Viis pilku kultuurikorraldusele – Tööandja pilk

Marko Lõhmus

Kultuurikorraldaja kui kaunite kunstide loojate (sh muidugi ka interpreetide) ja publiku kokkuviija objektiks on teised inimesed. Korraldaja (produtsendi, kuraatori, intendandi – nende ametite nimekiri kultuurivaldkonniti on pikk) ülesanne on keegi midagi tegema saada ja tänapäeval on selleks peamiselt kaks juriidilist vormi: töö- või võlaõigussuhe. Tänane pilk vaatab esimesele ehk kultuurikorraldaja  ja tööandja ühisrollile.  

     

Pole oluline ei sektor ega kultuuriorganisatsiooni juriidiline vorm – nii MTÜde kui suurte avalik-õiguslike asutuste võimalused ja mured on sarnased. Tõsi, ligi paarisaja töötajaga  Eesti Kontserdis kulub personalitööle aega valgusaastates rohkem kui mõnes väiketeatris või galeriis. Eks siin on loomulikult ka valdkondlikke erinevusi, aga laias laastus on motivatsiooniks (eelkõige muidugi meie kultuuriasutuste palgaridade nappusest tulenevalt) töö kulutuuriasutuses. Siin tuleb aga vahet teha asutusesiseselt kahel grupil: loomingulisel personalil, neil, kes mujal kui etendusasutustes tööd eriti ei saagi, ja muul  personalil (administratsioon, lavatehniline või müügiosakond jms), kes võivad ennast vabalt rakendada ka teistes valdkondades. Miskipärast nad seda siiski massiliselt ei tee. Kuid see on ühe teise arutluse teema, miks kõik meie lavamehed pole ikka veel Soome ehitajaks läinud.     

Keskendume nüüd aga loomingulisele personalile. Juriidilises mõttes tuleneb see mõiste etendusasutuse seadusest (EaS), mille alusel on kultuuriminister kinnitanud ühe nimekirja, kuhu kuuluvad kuude alajaotusse peaaegu kõik meie teatrites ja muusikakollektiivides  loomeprotsessiga seotud ametid kunstilisest juhist repetiitori või tantsuõpetajani. Lähtuvalt EaSist tuleb kõikide nende ca 50 ametinimetusega inimestega sõlmida tähtajaline tööleping kuni viieks aastaks. Meie töölepingu seadus räägib küll põhiolemuses tähtajatutest lepingutest, kuid see seadus ei keela tähtajaliste töölepingute sõlmimist eriseadusest, kultuurikorralduses siis EaSist tulenevalt. Töösuhte tähtajalisuse kohustus  etendusasutustele pole seaduses mitte pelgalt ajutise hooajalise töö tegemiseks, vaid eelkõige tagamaks loominguliste ametikohtade täitmist võimalikult pädevate ja erialaselt kõrgel tasemel töötajatega regulaarsete konkursside ja atesteerimiste kaudu. Muide, sama kehtib ka avaliku sektori kultuuriasutuste juhtide kohta.       

  Asutuse juhi dilemma selles seisnebki, et loomekollektiivides (eelkõige teatrid ja muusikakollektiivid) tekkivad kirjutamata paremusjärjestused allutada tööseadusandluses kirja pandule ja vastupidi: tarkus mitte  hullutada iga-aastaste konkurssidega neid, kelle tasemes pole keegi aastaid kahelnud. Aga kollektiivides on liikmeid palju ja ilmselt pole mõne loovtöötaja suhtumine à la „andis Jumal ameti, annab ka juriidilised nõksud, kuidas seda igavesti pidada” võõras ühelegi asutusejuhist kolleegile.     

 Olles (miskipärast ikka veel) avalike ja ausate konkursside usku, ei tasu kultuurikorralduses nui neljaks ja alati seda teed minna. No kujutate te näiteks ette tänase Sirbi 30. lehekülje kandis kuulutust „Rahvusooper otsib uut loomingulist juhti, nõutav kõrgharidus … jne”. Jabur, kas pole?! Kõik teavad, et  otsib, aga seda ikka läbirääkimiste ja konsultatsioonide kaudu. Konkurssidega kaasneb aga kolm head asja: kultuuriasutus näitab end kui avalikku asutust, laekunud avalduste põhjal saab head informatsiooni nii nendest, kes (ka oma praeguse tööandja eest ehk varjatuna) tööturul, ning kõiksugu visioonide või plaanide kaudu ideid, mida asutusest ja asutusega kaasnevalt mõeldakse. See, muide, kehtib vaata et enamgi ka mitteloominguliste  töötajate puhul. 

Aga kõik algab (ja tegelikult peaks sellega ka lõppema) loomingulisest juhist, tema valikutest, tema soovist üht või teist muusikut, näitlejat, lavastajat, dirigenti jne oma meeskonnas näha. Kogemus ütleb, et värbamisel  on kunstilised juhid palju aktiivsemad kui kellegi teenetest loobumisel. Halbade uudiste edastamine kipub ikka jääma asutuse juhi õlule umbes nii, nagu ei kipu personalimuutuste läbiviimise miilavat tuld oma lähedusse laskma meie ministrid. Peaaegu üksteist aastat koorilauljate, orkestrantide ja dirigentide tööandjana pean tunnistama, et ega universaalset valemit, millega kõikide kolleegide töölepingute pikkust  või nende jätkumist mõõta, pole. Ikka on nii, et keegi on hiilgav oma erialal, aga ükskõikne töökohustuste suhtes, mõni on suurepärase töövõimega, aga loodus pole olnud armuline artistlikkusega, kolmas keerab kollektiivi igapäevaelus tekkivad pingelised hetked humoristlikeks vaheseikadeks, olemata ise liider oma erialal. Kirjapandud reeglid peavad siin kohanduma traditsioonideks ja teadmiseks, et kultuurikorraldaja üksi ilma nende inimesteta,  kes lavale lähevad või lava taha jäävad, pole rohkem väärt kui Kreeka valitsuse võlakirjad. Töövõtjalt aga ei eeldata enamat kui seda, et ta teeks oma tööd suurepäraselt. Ei muud.   

     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht