Visionäär Mikk Üleoja

Mikk Üleoja: „Kui meil laulupidu ei oleks, lõpetaksid mitmed koorid tegevuse, sest nende olemasolu mõte ongi peol osalemine.“

IRIS OJA

Mikk Üleoja on kooridirigent, kes on läbinud kõik koorilauluga seotud astmed. Ta on olnud pikka aega Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja, seejärel sama kollektiivi koormeister ja praegu on ta Eesti Rahvusmeeskoori peadirigent. Ta on väsimatu energia, selgete sihtide ja ausate väljaütlemistega silma paistnud inimene, kellel on väga kõrged nõudmised eelkõige enesele ning kes valutab südant Eesti kultuurielu pärast. Ikka muretsetakse selle pärast, millest hoolitakse.

Mis on dirigenditöös kõige tähtsam?

Üldlevinud arusaama kohaselt juhatatakse koori kätega. Tegelikult saab kõik alguse visioonist, nägemusest. Seejärel lülitub töösse kuulmine, nii seesmise kõlaideaali loojana ja hoidjana kui ka füüsilises reaalsuses toimuva kontrollijana. Käeline tegevus tuleb, naljakas küll, alles viimases järjekorras ning siiski visiooni ja kuulmise tööriistana.

Visioon loob eeldused, et üleüldse midagi saaks soovitud suunas juhtuma hakata. Muutused võivad muidugi isevooluliste ja kontrollimatutena toimuda ka siis, kui nägemus asjade edasisest käigust puudub. Ettekujutuses juhtub kõik kiiresti. Tegelik elu tuleb millimeeterhaaval järele. See, mis saab kahe kõrva vahel sekunditega tehtud, võib päris maailmas 20 aastat aega võtta – ja siis on veel isegi hästi läinud.

Sain EFKs töötades jälgida peadirigentide vahetusega kaasnevaid protsesse. Samuti on mul isiklik kogemus RAMi ülevõtmisest. See praktika on näidanud, et kui professionaalse koori­kollektiivi peadirigent vahetub, läheb umbes kolm aastat, et uue dirigendi kõlaline visioon muutuks selgelt kuuldavaks.

Muusikakollektiiv on nagu postitõld. Postijaamas peatudes pannakse värsked hobused ette ja sõit läheb edasi. Hobuste rollis on koori puhul teadagi dirigendid ja koormeistrid. Inimesed ja nende võime üht konkreetset kooslust soovitavalt ülesmäge vedada on erinevad. Selge on see, et varem või hiljem saabub päev, mil dirigent on ennast kollektiivi jaoks ammendanud ning ka vastupidi. Seda on hea meeles pidada.

Kui võrrelda koori- ja orkestrimaastikku, siis näib, et koorid on peadirigendikesksemad. Orkestrimaailmas on tavaline, et peadirigent veedab oma kollektiivi juures 10–12 nädalat hooajast. Koori puhul sellisest perioodist hästi toimiva ansambli ning kõlapildi kujundamiseks ja hoidmiseks tihti ei piisa. Inimhääl ja sellel musitseerimise spetsiifika erinevad pillimängust päris palju. Instrumentalisti aitab lihasmälu ja võte. Ka lauljale on lihasmälu abiks, aga ta peab kuulma täpselt ette iga oma lauldud nooti ja tajuma tervikut veel enne, kui noot hakkab kõlama. Mõistagi peab ka orkestrant tervikut tajuma, aga vokaalansamblisti puhul on oma koha tervikharmoonias tunnetamise vajadus veel kraadi võrra kangem.

Mikk Üleoja ütleb, et muusikakollektiiv on nagu postitõld. Postijaamas peatudes pannakse värsked hobused ette ja sõit läheb edasi. Hobuste rollis on koori puhul teadagi dirigendid ja koormeistrid. Üleoja on praegu Eesti Rahvusmeeskoori peadirigent, ent tegutsenud varem pikalt näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeistrina.

Jaan Krivel

Koormeister mõjutab koori nägu ja kõla väga palju, olenevalt töökoormusest vahel isegi rohkem kui peadirigent. On väga põnev, et on selline avalikkusele nähtamatu kuju, kellest üldsus väga palju ei tea, ent kelle mõju on tegelikult kõigile kuulda.

Lahkusin EFK koormeistri kohalt 2011. aastal. Kammerkoor seisis probleemi ees, kes selle koha üle võtab. Vägisi paistis, et ükski kandidaat ei rahulda. Nüüd juba RAMi peadirigendina hakkasin teema üle sügavamalt järele mõtlema. Leidsin, et situatsioon on kuskilt maalt ebanormaalne – et sellisel olukorral ei tohiks üldse tekkidagi lasta.

Professionaalne muusikamaailm on kiivas oma piire kaitsma. Latt on ka koormeistrikandidaatidele kõrgele asetatud. Ühelt poolt tuleb ju tõdeda, et nii peabki olema, kuidas siis muidu taset saavutada. Aga teisest küljest, arvestades Eesti väiksust ja kogemuste korjamise võimaluse vähesust, kust need oskustega inimesed tulema peaksid, kui me kedagi ligi ei lase?

