Võtame väikese datakinda ja pistame selle hamstrisse

Vaskjalas on sirakas antud: õhtu jooksul laotati publiku ette terve palett erisugust, rohkem või vähem särisevat elektroonilist muusikat.

RAUL KELLER

Elektroonilise muusika minifestival „Vaskjala sirakas“ 24. VIII Vaskjala loomeresidentuuris.

Vaskjalas asuvas ajaloolises Rae koolimajas Ussiaugu teel – iseenesest ulmeline sissejuhatus – korraldas Eesti Elektroonilise Muusika Selts viiendat korda laiahaardelise elektroonilise muusika kontserdipäeva „Vaskjala sirakas“. Laiahaardelise just kava haaravuselt ja mõjuvuselt, sest nelja tunni jooksul esitatud teosed nihutasid igaüks omamoodi aja- ja kohataju piire ning kulgesid otsekui paralleelsetes elektroonilise muusika ajalugudes.

Õhtu sissejuhatuses esitlesid seltsi liikmed Taavi Kerikmäe ja Ekke Västrik Eesti Nüüdismuusika Keskusele Erica Synthsi asutaja Ģirts Ozoliņši kingitud legendaarset modulaarsüntesaatorite vanaisa, nn lääneranniku sünteesikoolkonna alustala, Buchla 100 süsteemi, millele Västrik oli veel eelmisel õhtul andnud viimase lihvi. Leiutaja Don Buchla ajaloolise masinavärgi rekonstruktsioon tiksus vaikselt esitluse taustal piiksuv-lonkavas sekventsis, kõditades andunud sündifännide närvilõpmeid. Buchla süsteemi puhul on Västriku seletuse järgi oluline, et sellel ei ole n-ö mustvalget klaviatuuri, sest see oli mõeldud olemasolevatest skaaladest vaba uue elektroonilise muusika loomiseks. Buchla süsteemi algsel, 1960ndate versioonil olevat olnud ajastu vaimule kohaselt ka üks eriline punane paneel, mida lakkudes sai vajalikke inspiratsiooni­tagavarasid täiendada, kuna see oli kaetud LSD ehk lüsergiinhappe dietüül­amiidi lahusega. Üldine tonaalsus oli sellega antud.

Ajalooline, mütoloogiline ja kohapõhine

Sissejuhatavalt esitas Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (EMA) koos U: ansambliga Mark Applebaumi teose „Pre-Composition“ kaheksale häälele (2002). See n-ö sisekaemuslik kontseptuaalne teos on justkui kaheksa eri karakteri kakofooniline jutuvada helilooja peas elektroonilise muusika komponeerimisel ega sisalda ühtegi elektroonilist heli. Ansambel U: ja EMA esitasid sama teost sel kevadel raadio kontserdisarjas „URR:“ kontserdil, mille teema oli läbikukkumine. Vaskjalas otsib ansambel algul natuke oma vagu, dialoog kõlab pisut rabedalt, mis on arusaadav, sest teksti tulistatakse kohe algusest kiiresti kordamööda. Mõne aja pärast, publiku heakskiitvate naeruturtsatuste saatel, jookseb laiendatud koosseisuga EMA juba sujuvalt koomiliselt mõjuva partituuri relssidesse. Artikli pealkirja datakindajutt on laenatud ühelt häälelt, kes tahaks Tarmo Johannese esituses muidu pidevalt igale poole flanger’it toppida ning kuivjääd MIDIks konverteerida. Publiku reaktsioon näitab, et esitus ei ole läbikukkumine.

Margo Kõlari teost „Hunti jooksmas“ esitati esimest korda selle aasta Eesti muusika päevadel. See on kahele esitajale mõeldud lugu, mille kannavad ette EMA liikmed Ekke Västrik modulaarsüntesaatoril ja Ted Parker elektrikitarril. Teos kõlab minu kõrvale progressiivse roki vaimust kantuna: selles annavad tooni vokaalse iseloomuga elektroonilised helid ja tuntavalt narratiivne kompositsioon, mis on üles ehitatud tekstuursusele ja pulsatsioonile. On kuulda sõmeraid akustilisi ja elektroonilisi helisid ning helipilt meenutab järjest enam Weekend Guitar Triot või näiteks Fred Frithi sooloplaate. Nauditav on kuulata komponeeritud müraspektrit, kus modulaarsüntesaatorile sekundeerib klassikalisest rokist tuntud overdrive-kitarr, mis helimassiivi järjest tihendab, kulmineerudes järsu katkestusega rippuma jäävasse akustilisse loori.

