Viive Ernesaks 27. III 1931 – 19. I 2023

Teatame kurbusega, et 91 aasta vanuses lahkus muusikajuht, klaverisaatja, repetiitor ja pedagoog Viive Ernesaks.

Riina Roose: „Viive oli kuni viimse viivuni vitaalne. Ikka oli tal huvi elu vastu, alati oli tal lugemiseks käsil mingi huvitav raamat, mida soovitada sõpradele, mille üle arutleda. Ise on ta ütelnud, et teda on elus edasi viinud uudishimu. Küllap see nii oligi ja kindlasti oli üheks oluliseks pikaealisuse saladuseks huumorisoon. „Umbrohi ei hävine!” tavatses ta enda kohta ütelda. Tema särtsust ja elaanist sai osa põlvkondade kaupa näitlejaid. Ta oskas süstida inimesse usku ka siis, kui viis viltu vedas. Tähtis ei olnud õige noot, vaid õige suhe, mõte, hoiak. Viive oleks nagu sündinud klaverit mängides. Ükskõik kui armetu ja häälest ära mõni nurgas seisev klaver oli, muusika ta sealt oma kätega välja võlus, too „isehakanud Ernesaks“.

Viive oskas hinnata ka vaikust, loodushääli, ega ta muidu päramisse Perakülla poleks linnakärast pagenud. Nüüd on vaikus täielik.“

Viive Ernesaks (aastani 1961 Säga) sündis 27. märtsil 1931 Tartus. Klaveri­õpinguid alustas ta Tartu muusikakoolis Aleksandra Sarve käe all, 1950. aastal lõpetas Tallinna 7. keskkooli ja 1951 Tallinna muusikakooli (Erna Saare klass).

Ernesaks töötas 1956–1958 Tallinna koreograafiakooli ning 1959–1966 Estonia teatri balleti ja opereti kontsertmeistrina, 1966–1977 Noorsooteatri (praeguse Tallinna Linnateatri) ja 1977–1990 Draamateatri muusika­ala juhatajana. Aastatel 1966–1988 tegutses ta vaheaegadega ka TRK lavakunstikateedri õppejõuna. Oma pika staaži jooksul lõi Ernesaks muusikalisi kujundusi kõigis Eesti teatrites, lisaks Soomes ja Lätis.

Viive Ernesaks oli muusikajuht või muusikaline kujundaja mitme Eesti teatriloo märgilise lavastuste juures, näiteks Voldemar Panso „80 päevaga ümber maailma“ (1966), „Hamlet“ (1966) ja „Kevade“ (1969), Adolf Šapiro „Kirsi­aed“ (1971, koos Olav Ehalaga) ja „Kolmekrossiooper“ (1997, koos Riina Roosega), Kalju Komissarovi „Oliver ja Jennifer“ (1972) Noorsooteatris / Tallinna Linnateatris ning Voldemar Panso „Inimene ja inimene“ (1972), Adolf Šapiro „Kolm õde“ (1973, koos Olav Ehalaga), Mikk Mikiveri „Pilvede värvid“ (1983) ja Evald Hermaküla „Torm“ (1988) Draamateatris. Samuti tegutses ta repetiitorina Estonias, mh lavastuste „Minu veetlev leedi“ (1963), „West Side’i lugu“ (1964) ja „Kabaree“ (1984) juures.

Ernesaks tegi üle 150 muusika­kujunduse Eesti Televisioonile („Kuulsuse narrid“, 1982) ja Eesti Telefilmile („Pisuhänd“, 1982) ning Eesti Raadio kuulajad teadsid teda aastakümneid hommikuvõimlemise klaverisaatjana. Aastal 1996 algatas Ernesaks Nõva vallas Perakülas suveteatri ja on lavastanud seal kohaliku ajalooga seotud näidendeid. 2006 avaldas ta mälestusteraamatu „Viiv“.

1981. aastal nimetati Viive Ernesaks Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks ja 2001 pälvis ta Valgetähe IV klassi teenete­märgi.

Ärasaatmine 28. jaanuaril kell 13 Perakülas.

Tallinna Linnateater

Eesti Draamateater

Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia lavakunstikool

Eesti Teatriliit