Tekkis tunne, et RAMi puhul peaks üritama seda teemat kuidagi teistmoodi käsitleda. Ma ei tahtnud koormeistriametit kellelegi põlistada. Kui sinna üks inimene paika istutada, siis ei ole 10–15 aastal kellelgi teisel ju võimalustki maitset suhu saada. Otsustasin minna seda teed, et koormeistrina töötab regulaarselt paar-kolm inimest. Samuti on igal hooajal mõni noor dirigent ka kontserte juhatanud. On suur soov leida vastus põletavale küsimusele, kes võiksid seista tulevikus Eesti kutseliste vokaal­kollektiivide ees.

Ei ole põhjust arvata, et need inimesed tulevad kusagilt võsast välja tükkis kõigi vajalike oskuste ja kogemustega. Kui keegi peakski välja vupsama, siis tõenäoliselt meie oma nina alt. Minu kogemus – ja sinu oma täpselt samamoodi – näitab, et professionaalse koorilaulja elu elades on lihtsam rajale pääseda. Oluline on kogeda igapäevast töörutiini. Saada teada, mis tunne on aasta aasta järel seal reas istuda, muusika­liselt läbi mäluda kõik, mis ette antakse, sõltumata sellest, kas materjal meeldib või mitte. Interpreteerida nii, nagu palutakse, sõltumata sellest, kas tõlgendus sobib või mitte. Ja lõpuks lavale minna ja särada, sõltumata hetke enesetundest.

Mu meelest ei ole võimalik seda rutiini tunnetamata väga heaks koormeistriks kasvada. Sestap oleks hea uksed võimalikult lahti hoida, luua tingimused, et potentsiaalsed inimesed saaksid vee peal püsimist harjutada.

Koormeistriamet on keeruline. Tuleb toota poolfabrikaati, kuid teha seda hästi. Oma koormeistriaastate algupoolel ei saanud ma kuidagi pidama. Ikka kippusin proovides lugusid interpreteerima hakkama. Siis tuli dirigent ning selgus, et kõik on teisiti. Võttis päris mitu aastat, enne kui poolele teele jäämise ära õppisin.

Koormeister saab tegeleda ainult sellega, mida partituur mustvalgel võimaldab. Tuleb interpretatsioonist mingil moel distantseeruda, kuid seejuures ei tohi ka ebamusikaalsusse langeda, sest seljas trampiv ebamusikaalne koormeister on raskesti talutav nähtus.

Ebamusikaalsusse langeda ei tohi ju ka koorilaulja.

Loomulikult mitte. Paljugi mis ei tohi. (Naerab.)

Peale koormeistrite ja dirigentide on vaja koorilauljaid. Kust neid saada? Kas meie koorilaulu tase on läinud paremaks või halvemaks?

Aeg ja ühiskond muutuvad kogu aeg ning kultuurielu sellega koos. Kui vaadata harrastuskooriliikumise poole, siis on viimase 30 aasta jooksul ühiskonnas toimunud protsessid selle maastiku väga põhjalikult ümber kujundanud. Nõukogude perioodil olid koorid suured. Kooriliikumine oli kultuurilise väljaelamise koht ja ka eneseväljenduse ventiil, sest ühiskonnakord seda ju ei võimaldanud. Kauboikapitalism tõi kaasa paljude kooride koosseisu drastilise vähenemise. Laulda polnud aega, tööle tuli hakata. Kõige valusamalt said pihta meeskoorid. 1980ndatel oli laululaval umbes 2500 meeskoorilauljat. Praegu saame ehk tuhatkond kokku.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli inimesi, kes kuulutasid laulupidudele hävingut. Õnneks ei ole seda tänapäevani juhtunud. Laulupeo tähendus on küll ehk moega mõnevõrra muutunud, aga pidu ise on alles. Praegu on laulupidu see magnet, mis hoiab päris paljusid koore elus. See mõte tasub kordamist: kui meil laulupidu ei oleks, lõpetaksid mitmed koorid tegevuse, sest nende olemasolu mõte ongi peol osalemine. Ühtpidi peaksime justnagu rõõmustama, aga teiselt poolt võtab kõhedaks.

Nendest kooridest, mida hoiab koos ainult laulupidu, kutselisse muusikaellu lauljaid mõistagi ei jõua. Küll aga on kutselistel kollektiividel selge ühenduslüli meie kõige tugevamate harrastuskooridega: seal tegutseb palju noori aktiivseid inimesi, kellest mitmed omandavad muusikalist kõrgharidust või on see neil ka juba käes. See kanal on vähemasti RAMi päris kenasti toitnud. RAM on pea poole suurem kui EFK, mistap saame endale teatud puhvertsooni lubada. Võime ehk veidi rohkem riskida, võtta vastu uusi inimesi ning jälgida, kas ja mis suunas nad arenevad. Ega vägisi kedagi muidugi kasvatada ei saa, inimene peab ise areneda soovima. Meie asi on püüda keskkond luua.

