Viljandi kitarrifestival jõudis passiikka

Festivalil on kindel toetajaskond ja stammkunded, keda võib aina omamehelikumalt teretada. Festivali headus sunnib varakult uue aasta kalendri oktoobrikuusse märke sättima.

PRIIT PAJUSALU

Viljandi kitarrifestival 18. – 22. X, kunstiline juht Ain Agan.

Oktoobrikuu keskpaik on olnud minu kalendris festivali algusaegadest peale hõivatud. Üksikutel kontsertidel käimine on kasvanud huviks vaadata-kuulata kogu valikut servast serva, sest see palett on samajagu värviline kui Viljandi sügis.

Avakontserdi õigus kuulub alati eelmisel aastal Tiit Pauluse auhinna pälvinud noorele kitarristile. Anna Regina Kalk on muidu maskuliinses nimekirjas alles teine naisartist. Tema kvartett, kuhu kuulusid Tobias Tammearu saksofonil, Robert Rebane bassil ja Martin Petermann trummidel, mängis rütmiliselt vaheldusrikast originaalmuusikat, hiilates ennemini koosmängu kui teravate soolodega. See näib olevat nais­kitarristidele-heliloojatele omane, et pannakse rõhku ansamblilisele kooskõlale.

Fellini kohviku hubane olustik sobis hästi kitarriduole Marek Talts – Jaagup Jürgel. Nad olid toeks Linalakaks kutsutavale lauljannale Liina Jürgelile, kes tõi mängu kolmandagi kitarri. Mõnus akustiline kava folkmuusikast, folk siis pigemini USA standardite järgi.

Uus kontserdipaik Konservatoorium üllatas sovetiaegse kitarrikollektsiooni ja võimendipargiga, mis oli jonas.f.k esinemisele uhke taust. Süntide ja arvutitega loodud loopõhjadele mängiti juurde kitarri, bassi ja Moogi, Jonas Kaarnamets lisas vokaali. Kokku sai selline funk’i-maiguline urbanistlik klubi­muusika, mis pani noorema publiku kaasa nõksutama ja laulma.

Euroopa on mõnegi ameeriklase pilgule sõjaseisus piirkond, kuhu ei tasu nina pista. Viimasel hetkel leidis festivali toimkond esineja, kel seda hirmu polnud. Ian Ethan Case on tõeline kitarri­võlur, kes žongleeris oma kahekaelalistel kitarridel üllatava virtuoossusega. Tema akordihaare lõi ühtlasi keeled võnkuma, nii mängis ta ühel kaelal meloodiat ning teist kaela kasutas nagu trummi ja bassi. Suur kämmal lasi küünitada üle kahe kaela akorde mängima, osavus aitas kiire capo-nihutamisega ühtlasi oma akorde vahetada. Luuperilisa hoidis muusikalise materjali tüseda. Kiita tuleb kitarristi abikaasat, kes toetas teda toonmeistrina – konkreetsed kõlaruumid vaheldusid svengrünbergilikult üle laiade väljade kaikuva heliga. Ian Ethan Case jäi meelde äärmiselt sooja ja südamliku olekuga, siiras vaimustuses publik ei tahtnud kuidagi esinejat lavalt minema lasta.

Reedese päeva, 20. oktoobri vaieldamatu nael oli heliplaat „Viimane“, millele on koondatud Riho Sibula lahkumiseelsed stuudiotööd. Kaasmuusikud ja MTÜ Kuukitarr eestvedajad kõnelesid plaadi saamisloost ning edasistest plaanidest. Sai osta värsket plaati, mida esitlusele kogunenud arvukas Riho Sibula austajaskond meeleldi tegi. Aga kontsert Riho Sibula lauludega täitis vaataja­kohad Aida suures saalis pilgeni. Vladislav Koržets oli jutuvestja-konferansjee, kes meenutas vahepaladega head sõpra proosa- ja luulevormis. Kandev roll jäi lauljatele: Kärt Johanson, Mari Kalkun, Mari Jürjens, Linalakk ja Jaak Tuksam andsid edasi Riho Sibula loometee tähtsama osa – tõsise ja pühendunud suhtumise sõnasse. Vaiko Eplik, Andre Maaker ja Ain Agan kitarridel olid saateansambliks, Vaiko Eplik esines ka laulusolistina ja toetas naisvokaliste taustalauljana. Õhtu, mis võinuks kergesti libastuda vesiseks või ülihardaks, sai osava lauluvaliku ja õhtujuhtimise toel meeldejääv. Oli hardaid hetki, kuid domineerima jäi soe ja pisut iroonilinegi meelelaad. Usun, et Riho Sibul jäänuks sellise õhtuga rahule.