Õie Olinda Sachermani (1915–?) „Kahes teoses ostsillaatoritele“ teevad kaasa Helena Tuuling, Merje Roomere ja Levi-Danel Mägila ansamblist U:. EMA on transkribeerinud pikka aega peidus olnud ja nüüd õnnekombel leitud Sachermani kaks teost siinusostsillaatoritele osana ansambli kestvast uurimisprojektist, mille käigus taasavastatakse koostöös teatri- ja muusikamuuseumiga Sachermani loomingut.

Üks teostest, „Drosseli väravad“, osutub hauntoloogilis-eeterlikuks ekskursiks subliimsete helide valda, kus on peaaegu võimalik kuuvalgel ööl kalmistul (kus siis mujal?) kujutleda uitamas sedasama käest libisevat Õie Olindat, väga tõenäoliselt Eesti esimest elektroonilist muusikat loonud nais­heliloojat. Esitajate pea kohal rippuv rohekaskollakalt fluorestseeruv pilvekujuline moodustis lisab koos esitajate harda pühendumisega kogu loo esitusele esoteerika valdkonda kuuluva ilme. Võib ette kujutada, et nüüdsama on Vaskjala poole lendamas Õie Olinda rahutu ja otsiv vaim, et abstraktse siinus­helispektri kaudu materialiseeruda. Pigem harv, et mitte öelda erakordne juhus, kui ansambli elus­esituses saab sellise tehnoloogia abil, siinusgeneraatoritel, kuulda nii habrast ja feminiinselt tuiklevat heliloomingut. Selles mõttes oli Õie Olinda kindlasti oma ajast ees ja väljas. Kui meil ei oleks temasugust avangardset loojanatuuri, kes täidab uuemas kultuuriloos nii mitmeid hädasti täitmist vajavaid tühimikke, tuleks ta selleks otstarbeks välja mõelda. Kindlasti on selle teose esitus üks õhtu kõrghetki.

Abstraktne ja rituaalne

Teises plokis esitleb oma helipraktikat Joachim Heintz, Saksamaalt pärit helilooja, kes tutvustab lühidalt, et tema dialoogipartner muusikas on keegi või miski, mida/keda ta kutsub nimega Alma. Heintzi sõnutsi on ta Alma teener. Niisiis on tegemist ohtliku suhtega, kus masin on inimese allutanud, nii nagu on zombistatud kärbes, kelle ajusse on teadlane surunud oma kullast elektroodid. Kõnealusel juhul on arusaadavalt tegemist vastupidise kaasusega: masin parasiteerib inimesel, kui rohmakalt väljenduda. Aga nali naljaks, Alma näib olevat generatiivne helikeskkond, mis töötleb teise, alati iseseisva ja vabana mõjuva esineja Tarmo Johannese flöödi akustilisi impulsse ja meloodiakatkeid. Heli, mis sellest tekib, on äratuntavalt digitaalne ja granuleeritud. Korduva ja moduleeritud flöödiheliga diskreetsed helijupid vahelduvad saksakeelse eelsalvestatud teksti ja kohapeal Joachim Heinzi mikrofonist kinni püütud kõnekatketega.