Kui vaatame viimase paarikümne aasta seisuga, millise taustaga on EFKsse ja RAMi tulnud head lauljad, siis enamasti – isegi kui neil on EMTA lauljaharidus – on neil tagataskus kenake koorilauljakogemus lapse- ja noorpõlvest. Hea ansamblitunnetus tuleb just sealt ning mul on kuri kahtlus, et ega seda koolipingis ei õnnestugi õpetada. Ja tugev solfedžo on paljude heade asjade alus. Ilma vajaliku noodilugemisoskuseta on tänapäeval väga keeruline toime tulla. Häälest üksinda kaugeltki ei piisa. Igasugune ansamblimäng ja -laulmine on komplitseeritud tegevus, mis nõuab suurt muusikalist intelligentsust.

Kaarega ühiskonna teemade juurde tagasi tulles on ju ilus mõelda, et viimase 30 aastaga oleme liikunud totalitarismist vabadusse. Vabaduse kaasaandena oleme paraku saanud ka tarbimisühiskonna ja selle mõtteviisid, mis pitsitavad kultuuriilma iga päevaga üha tugevamini. „Kultuuritarbimine“ on üsna laialdaselt kasutatav sõna, kas pole? Paraku ei saa kultuuri tarbida. Jäätist näiteks saab: maksad, võtad paberi ümbert ja sööd. Suhkrulaks on garanteeritud. Kontserdi, teatrietenduse või kunstinäitusega nii lihtsalt ei lähe. Ostad pileti ja lähed kohale, aga see ei garanteeri iseenesest midagi. Võib juhtuda, et inimene vasakul ja inimene paremal saavad elamuse, aga sina ei saa. Kunsti mõistmine ja sellest osasaamine nõuab haridust, kogemust ja tihti ka pingutust. Too viimane pole aga tarbimisfilosoofias populaarne sõna. Otse vastupidi, tarbimine peab olema mugav. Mugavustsoon on teadagi üks kahtlane koht. Ühiskondlik kultuuriline mugavus­tsoon kui potentsiaalne stsenaarium … Kõlab üsna hullusti.

Kogemus näitab, et materjal, enamasti nüüdismuusika, mis kollektiivi arendab ja koori mugavustsoonist välja raputab, on kuulajatele tihti raske seedida. Teisalt teame, et ka publik õpib ja areneb ainult kuulamiskogemuse kaudu ning vajab selleks sobivaid väljakutseid. Nii seisame iga päev dilemma ees, kus sotsiaalne tellimus ootab kergemat repertuaari, kui arenguks tarvis.

Nüüdiskunst on nagu noatera peal kõndimine, kus tasakaalu on tõeliselt raske hoida. Galina Grigorjevalt pärineb mõte, et muusikasündmus leiab aset siis, kui kohal on teos, interpreet ja publik. Kui üks komponent puudub, siis sündmust ei ole. Vahel uue muusikaga kokku puutudes on tunne, et heliloojal on teost kirjutades publiku olemasolu meelest läinud. Muusikateadlane Saale Kareda on seda laadi nähtusi nimetanud intellektuaalseks mängitsemiseks. Probleem on selles, et distantsita on tihti võimatu öelda, mis on mis. Alles aeg näitab, millised teosed on väärtuslikud.

Muusika peaks sündima ajaga: oluline on ajaühik, mis jääb esimese proovi ja kontserdi vahele. Kahjuks arvutatakse tänapäeval kõik ümber rahaks. Aja pealt püütakse kokku hoida ja tehakse kontserte ka ühe proovi järel. Minu meelest on see ajalehelugemine publikule, uudiste edastamine, mitte läbi tunnetatud muusika.

Sellist asja ei tohiks juhtuda. Tulemus on see, et kõik pildid lähevad n-ö ühte värvi. Kuna aega ei ole, lepitakse kokku mingi versioon. Ei ole võimalust läbi proovida, kuidas oleks parem.

Minu südame paneb see tendents väga valutama. Kes peaks kuidas aru saama, et see ei toimi?

Ma ei oska sellele küsimusele kuidagi vastata.

Meil on uskumatu luksus – meeskoor ja kammerkoor, mis töötavad päevast päeva. Mujal Euroopas on see kaduv nähtus.

Jah, me ei pruugiks selles osas väga teistest eeskuju võtta. Eesti on väike ja siin elab vähe inimesi. Kutselisi koorilauljaid leidub veelgi vähem. Vahel tundub, et meid ei tohiks justkui olemaski olla, aga olud õpetavad nutikaks. Me kavaldame iga päev tegelikkuse üle ning oleme selles päris edukad. Kuskil kännu otsas istub taat ja vestab midagi pussnoaga, kaua, ja vahel selgub, et see, mis ta teeb, on märksa omapärasem kui treipingist välja lastud asi. Sellel me paljuski baseerumegi.

See on meile omane ja minu meelest on see hea.

Loodame, et nii on. Ma arvan, et kui see ära kaotada, siis ei ole meil kuskilt võtta tehast, mis laseb treipingi alt välja täpselt ühesuguseid detaile. Meil pole vajalikku riistvara ega tarkvara. Järelikult tuleb võtta aega, niikaua kui on vähegi võimalust. Selle pealt sünnib vahel päris suuri asju. Aeg-ajalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht