Virtuoosid meilt ja mujalt

Kui praegusel ajal ollakse pidevalt valmis kontserdi ärajäämiseks, siis vastupidise üllatuse valmistas I Virtuosi Italiani, kelle kontsert tuli publikuhuvi rohkuse tõttu suuremasse saali kolida.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Kontserdi festival „Mustonenfest“ 27. I – 6. II Tallinnas ja Harjumaal, kunstiline juht Andres Mustonen.

Tänavune, juba 33. korda toimunud „Mustonenfest“* algas põnevalt: festivali avateosena esitas Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel Arnold Schönbergi helitöö „Sechs Stücke für Männerchor“ ehk „Kuus pala meeskoorile“ op. 35 (1929–1930), mis polegi Eestis varem kõlanud. Kuigi Schönbergi muusika­uuendusest on möödas enam kui sajand, on suhtumine temasse kui heliloojasse endiselt kahetine: on neid, kes peavad teda XX sajandi üheks olulisemaks loojaks, ja neid, kes ei mõista tema muusikat üldse. Ka Estonia kontserdisaalis oli publiku vastuvõtt üsna jahe, kuid oli neidki, kes pidasid seda esitust juba ette aasta üheks olulisemaks muusikasündmuseks.

Tundub üsna uskumatu, et need laulud on alguse saanud Saksa tööliste koori­ühingu tellimusest, mille tulemusel valmis pala „Glück“ ehk „Õnn“ (üks põnevamaid osi kogu tsüklis), millele lisandus hiljem veel viis laulu. Filosoofilise alatooniga tekstid on kirjutanud helilooja ise ning et laule kuulajale vastuvõetavamaks teha, kasutas Schönberg muusika loomisel dodekafooniat vaheldumisi tonaalsete lõikudega. Ilmselt jäi sellest kuulajate poolehoiu võitmiseks siiski väheks, eriti ühekordsel kuulamisel. Publiku reaktsiooni vaadates meenus legend Maria Judinast, kes esitas kunagi Estonia kontserdisaalis Paul Hindemithi kolmanda klaverisonaadi ning sai samamoodi tagasihoidliku vastuvõtu osaliseks. Judinat see ei heidutanud, ta lausus „Я думаю мы повтoряем“ („Ma arvan, et kordame“), esitas sonaadi teist korda ja sellele järgnesid publiku ovatsioonid. Võib-olla oleks sama võte pannud ka sel korral mõne kuulaja meelt muutma, sest teosed olid huvitavad ning rahvusmeeskoori esitus erakordne. Kogu ettekandest kumas läbi Mikk Üleoja meeletu töö nende teostega, kus iga viimne detail on lõpuni läbi mõeldud, ja see andis ülima kindluse ka koorile. Olgem ausad, keegi ei kuuleks, kui mõni noot sellises muusikas on vale, küll aga märkab kuulaja kohe lauljate ebakindlust. See, kui täpselt ja enesekindlalt astusid häälerühmad sisse, oligi nende teoste esitamisel juba pool võitu. Võrdlusena võib samalt festivalilt esile tuua näiteks Läti õigeusu kiriku meeskoori esitatud Galina Grigorjeva teose „In paradisum“ või Tõnis Kaumanni „Stabat Materi“, kus tervikliku teose kujundamisel sai saatuslikuks Hortus Musicuse ebalev esitus.

Rahvusmeeskoori kavas oli veel teinegi Schönbergi teos, üks mõjuvamaid tema loomingus – „A Survivor from Warsaw“ ehk „Ellujäänu Varssavist“. Siinkohal ei saa jätta märkimata ettekande tabavat ajastust: kontsert toimus 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval. Esialgu tabas mind väike ehmatus, kui selgus, et teos ei tulegi ettekandele orkestriga, vaid hoopis klaveri saatel (klaveril Sten Lassmann). Ehmatus osutus siiski asjatuks: klaveripartii oli nii värvikas ja niivõrd kõrgel tasemel esitatud, et oli algupärase orkestripartiiga võrdväärne. Tunnustan Alo Rammot, kes esitas jutustaja osa suurepärases inglise ja saksa keeles ning kruvis äärmiselt emotsionaalselt üles pinge, mis saavutab kulminatsiooni meeskoori heebreakeelse palvega. Kontserdi esimese poole lõpetas Max Regeri „Reekviem“, mille meeleolu sobis ideaalselt eelnevalt kõlanuga.

