohal, kuid Furlanetto andis väga veenvalt edasi Hovanski rämeda võimukuse ja Anger vastandus talle Dossifei fanaatilise põlemisega. Muide, Anger oli laval üks väheseid artiste, kes vanas vene keeles lauldud sõnade mõttest ise täpselt aru saab. Ainus vene solist etenduses oli Moskvast pärit metsosopran Jelena Maksimova. Noor ja kaunis lauljanna on küll juba jõudnud paljudele maailma ooperilavadele, kuid tema lüüriline hääl jäi Marfa partii dramaatilistel momentidel mõnevõrra tagasihoidlikuks.

Marfa osa lavalises lahenduses pakkus tuntud Peterburi draamalavastaja Lev Dodin ehk kõige rohkem üllatusi. Tavaliselt liigub ju Marfa läbi kogu etenduse usuõe tumedas kostüümis, kuid Dodin lasi tal möödunud õnne meenutamise hetkel juukseid ja jalgu pestes istuda ainult lühikeses alussärgis. Hiljem nägime teda põrandal lamamas poolpalja Dossifei kõrval, mis andis ilmse vihje Dossifei olemuse kõrvutamisele Rasputini omaga. Üllatuseks ei saanud seejärel olla ka pärsia tüdrukute tants, mis lõppes peaaegu striptiisiga. Lavaline üldpilt jäi siiski kahjuks kontsertetenduse piiridesse. Kunstnik Aleksandr Borovski on pakkunud lavastuse päris huvitava raamina välja põlenud ja söestunud hoone karkassi, mille taga eri kaugusel tõusid ja vajusid pidevalt tegelasi lavale toovad hiigelliftid. Lauljaid sõidutati pidevalt umbes kümme meetrit lava alt ja seejärel ka kümme meetrit lavapinnalt üles. Loomulikult igaüks ennast väga mugavalt ei tundnud. Mingit detaili kas Kremli või Venemaa märkimiseks ma ei märganud. Kes täpselt ei teadnud, milline tegelasgrupp hetkel laulab, siis oli väga raske eristada ühteviisi tuhakarva hallides koorikostüümides streletse, bojaare või vanausulisi. Kuid, nagu ma juba ütlesin, muusikalises ja laululises mõttes andis etendus suure elamuse. Samaaegselt meenusid ikka ja jälle eredad lavalised stseenid Boriss Pokrovski lavastusest Estonias 1987. aastal …

Esmaspäevased Viini ajalehed ironiseerisid lavastuse üle võrdlemisi tihti, kuid dirigent Semjon Bõtškov ning Ain Anger ja Ferruccio Furlanetto teenisid üksmeelse tunnustuse, millest siinkohal paar näidet: „… igal juhul seisis silmapaistmatu, laulmise mõttes veidi kergekaaluline Jelena Maksimova Marfana alati nii osatäitmise kui ka laulmise poolest vapustava Ain Angeri kõrval. Trupi koosseisulise lauljana on eestlane laulnud majas 2010. aastani risti ja põiki läbi väiksemaid, keskmisi ja suuremaid bassbaritonirolle. Dossifeina ületab ja särab Anger nüüd üle kõikide kolleegide. Tema bassihääl on tugev nagu karul, aga peensusteni välja töötatud: täielik nauding. Siin on tunda esietenduse hõngu …” (Stefan Ender, Üles ja alla õuduste liftis. – Der Standart 17. XI 2014), „Selle etenduse teine staar on Ain Anger, kes vanausuliste radikaalse juhina laulab end lõplikult ja püsivalt tänapäeva suurte basside esiritta” (Peter Jarolin, Mitte iga lift ei juhi õnneni. – Kurier 17. XI 2014).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht