Viljandis kohtusid vanamuusikasõbrad

Maret Tomson

Juulis toimus Viljandis XX vanamuusikafestival. Paarikümne aastaga on pillimänguoskuse arendamiseks kavandatud kursustest saanud tõelised muusikapidustused. Kuigi neid ei saa võrrelda pärimusmuusika omadega ? publikut on tunduvalt vähem ja programm elitaarsem ?, ilmestab see Viljandi suve sama olulisel määral kui folgipidu. Sel korral oli kuue päeva jooksul võimalik osa saada üheksast kontserdist ja muusikateatri lavastusest, millest pea igaüks kujunes meeldejäävaks sündmuseks.  

 

Avakontsert-vaatemäng ?Silla loomine?

Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel ja Kadri Hunt põimisid oma kavas gregooriuse laulu eesti rahvalike koraalidega. Vaatamata erinevustele, on neil kirikuviisidel üllatavalt sarnaseid jooni: lähtumine tekstist, rohked kaunistused, hingestatud jutustav laad. Kui gregooriuse koraalide hõljuvad melismid jäävad nagu õhku rippuma, meenutades kõrgustesse pürgivate gooti katedraalide teravatipulisi võlve, siis meie lauludel on maisem iseloom, need jõuavad pärast lühemaid keerutusi maa peale tagasi. Ladinakeelsete laulude vahele olid paigutatud sisult sobivad eesti rahvalikud koraalid, mis olid nagu tugipunktid, puudutades koduse keele ja kõlaga kuulajate hinge.

Kadri Hundi esituses paelus suurepärane tekstitunnetus. Lauljatar tõi esile rohkem sõnu kui viisi, nagu see kirikumuusikale kohane ongi. Eriti mõjuvad olid piano?s kõlanud salmid ? publik tardus neid kuulates lausa hiirvaikseks.

Pärast Vox Clamantise kontserti suundus publik kiriku ümbrusesse. Festival avati traditsiooniliselt performance?i-laadselt, kus tuli esile muusikapidustuste põhiidee: luua sild eri ajastute, maade ja kunstiliikide vahele. Torupilliansambli esituses kõlas kõrvuti keskaegse estampie?ga eesti rahvamuusika, kirikuesise silla all orus mängis Tanel Rubeni rütmigrupp Drum Prana, kelle eesmärgiks on pillimeeste sõnul ?segada maailma muusikat ja rütme?, kolm graatsilist neidu trupist Zahira esitasid idamaiseid tantse.

 

 

Kammerkontserdid muusikagurmaanidele

Kõige omapärasem oli Pekka Vappaavuori klavikordikontsert restaureerimise ootel Viljandi mõisas. Tuli mõnda aega harjuda klavikordi vaikse häälega, enne kui kõrv hakas tabama rikkalikke nüansse, mis selles põhiliselt kodupillina kasutusel olnud instrumendis tegelikult peituvad. Pilli kerge õrn kõla võimaldas reljeefselt esile tuua nii polüfoonilisi liine kui virtuoosseid käike, kuid kontserdi kaunimateks hetkedeks olid mõned aeglased osad (Fischeri Saraband, Romani Larghetto), kus muusika tundeline helikeel tuli eriti köitvalt esile. Tõeline maiuspala oli aga Haydni sonaat C-duur ? on ju seda tavaliselt kuuldud klaveril. Klavikordil (muide, pill oli Vaapavuori enda valmistatud) kõlas Haydni muusika eriti orgaaniliselt. Ilmekalt tulid esile nii eredad karakterid kui helilooja peen huumorimeel.

Pratum Integrum Orchestra keelpillikvartett esitas XVIII sajandi vene õukonnamuusikat. Ansamblit iseloomustab suurepärane pillivaldamine, slaavilik temperament, selgelt välja toodud muusikalised kujundid. Tüüpilise klassitsistliku helikeelega Anton Ferdinand Tietzi muusika oleks võinud ka üsna igav olla, aga sellises sütitavas esituses pakkus huvi. Siiski oleks tahtnud kuulda rohkem vene heliloojaid. Ivan Hando?kini virtuoossete variatsioonide kõrval jäi eriti sisukana meelde ansamblijuhi Pavel Serbini seades kõlanud Maksim Berezovski koorikontsert ?Ära hülga mind vanaduses?.

Viljandi Linnakapelli ja eve-stuudio kava ?Opera Nova di Balli 1553? Neeme Punderi juhatusel viis publiku renessanslike pidustuste atmosfääri. Linnakapelli mängus oli särtsu ja kõlalist vaheldusrikkust, vaid palade üleminekutes oli tunda ebakindluse hetki. Täiesti omanäoline oli Eve Noormetsa koreograafia: tavapärase ajaloolise tantsu asemel nägime vanamuusikast inspireeritud originaalset liikumist, mida eve-stuudio neiud hea tuju ja naudinguga ette kandsid.