Kogu Eesti Rahvusmeeskoori ettekandest kumas läbi Mikk Üleoja meeletu töö Arnold Schönbergi teostega, kus iga viimne detail on lõpuni läbi mõeldud, ja see andis ülima kindluse ka koorile.

Peeter Langovits

Kontserdi teine pool oli tunduvalt kirjum: kõlas Felix Mendelssohn Bartholdy, Max Bruchi ja Arvo Pärdi muusika. Kuigi Mendelssohni kontserdi viiulile, klaverile ja keelpillidele d-moll MWV O 4 ettekanne oli suurepärane (mida muud ongi oodata esituselt, kui interpreedid on Vadim Repin ja Ivari Ilja), siis teos ise on üks lõputu tolleaegsete stampide jada. Seda ei saa loomulikult pahaks panna heliloojale, kes oli loo kirjutamise ajal 14aastane, ja selles valguses on tegemist geniaalse teosega. Küll aga kurvastab see, et muusikas valitseb nii sageli midagi samalaadset nagu iluuisutamises: ole sa ükskõik kui kunstiline, kui kavas ikka neljakordset Lutzi hüpet ei ole, siis kauni liuglemise ja imeliste piruettidega kaugele ei jõua. Seda tajusin ka sel kontserdil: kui teha mingeid järeldusi publiku aplausi tugevuse ja intensiivsuse põhjal, siis võitis Mendelssohni ülimalt tehniline teos (ausalt öeldes on see piinavalt igav ja ettearvatav) kuulajate südamed, tehnilisest virtuoossusest vabad Bruchi imeilus „Kol nidrei“ või Pärdi üks pärleid „La Sindone“ sellist menu nautida ei saanud.

Omapäraste segakavadega tekitasid vastakaid tundeid järgmised kaks kontserti: Vadim Repin ja Hortus Musicus Arvo Pärdi keskuses ning Ellerhein, Voces Tallinn ja Hortus Musicus Jaani kirikus. Mõlemal kontserdil oli mitmeid kõrgetasemelisi tõlgendusi, näiteks Pjotr Tšaikovski „Mõtisklus“ op. 42 ja „Valss-skertso“ op. 34 Repini ja Ivo Sillamaa esituses või Pärdi muusika Voces Tallinna ettekandes. Palju head muusikat läks aga kavade kirjususes kaduma. Näiteks eelnesid Tšaikovski paladele nüüdishelilooja Aleksandr Knaifeli ning järgnesid Claudio Monteverdi teosed, mis sellise järjestuse tõttu kannatasid. Ellerheina, Voces Tallinna ja Hortus Musicuse kontserdil segas jälle pidev sagimine – üks koor maha, teine peale – ja väga kirju kava: üks osa siit ja teine sealt, ilmalikud tantsud vaheldumas vaimulike teostega. Ma olen täiesti nõus Andres Mustoneni ütlusega, et ei ole uut ega vana muusikat, on vaid Muusika, aga ometi on oluline ka see, milline muusika ühes kavas kõrvuti kõlab. Siiski tahan esile tõsta Hortus Musicuse renessansi- ja barokiajastu muusika ettekanded, mis olid äärmiselt värvikad, eriti tänu puhkpillide laiale valikule ja põnevale kasutusele. Hea meel oli ka Veneetsia muusika rohkuse üle kavades. Seda oleks võinud olla rohkemgi mõne nüüdisteose arvelt, mille seaded ajastupillidele olid võrdlemisi küsitavad. Kiidan Hortus Musicust ka selle eest, et muusikud olid võimelised paaripäevase ettevalmistusajaga täitma kogu kontserdikava, kuna Eesti Filharmoonia Kammerkoor ei saanud osaleda. Ja kui oligi mõningaid ebalevamaid numbreid, siis Josquin des Prez’ ja Monteverdi teoste ettekanded tegid kõik kuhjaga tasa.