Teises osas on Johannes kätte võtnud mingi elektroonilise puhkkontrolleri ning sellest kõlavad täiesti ootamatud gamelani või mängutoosi meenutavad helid. Johannes seadistab pilli juures midagi: see kõlab nüüd mahedalt ja vokaalselt, isegi idamaiselt. Heintz värvib samal ajal helispektrit mürase elektroonilise fooniga. Kui eelmise ploki teosed olid loodud pigem analoogelektroonikaga, siis siin on kindlasti veelgi enam tunda digitehnoloogilisi võimekusi: eelnimetatud granulaarsust ning diskreetseid lõikeid, katkestusi, vaatepunktide paljusust. Võib vist öelda, et muusika on muutunud abstraktsemaks, muusika on muutunud eklektilisemaks. Kaasaegsus tähendabki siin ilmselt seda, et paljud tämbrid, kõlad ja helitraditsioonid eksisteerivad paralleelselt, samas ajas ja ruumis koos. Ka teine kompositsioon on võrdlemisi lühike, kerge ja värelev.

Enne kolmandat etteastet, pärast ovatsioonide lakkamist, sõnab Heintz poolkuuldavalt midagi, mis kõlab kui „the computer’s crashing“ („masin on kokku jooksmas“). Ei tea, kas tegemist on tõe või naljaga, sest sedasama teksti­katket hakatakse kohe ümber töötama helikangaks. Johannes on võtnud uuesti oma ristflöödi, Heintzilt kostab mulinaid ja justkui ehitushelisid, akustilise maailma jälgi, mingite tegevuste helivarje, väljajoonistuvaid siluette – kuid kõik see on muutumises ja parem, kui ennast ühegi arusaadava heli külge liialt ei kinnita. Kogu atmosfäär meenutab teatud kuriositeetide kabinetti, mille kapisahtlitest tõmmatakse välja mitmesuguseid helisündmusi.

Sami Klemola Soomest lubab improviseerida modulaarsüntesaatoritel ja seda ta ka teeb. Ta läheb ruumi sügavuses ühe laua taha ja kohe hakkabki sealt kostma ulmefilmidest tuttavaid kosmilisi helisid. Sellised võisid kujuteldavalt olla BBC Radiophonic Workshopi tööpäevad kuuekümnendatel, ajal, kui Delia Derbyshire seal „Doctor Who“ tunnusmeloodiat komponeeris. Klemola töötab ka müradega, mis liidetakse omavahel kajaplokkidega ning mida moduleeritakse vaheldumisi väikeste piuksuvate ostsillaatoritega. Elektronmuusikule on siin tuttav murduv lo-fi-tagasisidevoog kajamasinast: esineja sõidab, võiks isegi öelda, et surfab mööda tagasisidehorisonti. Ühel hetkel muutub heli pulseeriv-rütmiliseks ja on näha, et publiku hulgas hakkab kellel pea, kellel kingastatud jalg meetrumit nõkutama-toksima. Kogu helimassiiv jätkab meeldiva tagasiside lainel, liituvad lisandused on heakõlalised ja harmoonilised, aeg-ajalt jookseb kuskil madalal ka massiivne infrabassisagedus. See on abstraktsusest konstrueeruv helimaailm, mille läbiv joon on teatud morfoloogia – vormide pidev teisenemine. Korraga toimuvad mitmed helisündmused, millel on iseseisev loogika ja mis ei ole ilmtingimata omavahelises kindlas suhtes. Siin on mitmehäälsus, polüvalentne kihiline helireaalsus. Põhiline töö käib filtriga. Nauditava etteaste pikkus on valitud täpne. Vahetevahel on just see esinejat kõige paremini iseloomustav omadus.

