Wertheri ajastuülene armastus

Virge Joamets

Lavastaja Albert-André Lheureux Vanemuises Homme on Vanemuises taas esietendus, lavale tuleb Jules Massenet’ „Werther”, Eestis seni esitamata ooper. Lavastaja on AlbertAndré Lheureux, kelle esimene koostöö eesti muusikateatriga oli 1998. aastal Estonias Bizet’ ooper „Carmen”. Tollal tekkinud side dirigent Paul Mäe ja kunstnik Liina Keevallikuga on nüüd andnud järje Tartus. Albert-André Lheureux: Nägin siinseid lavastusi, nt tantsuetendusi „Carrrmen!”, „Casanova”, ooperit „Maria Stuarda” jne – mulle need väga meeldisid. Ka siinsed muusikalid on hästi tehtud, nii et mul on väga hea meel siin olla. Lauljadki meeldivad mulle väga. Ja mis kõige toredam – kogu kollektiiv töötab nagu üks suur pere. Suurtes ooperimajades on kogu aeg kellelgi nina vingus, ei taheta seda või teist. Siin kõik tahavad tööd teha, teatris on hea õhkkond, seda on suurepärane näha. Massenet’ teos nõuab väga tundlikku musitseerimist, nüansside tajumist. Paul Mägi on selles osas suurepärane. Tema mu siia kutsuski. Ja publik on väga intelligentne. Võib-olla see on ülikoolilinna eripära. Publikut on 100 000 elanikuga linna kohta väga palju. Suure maja saal on 700 inimesele. Kui iga päev käib linnas etendustel 1000 vaatajat, siis on saja päevaga kogu Tartu-täis inimesi teatris käinud! Mõlemad on väga head, nii ooperi aluseks olev Goethe romaan (1774), esimene romaan kirjades, kui ka Massenet’ ooper (1892). Romaanis peegeldub viis, kuidas inimesed XVIII sajandil mõtlesid: see oli vabamõtlemise algus, Suure Prantsuse revolutsiooni eelne aeg. „Werther” oli väga eriline teos kirjanduses ja on ka muusikas. Massenet’l on veel palju oopereid, kuid ma pole märganud, et nood oleksid nii hästi orkestreeritud. Siin on kogu psühholoogia orkestris olemas. Ja see on väga hästi konstrueeritud teos, pinge areng muusikas on suurepärane. Teosega tööd alustades ei saanud ma esiti aru, miks lauldakse jõululaulu juba suvel, kuus kuud varem. Ent sama jõululaul on ka lõpus, kui on päriselt jõulud – nii tekib väga ilus kaar. Laulus annab jumal võimaluse olla õnnelik, aga tegelikkuses, kus Werther sureb, on kõik absoluutselt vastupidi.

Massenet on öelnud, et tema elu on teatris. Nõnda ei kirjutanud ta ei sümfooniaid ega kammermuusikat, tema mõtlemise misanstseenide kaudu. Teos on loodud XIX sajandi lõpus, see oli aeg, kui kõik oli kiires muutumises. Selle ooperiga tõi Massenet prantsuse muusikasse wagnerlikud juhtmotiivid. Siin on näiteks sees ka saksofon – tollal täielik uuendus!

Goethe imelises raamatus on palju looduse detaile – loodus oli romantismis ju äärmiselt oluline –, Werther ütleb: ma olen looduse laps. Tahtsin selle sisse tuua ka Massenet’ ooperi lavastusse, et loodus oleks ajastukohaselt esiplaanil. Loodus peab seejuures muutuma, värvid peavad muutuma nagu tähendused elus. Püüan olla seda ooperit lavastades väga siiras ja anda lugu edasi nii lihtsalt kui võimalik, seejuures läbida erinevad aastaajad looduses. Loodus on väga võimas, ta võib aja jooksul „alla neelata” uhkeimagi palee. Teos algab kevade lõpus, I vaatus on perekondlik idüll (perekond = ühiskond), suvel kõik õitseb, sügis on ka tunnete sügis – kõik on ebaselge, veidi hirmutav, talv on lõpp – surm. Püüdsime kunstniku Liina Keevallikuga luua tundliku atmosfääri, tajuda looduse ilu. Sealjuures mitte mono-, vaid panteistliku looduse, kus kõik elab.