Publiku püüdmiseks, aga ka noorendamiseks mõeldakse järjest enam klassikalise muusika kontsertide elavdamise peale, näiteks lisatakse visuaalkunsti. Selle tee oli valinud ka ukraina pianist Aleksei Botvinov, kelle kontserdil oli videopildi ekraanina kasutatud tavapärase seina asemel hoopis klaverikaant. Algus oli paljutõotav: VJ Videomaticsi kujundus Bachi-Busoni chaconne’ile d-moll oli abstraktne, ühtaegu põnev ja tagasihoidlik, mis laskis ka muusikat kuulata. Sellele järgnes aga üsna magus ja trafaretne valik: taevas, pilved, vesi, ilutulestik, tähesära ja vitraažid, ühesõnaga kõik, mis käib sõna „ilus“ alla. Ja kujundus oligi ilus, tehniliselt väga hästi teostatud, aga on maitseasi, kellele selline ilu üleküllus meeldib, kellele mitte. Pealegi tekkis ka pidev küsimus, millele keskenduda. Väga raske on end pooleks jagada ja nii ma siis valisingi pigem pildi, sest muusika on tuttav ja jäi paratamatult tausta rolli. Parema tulemuse andis visuaali lisamine Philip Glassi ja Ludovico Einaudi teostele, mille pidevalt korduv materjal jätab ruumi ka pildi jaoks, kuid Rahmaninovi muusika puhul oli tulemus küsitavam.

Iseseisva kontserdi andis 12-liikmeline Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos. Tallinna oli jõudnud siiski vaid üheksa lauljat, kuigi kõlajõu järgi oli seda küll raske uskuda. Koor võib oma liikmete häälematerjali üle uhke olla, sest pool lauljaist astus üles ka solistina ning sellist basso profundo’t sooviks endale iga õigeusu muusikat esitav koosseis. Kontserdi esitustase oli ebaühtlane, kuid täiesti omaette kõrgustesse tõusis koori dirigendi Ioans Šenroksi loodud „Ole mulle armuline“ (psalm 51), kus koori sumedal foonil laulis solist Jānis Kurševs – milline hääl ja milline esitus! Sinna juurde veel koorifoonist kostev ülemhelilaul – õhtu vaimustav tipphetk.

Kui praegusel ajal ollakse pidevalt valmis kontserdi ärajäämiseks, siis hoopis vastupidise üllatuse valmistas I Virtuosi Italiani, kelle Vivaldi muusikast koosnev kontsert tuli publikuhuvi rohkuse tõttu Mustpeade majast hoopis Estoniasse kolida. Kui esimestes teostes (viiulikontserdid) oli natuke sisseelamis­tunnet, siis „La follia“ variatsioonides barokk­triole ei olnud emotsioonidel enam piire (võib-olla oleks võinud isegi natuke piiri pidada). Hea tasakaal saabus „Aasta­aegade“ ettekandel: ülimalt kirglikku solisti tasandasid üsna napp ja mõistuspärane klavessiinipartii ning ülejäänud orkestriliikmete vaoshoitum mäng. Eraldi tuleb ära märkida kontrabassimängija, kelle värvikas ja virtuoosne mäng andis hea põhja tervele kontserdile.

* 1989. aastal alguse saanud festivali on nimetatud mitmeti: „Mustonenfesti“ eelkäijad on Hortus Musicuse Väravatorni barokkmuusika päevad, Tallinna barokkmuusika festival ja festival „opeNBaroque“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht