Viiulipidu Ruhnus

Esimesel Ruhnu viiulifestivalil moodustus ruhnurootsi koraalidest, viiulimuusikast ja mitme maa pärimusmuusikast tugev tervik.

MATILDE KIVISILLA

Esimene Ruhnu viiulifestival 21. – 23. VII Ruhnu saarel.

Ruhnu esimese viiulifestivali ajendiks oli saarel juba 10. korda aset leidev viiuli­laager. Nii laagri kui ka festivali eestvedajad on pärimusmuusikud Karoliina Kreintaal, Sänni Noormets, Lee Taul ja Kairi Leivo ning neil on hulk häid abilisi ruhnlaste ja mandrieestlaste seast.

Ruhnu on nii asukoha kui ka ajaloo poolest põnev paik. Saarel elasid aastasadu rootslased, kes rääkisid omapärast ruhnurootsi keelt. Tänu saare geograafilisele eraldatusele säilisid seal vanad kombed kauem kui muudel rannarootslaste asualadel, veel XX sajandi alguses lauldi seal 1695. aastast pärit Rootsi lauluraamatu järgi. 1944. aastal põgenesid peaaegu kõik ruhnlased Rootsi ning saarele tulid uued elanikud peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Kokkupuude kahe hõbesepast viiuldaja, isa Elias Schönbergi ja poja Peeter Rooslaiu arhiivisalvestistega, huvi nende erilise mängustiili vastu ning soov tuua viiulimäng saarele tagasi ajendaski Karoliina Kreintaali ja Kairi Leivot laagrit korraldama. Nende pingutus on vilja kandnud. Ruhnu viiulilaagrist on kümne aastaga saanud saare iga-aastane oodatuim sündmus, tänu laagritele on kodukoha pärimusmuusikat hakanud mängima ka mõned ruhnlased ning pärast festivali sõidab laagri osalejatest, õpetajatest ja külalistest koosnev orkester esimest korda Viljandi folgile, et tuua killuke ruhnurootsi muusikat suurema publiku ette.

Ruhnu on eestlastele eksootiline paik, kuhu minek on eraldi ettevõtmine, niisama sinna ei satuta. Seda enam väärib imetlust, et korraldajatel õnnestus nii kaugele, väikesele ja esimest korda toimuvale festivalile kohale sõidutada muljetavaldavalt suur hulk välismaa artiste. Kahjuks ilm kaasa ei aidanud: veel paar päeva enne festivali algust, kui laagrilised koos väliskülalistega pidid Ruhnu laeva astuma, ei olnud kindel, kas laev tehniliste probleemide ja tugeva tuule tõttu üldse teele asub. Viis tundi plaanitud ajast hiljem suunduti siiski Pärnust merele ja kuigi suured lained soodustasid merehaiguse teket, reisijad festivaliks siiski toibusid.

Viiulifestivali kolm päeva olid täis põnevaid kontserte, tegevust jätkus käsitöö- ja loodushuvilistele ning Ruhnu ainsas tervikuna säilinud Korsi talus saadi nautida Heilika ja Ülo Pikkovi kureeritud filmiprogrammi. Näidati Mark Soosaare esimest filmi „Hülgepüüdjad“, mis valmis 1965. aastal tema koolilõputööna ja Ülo Pikkovi 2021. aasta lühifilmi „Taaskohtumine“, mis põhineb Ruhnu päritolu naise tõestisündinud lool. Põnevaks tegi filmi see, et kogu animatsioon on loodud Ruhnu loodusest leitud objektidest, näiteks sulgedest, liivast ja kividest. Programmis oli ka Heilika Pikkovi tänavu kevadel valminud lühidokumentaal Ukraina sõjapõgenikest „What Would You Take?“, mis on osa sama pealkirjaga Londoni koostööprojektist, kaasautoriteks fotograaf Kaupo Kikkas ja inglise kirjanik Frances Stonor Saunders. Nagu Pikkov filmile järgnenud vestlusringis ütles, elasid ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenedes läbi sedasama mis ukrainlased praegu.

Festivali avas kultuuriaidas tuntud iiri lõõtsamängija ja laulik Breanndán Ó’Beaglaoich. Kui tema võluvaid iirikeelseid ballaade kuulati veel istudes, siis järgnenud poola pulmamuusikute Maria Stępieńi, Marcin Lorenci ja Maciej Filipczuki hoogsate viiuli-, tšello- ja tamburiinihelide saatel täitus plats kiiresti tantsijatega. Trio teeb eriliseks see, et kõik kolm muusikut mängivad kordamööda kõiki pille.