Lavastuse aluseks on seega Goethe loodud ajastu, eriti kostüümides, aga üldiselt läheme igavikulisemat, ajastuülesemat teed, sest tegemist on ajatu teemaga. See on küll XVIII sajandi aines, kuid seesama võib juhtuda ka tänapäeval. Noored on praegu umbes samas situatsioonis: neid ümbritsevas on väga palju ebakindlust, nad on töötud, otsivad uut viisi elada, suuremat vabadust, ka armastuses. Seega on „Werther” igavest teemat käsitlev teos, igavene armastus, nagu ka „Romeo ja Julia”. Seal on kaks vaenujalal ja omavahel võitlevat perekonda, siin on võitlus vabaduse, tõeliste tunnete, abielu, ühiskonna vahel. Kui sa armastad kedagi, kes pole vaba, siis on see hirmus. See pole õnnelik ja rahulik armastus, vaid selline, kus pinged kuhjuvad – tõeline piin ja sa ei saa seda piina ka lõpetada. Samuti ei tohi olla sunnitud armastama kedagi näiteks selleks, et kaks peret oleksid rahul.

Igaüks peaks elus korra sellise suure ja ilusa armastuse nagu see siin, läbi elama. Tuleb hoida hetke. Armastust tuleb hoida, enne kui ta möödub. Mitte jõuga, vaid iluga. Elu on imeline kogemus. On hea, et me oleme mõistusega olendid ja võime kõiges, mida kogeme, midagi leida. See miski tuleb kinni püüda, siis jääb see alles. Oleme inimesed ja peame elama siin ja praegu. Me ei tea, mis on teispoolsuses.

Olen teinud elus palju erinevaid asju: juhtinud nelja teatrit, lavastanud kõigis stiilides, sealhulgas kaasaegseid muusikateoseid ja näidendeid ning teinud ka eksperimentaalset teatrit. Mulle meeldib kõik – nii klassikaline kui popmuusika, isegi hiphop, erinevate maade film, sõnateater jpm. Seega olen väga avatud. Kui mul on töö teha, otsin vahendeid oma suurest kogemusepagasist. Jõudnud teatud vanusesse, on piisavalt kogemusi, et olla kunstnik. Võid olla ühtaegu ilus ja inetu. Alati püüan leida võtit, mis sobiks just parasjagu käsil teose puhul, sest iga teose jaoks on oma võti. Uue teosega töötama hakates teen põhjaliku eeltöö: loen, mõtlen selle ajastu peale palju jne. Idee tuleb alles pärast mitmekülgset ettevalmistust. Samuti on väga oluline vastastikune koostöö, kus samm järgneb sammule. Ma ei taha asju sundida teatud viisil kulgema. Meie kahel koosseisul näiteks ei ole samad liikumised. Mul on alguses paigas täpne plaan, aga me võime selle najal improviseerida. Praegune töö on ühtaegu väga struktureeritud ja improviseeritud, selline on mu töömeetod. On väga oluline leida kontakt lauljatega, jälgida, kuidas nad liiguvad ja käituvad. Karakter tuleb panna tõeliselt elama, tema areng peab olema näha, kajastuma liikumises. Näiteks Sophie, kes on 15, kui näeb kõrvalt seda armastust ja tragöödiat, saab mõne kuuga lapsest täiskasvanuks. Tegelase karakter tuleb parimal moel esile, kui see lähtub isiksusest, kes annab oma parima oma „loodusliku” instrumendi abil. Seda on väga huvitav koos muusikaga teha. Eelistangi praegu ooperit sõnateatrile. Ooperimuusikas on kõik olemas: meloodiad, dünaamikanüansid, hääleliigis kajastuv karakter jne. Ooper tuleb lavastada täielikult nii, nagu see on partituuris kirjas, tehes vaid väikseid muutusi, et luua karakter. Tekib imeline sound, kui laulja usub seda, mida laulab. See on erakordne.