Järgmised artistid jätkavad sealsamas lavasügavuses. Katariin Raska, nagu teada, kasutab keskse instrumendina torupilli, Villem Jahu on oma pilliarsenalist üles otsinud esoteerilise elektronpillimeistri Ciat-Lonbarde’i kataloogist eksootilisemad eksemplarid, mis on väga kaugel eelmainitud mustvalgest klaviatuurist ning pillidena midagi Aafrika käsitöö ja mesilaste tantsu vahepealset. Mõnes mõttes toimib siin samalaadne heliline vastandus nagu Tarmo Johannese ja Joachim Heintzi puhul (akustiline vs. elektrooniline), kuid juba esimestest helidest on selge, et torupill ei esine siin selle karakterina, mismoodi ollakse harjunud seda kuulma ja sellest mõtlema. Mõlemad esinejad leiavad oma instrumentidest tämbrid, mis kuuluvad heli kui vea, ebasoovitava artefakti registrisse. See ei ole mõeldud halvasti. Pigem otsivad burdoonid omavahel dialoogi ja sobitust: ühelt poolt füüsilis-mehaanilises geneesis, teiselt poolt ostsillaatorite ja filtrite sünteesis. Nii võinuks kõlada „Tiibeti surnuteraamatul“ põhinev elektroakustiline tseremoonia, kui oleks otsustatud see läbi viia 2024. aastal Vaskjalas. Näen vaimusilmas isegi stseeni, kus raisakotkad tiirlevad en masse taevalaotuses, et seejärel raskelt alla langeda ja teispoolsusse siirdunud vaimolendite maistelt jäänustelt liha rebida. Selle etteaste kompositsioon on selge ja konkreetne, justkui laotaks nendestsamadest kontidest krobelist müüri, et valmistada tseremooniaks altarit. Siiamaani on see minu meelest õhtu kõige massiivsem ja arusaadavam helimaailm ning loodan, et muusikud minu kujutluspiltidest lugedes ära ei kohku. Ühel hetkel hakkab see massiiv eemalduma ja hajuma, kuskilt glisseerivast sfäärist on kuulda justkui ritsikate heli, mis annab märku lahkuvast suvest. Järgneb torupillisignatuur teatamaks, et tseremoonia hakkab lõppema, ning masin vajub väikesteks sumbuvateks fragmentideks. Taas on muusikud doseerinud just paraja helikoguse. Pärast kontserti kuulsin etteaste kohta ka teistsugust kirjeldust: biorobotid laboris elavate loomadega katseid tegemas. Minu meelest on see juba liig mis liig.

Rituaalsus uitaval väljal

Ennast või tekkinud seisundit Fumantumiks nimetava Martin Sepa ees madalal lauakesel on piklik alumiiniumist kast, kus asub ilmselt modulaarsüntesaator, ning tema kõrval pruunil vanamoodsal kohvrikesel midagi, mis näeb välja nagu väike kogum vasest miniatuurseid rituaalitarbeid: paar tiibeti kella, väike läikiv vasest treitud piaal, midagi, mis meenutavad tillukesi võbisevaid traadist puid. Seda kõike modelleerib Fumantum või vormitakse käte ja poogna abil fumantumis, mis saadetakse siis sünteesimisele.

Heli muutub järjest harmoonilisemaks ja, kui nii võib öelda, idamaisemaks, muinasjutulisemaks, meenutades mingi mõistujutu, näiteks kaliifi ja tema katsumuste ja rännakute heliriba. Aga võib-olla lasen end siin liialt mõttelennust kanda – tiibeti kellade heli ja mingid kõlisevad-kolisevad spektrid viivad mõtte vägisi keskaegsesse olustikku või hoopis industriaalkeskkonda. Igal juhul oleme jõudmas kava nokturnilikumasse, mõtlikumasse ja võib-olla ka vähem kratsivasse helikeskkonda. Mingis mõttes on käimasolev etteaste eelnenud ploki viimasega justkui dialoogis, aga siin näivad kõik transgressiivsed impulsid olevat kodustatud ja internaliseeritud. Vaikselt kerib ka see etteaste end maha ja metalsed kõlad jäävad harvemaks, otsekui hakkaks suur angaar, kus selliseid masinaid valmistatakse, oma tööpäeva lõpetama. Töölised hakkavad kodu poole sättima: lõpus kõlabki muusikakatke, mis võiks vabalt tähistada töönädala lõppu ja kaua oodatud puhke­päevade algust. Kõik suubub heakõlaliste sfääride kristalli. Teame, et vabrikus töötavad edasi valged plastikust robotid, kes desinfitseerivad tumesinises valguses masinaid ja agregaate, tuledesäras murduvad desopilve difraktsioonispektrid. Inimesed on siit juba kaugel ära … Esimest korda õhtu jooksul on tunda, et selles kompositsioonis ei ole ajaline mõõde määratletud, justkui kestaks see heli kuskil dimensioonis lõputult edasi ja esinejal jääb üle see vaid vaikselt maha keerata. Fumantumis koputatakse veel natuke kastikest, püüdes sealt välja meelitada veel midagi, mis on ennast kuhugi selle sisse peitnud. Esineja raputab seda, nihutab kastikest laual, nõrutab sellest veel viimaseid kõlinaid ja kolkse ning ühel hetkel jääb sellest järele vaid vaibuv digitaalne muster. Aplaus on tormiline: on tunda, et inimesed on läbitud rännakust vaimustunud.

