Viljandis helisesid taas kitarrid

Maret Tomson

Viljandi II kitarrifestival 22. – 26. septembrini, möödus suurema kära ja külluslikuma reklaamita. Sellegipoolest jätkus publikut igale kontserdile, mida oli kokku kümme, lisaks õhtused jam-sessioonid. Viljandi on kitarrimuusikale sobiv paik: siin on palju saale ning heal tasemel kitarriõpetus kultuuriakadeemias, muusikakoolis ja noorte huviringis. Publiku hulgas oli näha ka mujalt kohale sõitnud muusikasõpru. Kõiki kontserte ei jõudnud külastada, keskendusin  rohkem noorte projektidele ja hiina solisti Lan Weiwei esinemisele.

Noorusele vaatamata on Lan Weiwei (s 1980) kunstnikukarjäär kestnud juba paarkümmend aastat ning teda peetakse Hiina parimaks pipamängijaks. Siiski läksin tema kontserdile teatud eelarvamusega. Kartsin, et hiina muusika on raskesti mõistetav ja solist ei suuda ühel pillil pikka aega köita. Kuid juba esimese loo järel selgus, et tegemist on äärmiselt võimeka muusiku ja  väga mitmekülgse pilliga. Kohati tundus, et laval on lausa mitu instrumenti: kord kõlas kellamäng (õrnad flažoletid), mürises trumm (tugevad löögid keeltele) või helises harf, kui mängija keeli õrnalt sõrmitses. Solist kasutas väga erinevaid mänguvõtteid: glissando’t keeli venitades või pillikaelal sõrmi libistades, salapäraseid sahinaid keeltel või koputusi vastu pipa korpust. Eriti köitev oli kohatine mitmehäälsus, kus meloodia kõlas flažolettidega,  saade keeli sõrmitsedes ja kõige all kõmisesid bassilöögid. Äärmiselt peen fraseering ja selge liigendus meenutas hiina tušijoonistusi, ainult et helipilt oli värviküllane. Pill võimaldas üsna suurt dünaamilist diapasooni piano’st forte’ni. Pipa (hiina lauto) eelkäija eksisteeris juba Qini dünastia ajal 221. – 206. aastani eKr, kuid kaasaegne instrument pärineb Lähis-Idast. See toodi Hiinasse Siiditee kaudu ja sai eriti populaarseks Tangi dünastia ajal (618.–907. a)  meelelahutusliku õukonnapillina.

Algul olid keeled siidist ja neid tõmmati sõrmeküüntega, kuid tänapäevaste nailoniga mähitud metallkeelte puhul on vaja tugevamat tõmmitsat. Nii on mängija parema käe sõrmedele kleebitud plastikküüned. Kõike seda rääkis võluv hiinlanna enne mängu algust, jagades selgitusi ka lugude sisu kohta. Kavas olid rahvamuusikaseaded ja helilooja  Liu De-hai (s 1937) programmilised teosed. Kuulajate silmade ette tõusid maalilised lootoslilledega kaetud tiigid, lillelehtede hõljumine veepinnal, rõkkav linnulaul, hanede kurblik kruuksumine, talvise looduse taustal sammuvad terrakotasõdurid. Mõni pala oli inspireeritud hiina muinasjuttudest nagu „Hiina printsess abiellus pisaratega”: printsess, kes pidi diplomaatilistel põhjustel mehele minema võõramaalasele, kuigi tal oli oma  peigmees, otsustas elust lahkuda. Lugulaululaadses muusikas kõlasid ääretu kurbus, valu ja karjed. Väga efektne oli üks sõjalugu 202. aastal eKr Hiinas toimunud lahingust: kuulaja silme ette ilmusid kappavad hobused, kostis relvade tärinat. Kogu loos valitses tugev võitluspinge, mille habras hiinlanna tõi väga mõjuvalt esile.

Kava lõpulooga „Valge hobune” viis Lan Weiwei meid meditatiivsetele lainetele: budistlikust religioonist kantud imeilusas teoses  väljendus rahu, armastus ja rõõm muusikast. Peaaegu kahetunnine kontsert möödus märkamatult. Tõdesin taas, et suur kunst teeb õnnelikuks. Festivali ajal valmistati tudengite õpitubades meistrite Tiit Pauluse, Teemu Viinikaineni, Robert Jürjendali jt juhendamisel ette paaritunnine kava.

Osalesid noored kitarristid Eestist, Lätis ja Soomest, festivaliorkestris mängisid kümme pillimeest ja nende õpetaja Jürjendal.  Kahest kollektiivse improvisatsiooni baasil loodud loost jättis eredama mulje teine pala „Rõõmu allikas”, kus soleeris Sibeliuse akadeemia tudeng Jere Haakana. Ka tema sooloesinemine oli kõige meisterlikum. Veel näitas head pillikäsitsemise oskust EM TA üliõpilane Martin Matt, kuid teiste mäng jäi kahvatumaks. Sageli korrati ühetaolisi võtteid, vähe oli eredat improvisatsiooni ja üksikkujunditest ei suudetud luua veenvat tervikut. Paraku ei ilmne õpitubades  omandatu kohe, on vaja settimise aega ja pidevat tööd pilliga. Rõõmustas Viljandi Guitar Trio esinemine. Ansambli eestvedaja Jalmar Vabarna sai eelmisel aastal Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia (tänavu kuulutati preemia vääriliseks noor kitarrimängija Tallinnast Erki Pärnoja), millega kaasnes võimalus esineda järgmisel festivalil. Viljandi kultuuriakadeemia tudeng haaras kaasa oma kaasõpilased Jaan  Jaago ja Argo Valsi ning kolmekesi toodi kuulajateni rõõmus kava. Pool lugudest pärines õppejõu Robert Jürjendali sulest ja ülejäänud olid tudengite, põhiliselt Vabarna omalooming. Trio mäng oli haarav, hea ansamblitunnetusega ja piisavalt vaheldusrikas. Lugudest äratasid tähelepanu ennekõike rahvalaulutöötlused ja Jürjendali palad, eriti „Karmiin”. Kõik trio liikmed võinuks julgemalt improviseerida, praegu jäi see põhiliselt Vabarna  kanda.

Festivalil on välja kujunenud suurepäraselt toimiv korraldusmeeskond: kõik kulges ladusalt, iga esineja jaoks oli valitud õige saal. Kitarr on ju nii mitmekülgne instrument – akustilise pilli kammerlikest toonidest elektrikitarri jõuliste kõladeni välja. Kui midagi veel tahta, siis võiks kontsertidel olla kavaleht, praegune voldik oli liiga üldsõnaline. Eriti meeldib see, et festivalile kaasatakse noori mängijaid ja  tutvustatakse kitarri sugulaspille. Milline neist küll järgmisel aastal valitakse?