 

Laulud neitsi Maarjast

Kaia Urbi soolokava, mis koosnes erinevate ajastute ja maade heliloojate ?Ave Maria? tekstile loodud lauludest, oli kogu festivali üks kõrghetki. Kaia Urbi hääl on eesti laulukultuuris erakordne nähtus. Juba selle puhtust ja ülearuse vibrato puudumist võiks imetleda, kuid veel olulisem on see, et Urb toob veenvalt esile laulude mõtte, mitte ei demonstreeri vaid ilusat häält. Minu jaoks olid kõige köitvamad Kuldar Singi ?Pater Noster? ja ?Ave Maria? ? väga sisukad, keskmises osas lausa dramaatilised laulud kohati hispaanialiku kitarrisaatega. Kava mitmekesistasid instrumentaalsed Bachi sarabandid Heiki Mätliku (kitarr) ja Ann Õuna (flööt) esituses; nemad olid ka solisti tähelepanelikeks saatjateks.

 

 

Suur kirikumuusika

Segakoor Latvija ning Hortus Musicus Andres Mustoneni juhatusel esitasid Pauluse kirikus Praetoriuse ja Monteverdi mitmekoorimuusikat. Vahelduseks kõlasid Johannes Schultzi intrada?d ja Dario Castello sonaat. Tänapäeval saab harva kuulda suurt kontsertkoori, pealegi nii kõrgel tasemel, kui seda on Latvija. Suurel vokaalkollektiivil on oma eriline mõju: muusika kõlab nende esituses piduliku, suurejoonelise ja kontrastiderohkena. Hortuse mäng oli küll meisterlik, kuid kandis teatud väsimuse pitserit. Kontserdi jälgimist häiris ebatäpne kavaleht ja laulude tõlgete puudumine.

 

 

Muusikateatri etendused

?Montserrat? palverändurid? oli Timedance Hansa etendus koos ansamblitega Triskele ja Saltariculi. See Londoni koreograafi Jane Gingelli lavastus sündis spetsiaalselt festivali jaoks, selle sisuks olid keskaegsete palverändurite seiklused teekonnal Montserrat? ja Santiago mägikloostritesse. Laulud pärinesid XIII sajandi hispaania kogumikust ?Cantigas de Santa Maria? ja XIV sajandi Montserrat? kloostri käsikirjast ?Llibre Vermell?.

Pea pooleteisetunnises köitvas vaatemängus vaheldusid laulud, tantsud, sõnaline osa ja imelised kostüümid. Üllatas ansambli Triskele lauluoskus: Ergo-Hart Västrik, Tarmo Tabas ja Heikki-Rein Veromann kandsid etenduse põhilist muusikalist liini, olles ka näitlejatena veenvad. Saatepillid lisasid ajastukohaseid, aeg-ajalt araabiapäraseid detaile. Tantsudes valitses spontaansus ja rahvalik laad, sammude ja liigutuste vähene lihvitus oli igati stiilikohane.

 

 

Haydni ooper ?Üksik saar? Nargen Opera esituses

Tõnu Kaljustel on oskus luua erilist atmosfääri, mida oli tunda juba sütitavalt kõlanud ooperi avamängust. Noorte lauljate värsked hääled, rutiinivaba mäng (eriti head olid Helen Lokuta ja Mati Turi), ilmekad orkestri kommentaarid retsitatiivides ? kõik see köitis kuulajaid. Lauljate diktsioon oli nii selge, et sisuseletust kavalehel polekski vaja olnud. Parim oli finaal: lauljate särav kvartett, pillimeeste humoorikad soolod. Niisuguseid noorusvärskeid, entusiastlikke ja publikule mõistetavaid ooperilavastusi oleks Viljandisse ka väljaspool festivali vaja, sest ooper on Viljandis haruldane külaline.

 

 

?Orpheus?

Suur rõõm oli ka ligi 100 õpilasest koosneva vanamuusikalaagri n-ö lõputööst. Oli imetlusväärne, et juhendajad (Leelo Talvik, Virve Kurbel, Neeme Punder jt) suutsid nii palavatel päevadel lapsi harjutama innustada. Kuigi tulemus polnud just täiuslik (tegemist on keerulise ja ulatusliku materjaliga), oli Monteverdi ?Orpheust? huvitav jälgida. Omaette väärtus oli see, et noored inimesed puutusid kokku ooperikunsti ühe tähtteosega.

Võib igati nõustuda Soome rahvusooperi laulja, esimestest Viljandi vanamuusikapäevadest osa võtnud Andrus Miti sõnadega pärast ?Orpheuse? etendust: ?Selles ongi just vanamuusikafestivalide idee ja hing. Ainult kontsertide rida ? see pole veel festival, peab olema tunda n-ö laulupeo fiilingut. Vanamuusika avastamise algusaegadel oli palju iseõppimist. Laste isetegemine on aga tähtsam kui proffide nautimine, sellega tuleb armastus muusika vastu.?