Õhtu viimases etteastes näeme arvutite taga istumas kahte tõsist meest, Mihkel Tombergi ja Roland Karlsonit kollektiivist Algorütmid. Nende pilk on naelutatud enda ette – ja juba hakkabki kõlama massiivne pulseeriv industriaalne elektrooniline heli. Visuaalselt meenutab kõik põhjamaise arthouse-filmi stseeni: kaadris pastor kooripoisiga saanil aeglaselt vaataja suunas sõitmas, taamal lumised härmas kuused, atmosfäär külmalilledest paks. Jahedustunnet suurendavad lillakaspunane valgus ja üksikud metalsed süntesaatorihelid nagu taevast langevad jääkristallid. Algorütmide etteaste kohta võib vist öelda, et nad uitavad kuskil aleatoorilisel maastikul ning leiavad sealt väikesi fragmente, mis turritavad nagu vedrud maast välja ja helisevad – kuuleme n-ö kõige klassikalisemat süntesaatori­heli. Taas taban end mõttelt, et seda laadi helilooming stimuleerib tugevalt visuaaliat (või fantaasiat) ning viib narratiivsetele rännakutele. Helipilt meenutab 1970ndate lõpu või 1980ndate Eesti multifilmide heliriba, võib vist öelda, et mõjub natuke grünberglikult. Teatud mõttes toimib Algorütmide etteaste hea rahuliku lõppakordina: ei ole siin dramaatilist võitlust ega suuri süžeepöördeid, kõik kulgeb ja liigub justkui etteantud trajektoori pidi, mida saab ülalt võimsate droonikaadritena jälgida. Helimassiiv töötab ennekõike madal­sagedusregistris. Ja ikka: vaadates esinejaid seal laua taga külmas valguses istumas, kipub vägisi pähe pildike kirikust, jumalateenistusest, milliseid kuulu järgi tehakse Eestimaal ka maakohtades valgus-show’de ja elektroonilise heli abil. Ei ole keeruline peas transponeerida see elektrooniline heli orelil mängitavaks – ja usun, et see ei oleks jumalateotus, kindlasti on kuskil kogudus, kus teenistust peetakse just sellise muusika saatel. Esituse juures on sümpaatne, et heli muutub kohati väga vaikseks ja väikseks. Jäävad ikka need kaugelt kostvad orelihelid. Vahepeal vaatavad uitavad artistid teineteisele küsivalt otsa („Kas oleme ikka õigel teel?“) ja jätkavad siis oma rännakut. Valgussõõr, mille nende latern pimedusse lõikab, jääb ahtamaks.

Õhtu hakkab jõudma, päev veerema. Vaskjalas on sirakas antud ja need umbes nelikümmend inimest, kes sellest osa said (nii publiku kui ka esinejatena, sest suure osa publikust võib mingis konstellatsioonis vabalt lavale saata), pole kindlasti petta saanud. Nende ette on õhtu jooksul laotatud terve palett erisugust, rohkem või vähem särisevat elektroonilist muusikat.

Oleks kurb, kui selline laia haardega mitmenäoline ja tihe õhtu enam aasta ürituste kalendrisse ei mahu, sest kui kokku panna ikka veel pühendumisega tegutsevad tegijad ja hea kohavaim, millega on kahtlemata täidetud see paik Ussiaugu teel, võidavad sellest kõik.