Õhtu lõpetas öökontsert Kondase keskuses, kuhu alati kuulub ka ühe maali näituse avamine. Laurentsius oli jäädvustanud klassikalise portreena oma kaasaegse, fotokunstniku Peeter Lauritsa. Ta põhjendas seda sooviga tõestada, et klassikalise maalikunsti traditsioon pole kadunud, teisalt tõsiasjaga, et välise sarnasuse tõttu on teda isand Lauritsaga korduvalt segi aetud.

Kontsert oli ühtlasi viktoriin, kus lasti ära arvata uue aja eesti heliloojaid. Muusika oli seatud klassikalistele pillidele – barokk-kitarr ja teorb Kristo Käo ning viola da gamba Villu Vihermäe esituses. Nuputajaid jagus, aga hilisel tunnil lihtviisi muusika nautijaid oli samajagu. Kristo Käo on klassikalise kitarrimuusika kontsertide eestvedaja olnud juba aastaid.

Kitarrimeistrite vahva vägi on valmis ehitama pille rätsepatööna, aga ka pakkuma välja lahendusi, ühendades eri koolkondade kogemusi. Uudistajaid ja oma sõrmega pillide katsujaid jagus nii Kalle Tombaku kui ka Kuldar Kalluste pilliväljapaneku juurde. Samajagu põnev oli kuulata pillimeister Riho Sinisalu, kes on spetsialiseerunud pillide parandamise ja hooldamise peale, tema on ka noore kitarristi auhinna saajale pakkunud mitu korda aastajagu hooldustuge.

Nukuteater on olematu vaataja­distantsiga esinemisplats. Mikko Karhula, kes eelmisel õhtul oli esinenud Õisu mõisas, täitis kava oma lugudega, aga ka filmimuusika klassikaga spageti­vesterneist, tummfilmi suurmeestelt, samuti prantsuse kinost. Aga üks soome mees ei saa mööda Säkkijärvi polkast. Tehniliselt äärmiselt osava esinejana hoidis ta publiku tähelepanu ka vaimukate vahetekstidega.

Soomest oli veel trio Avara, kus mängis kitarri Ain Agana ammune koostööpartner Teemu Viinikainen, elektri­kitarril Jarmo Saari ja saksofonidel Jukka Perko. Unistav, õhuline, kõigile osalistele soleerimisruumi pakkuv etteaste oli vürtsitatud humoorika suhtlusega.

Kitarrilaagris, kuhu koonduvad nädalaks noored huvilised, võeti ette svingiva Londoni ajast pärit muusika, aga põikeid tehti ka ajas ette- ja tahapoole. Moodsaima moega lugu tahtis kitarride ettevalmistamist tikkudega, mis keelte vahele torgatuna häälestuse mõnusalt võssa nihutasid, kuid orkestrina oli seda ometigi põnev kuulata. Paul Daniel oli seekordse kaheksaliikmelise õppijaskonna eestvedaja.

Festivali viimase suure kontserdi eel kuulutatakse alati välja Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia, mille seekord sai Marcus Tuul. Viimaste aastatega sarnaselt oli laureaat saatnud videotervituse, sest on õpingutel laias ilmas.

Ootuste teravik oli aga suunatud Jan Akkermani ansamblile, kes on varemgi Viljandis käinud. Käre ja hoogne oli see nende ülesastumine. Akkerman ise ja klahvpillimängija Will Maas jagasid põhiraskust, rütmigrupp – Marijn van den Berg trummidel ja bassist David de Marez Oyens – oli tummine. Akkermani klassikalised lood olid kõige oodatumad. Ain Agan lubas üllatust ja see ka tuli: ansambliga liitus multitalent Valter Soosalu, et „Hocus Pocus“ saaks korraliku vokaalpartii. Oli rõõmu ja lusti nii laval kui ka saalis. „Thank you very Dutch!“ kõlas hollandlaste tänusõnum.

Bändil jätkus jaksu liituda jämmiga ööklubis, kus andsid tooni kitarrilaagrilised ja akadeemiaõpingutega seotud noorem rahvas. Tõnu Tubli nautis trummidel head seltskonda ja festivalipealik Ain Agan ei saanud kiusatusest jagu muul moel kui ühe hea kitarrilooga.

Pühapäev oli otste kokkutõmbamise aeg: lastehommik alustas ja Vaiko Epliku kontsert Holstre magasiaidas oli mõnus väljajuhatus. Eplik on artist parimas mõttes: head lood, huvitavad seaded, vaimukad tekstid ja koomikutalent, mis lubas kontserdi lõpetuseks osavalt lisa-lisaloost publikut solvamata kõrvale hiilida.

Festivalil on kindel toetajaskond ja stammkunded, keda aina omamehelikumalt teretada julgen, et muljeid vahetada-arutada. Festivali headus sunnib varakult uue aasta kalendri oktoobrikuusse märke sättima – soovitan julgelt seda eeskuju järgida.