Loodushuvilised said osa matkast taimeökoloogi Jaak Albert Mets­ojaga Korsi talust saare põhjaosas asuvasse Kuunsi randa, kus toimus ungari-prantsuse viiuldaja Baltazar Montanaro ning Ruhnu ainsa hülgeküti Meelis Peedi hülgekontsert-seminar. Meelis Peet mõjus oma entusiasmi ja hülgehuviga niivõrd inspireerivalt, et isegi vaiksetel eestlastel jätkus küsimusi nii hüljeste eluolu kui ka Peedi valmistatava hülgerasvast salvi kohta. Montanaro viiulihelid täiendasid hülgelugusid ning meelitasid mõned hülged üsna ranna lähedale. Üritus oli igati oma nime väärt!

Kauni elamuse pakkus tänu Ruhnu laagrile sündinud eesti-brasiilia päritolu Candango Trio, mis koosneb Tallinnas elavatest brasiilia muusikutest Marcelo Politanost, Luiz Blackist ja festivali ühest peakorraldajast, viiuldaja Karoliina Kreintaalist. Trio kõlamaastikes põimunud lõunamaised viiuli-, saksofoni- ja löökpillihelid ei jätnud ühtegi kuulajat külmaks. Õhtu lõpetas viiulilaagri külaliskokk, raadiohääl ja DJ Kosta Kostov Bulgaariast, kelle valitud maailmamuusika hittide saatel tantsiti varaste hommikutundideni.

Pärast pühapäevahommikust jumalateenistust sai Ruhnu puukirikus kuulda Hispaania päritolu multiinstrumentalisti Efrén Lópeze ja Küprose viiuldaja Michalis Kouloumise kontserti. 1644. aastal ehitatud pühakoda, paduvihm, mis tilkus ka kirikusse, Vahemere maade muusika ja idamaised improvisatsioonid lõid maagilise atmosfääri. Nii selle kui ka teiste festivali kontsertide puhul paistis välja, kui sobivalt oli igale esinejale valitud esinemispaik.

Kogu selles välismaises virvarris ei jääänud Ruhnu tähelepanuta. Juba festivali avaõhtul said kõik huvilised (keda oli palju!) pärimusmuusik Leanne Barbo juhendamisel ning noorte muusikute Maria Männi ja Juuli Kõrre ehk Duo Mann ja Juula hoogsate viiulihelide saatel proovida Ruhnu tantsusamme. Kusjuures kõik kolm nimetatut on pikaaegsed Ruhnu viiulilaagrilised. Festivali teine päev oli pühendatud saare loo jutustamisele, külastajad said osaleda nii laagriliste kontsert-seminaril Ruhnu muusikast kui ka Marika Reintami ja Ruth Keskpaiga kirikute ja muuseumi tuuril. Festival langes kokku Maarja Magdaleena päeva ehk madlipäeva tähistamisega, mille puhul toimus kirikus eesti- ja rootsikeelne teenistus ning soovijad said maitsta traditsioonilist klimbisuppi.

Väga põnevaks osutus ruhnlase ja rahvarõivaste asjatundja Külli Uustali seminar „Ruhnu rõivad ja kandmistraditsioonid“, kus ta rääkis sellest, mida kanti saarel pidulikel puhkudel, näiteks kirikusse minnes või pulmas. Viiulilaagri ja -festivali üks korraldaja Sänni Noormets ja külaliskokk Kosta Kostov ehiti Ruhnu rõivastega, millest mõned olid umbes sada aastat vanad ja tavapäraselt ainult muuseumis vaatamiseks.

Kogu festivali jooksul oli Korsi talus avatud Lee Tauli ja Sänni Noormetsa kureeritud näitus „Ruhnu viiuldajad“, mis oli austusavaldus neile ruhnlastele, tänu kellele laager ja festival on sündinud. Näitusel olid esindatud Elias Schönberg, Peeter Rooslaid, Henrik Berensson ja Johan Öman. Piduliku punkti pani festivalile laagri osalejatest ja õpetajatest koosneva orkestri kontsert, mis toimus sadama lähedal restoranis Yljes. Pärast esinemist saadeti festivalikülastajad muusika saatel laevale.

Kuna kõik festivali väisanud väliskülalised on varasematel aastatel olnud laagris õpetajatena, pakkus üritus laagrilistele ja korraldajatele suurepärase võimaluse taaskohtumiseks. Samas moodustus ruhnurootsi koraalidest, viiulimuusikast ja mitme maa pärimusmuusikast tugev tervik ning festival oma kauni ja erilise asukoha ning mitmekülgse tegevusega ei jäänud millegi poolest alla suurtele festivalidele. Korraldajate missioonitundest alguse saanud viiulilaagrid on kasvanud millekski palju suuremaks ning loodetavasti ei jäänud see viimaseks Ruhnu viiulifestivaliks.