Võimas ja võimatu Liszt

Nele-Eva Steinfeld

„Eliitkontserdid” II : „Liszt 200” – Ralf Taal, kavas „12 transtsendentset etüüdi”. 11. X Estonia kontserdisaalis.    Pianismimaailma oluliste heliloojate sünnipäevaga seotud tähtpäevi on jagunud viimastesse aastatesse õige ohtrasti, olgu selleks Mozarti 250. (2006), Mendelssohni 200. (2009) või Schumanni 200. ja Chopini 200. (2010) sünniaastapäev. Just homme, 22. oktoobril möödub 200 aastat Ferenc Liszti sünnist. Kõikide nimetatute teoseid mängitakse maailmalavadel palju, ent ometigi tekitab ümmargune aastanumber tavalisest suuremat tähelepanu, mis  on ütlemata tänuväärne. Kõik „juubilaridele” pühendatud kontserdikavad, plaadid, raadioja telesaated ning raamatud ja artiklid annavad huvilistele terve aasta vältel hea võimaluse nende autoritega süvendatult tegeleda. Ei ole need tähtpäevad Eestiski märkamatult möödunud, millesse on oma panuse andnud ka hiljuti Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga pärjatud Ralf Taal. Möödunud Chopini aastal esines Taal Estonia  kontserdisaalis Chopini kavaga, sel kuul mängis ta Liszti etüüde peale Estonia kontserdisaali veel mitmel pool Eestis (6. X Abja kultuurimajas,  9. X TÜ aulas, 18. X Põlva ja 20. X Valga muusikakoolis). Iga muusik teab, et Liszti teoste meisterlik esitamine on keeruline, nõudes tugevat tehnilist aluspõhja, kõrgetasemelist fraseerimisoskust, avarat kõlameelt, suurt dünaamilist diapasooni ning oskust muusikalisi kujundeid  veenvalt lahti mõtestada ja dramatiseerida. Iseäranis nõudlikud on Liszti „Transtsendentsed etüüdid”, mille esitamiseks peaks eelmainitud muusikalist ja pianistlikku arsenali veel vaat et ülegi jääma, et ettekanne ei balansseeriks nn viimsel piiril, vaid mõjuks vabalt ja sisukalt. On ju Liszti etüüdidele iseloomulikud noodimassiivid enamjaolt ainult taust, millest peavad esile tõusma olulised meloodia- ja sisuliinid ning rütmid, mis loovad seoseid ja kujundavad  karakterit.   

    

Kui Liszt need etüüdid kirjutas (algselt aastal 1826, ümbertöötatud ülikeeruline variant 1837 ja lihtsamaks kohandatud tänapäeval tuntud versioon 1852. aastal), arvas helilooja Hector Berlioz, et vaid Liszt ise on suuteline neid esitama – pianist, kes oli Paganinist võlutuna treeninud end ajastu võimsamaks virtuoosiks,  ent kelle esituslaadi juhtis ennekõike vaimne kvaliteet, kuigi tol perioodil viljeldi usinalt ka vastupidist mehaanilist suunda. Oma biograafile Lina Ramannile on Liszt öelnud, et „klaverimängu tehnika sünnib vaimust, mitte mehaanikast” – see on väärt lause, millel põhineb valdavalt kogu nüüdne õhtumaade pianism. Liszti „Transtsendentsetel etüüdidel” (pühendatud Liszti õpetajale Carl Czernyle) on pianistide repertuaaris oluline koht, sest  need on omamoodi professionaalsete oskuste mõõdupuu. Enamasti mängitakse neid siiski üksikuna või paari-kolme kaupa. Haruharva esitatakse need tsüklina, mis on erakordselt töömahukas ja vastutusrikas ettevõtmine. Eestis pole seda avalikul kontserdil ammu tehtud (kui üldse). Pöörates pilgu maailma, näeme, et kogu tsükli on salvestanud üsna vähesed tipp-pianistid: György Cziffra (1958), Lazar Berman (1963), Jorge Bolet (1970 ja 1985),  Claudio Arrau (1976), Leslie Howard (1989) ja Boriss Berezovski (1996). Üks nooremaid on olnud19aastane saksa-jaapani pianist Alice Sara Ott, kes salvestas tsükli firmale Deutsche Grammophon 2009. aastal.   

Ralf Taal on hea kooliga pianist, kes näib armastavat suuri väljakutseid, sest tema kavad  on alati suurejoonelised. Olgu näitena toodud programm festivalilt „Klaver 2008”, kui Taali esituses kõlasid ühel õhtul Beethoveni sonaadid nr 15 ja nr 26, Eespere uudisteos „Ludus tactus” ning lisaks kaks vihikut Brahmsi Paganinivariatsioone. Tunnustuse väärne ettevõtmine oli samuti kõnealune Liszti etüüdide tsükkel, mis pianistlikust vaatepunktist õnnestus igati korralikult. Taal on väljapaistvat tehnikat valdav pianist, kes võib endale sellist kava  lubada. Kui esimeses kahes etüüdis oli tunda „alustamisnärvi” ja kerget pinnapealsust, siis kolmandasse etüüdi „Paysage” („Maastik”) elas pianist kõlalises mõttes juba kindlamini sisse. Üks „surmasõlmi” selles tsüklis on kindlasti 4. etüüd „Mazeppa”, millega Taal tuli hästi toime, tuues etüüdi keskpaigas kuuldavale fantastilise oktavite tulevärgi. Kohati jäi puudu punkteeritud rütmide iseloomulikust teravusest ja keskmine lõik võinuks olla rahulikum. Esimese  poole kõige parem saavutus oli „Eroica”, mis tõusis esile just kujundliku lahtimõtestamise poolest, kuigi pause ja fermaate andnuks veelgi enam sisustada.       

Teise poole avas „Wilde Jagd” („Metsik jaht”) ja kui kontserdi esimene pool jäi ehk veidi vaoshoituks, siis siit alates tuli Taali mängu suuremat hasarti ja vabadust. Jahile järgnes  mõtlik ja poeetiline „Ricordanza” („Mälestus”) ning mõjusa kolmiku moodustasid kolm viimast etüüdi. Etüüd nr 10 f-moll oli mängitud hea ülevaatlikkusega ning „Harmonies du soir” („Õhtused harmooniad”) oli „aeglastest” etüüdidest parim – esituses oli pingsalt välja kuulatud kõlavärve ja piisavalt vabadust kunstilist visiooni ellu viia, mida mõnes „kiiremas” etüüdis teinekord nappis. Tõeliselt kujundlikult ja nauditava artistlikkusega õnnestusid viimane  etüüd „Chasse-neige” („Tuisk”) ja lisapalana kõlanud Schuberti-Liszti Valss-kapriis nr 6.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht